Aastatel 2020 – 2021 paigutatakse Tallinna kesklinna vähemalt neli uut mälestusmärki. Vastavalt Tallinna Linnavolikogu 2018. aasta lõpus tehtud otsustele on maksumaksja raha eest kavas avada mälestusmärgid Konstantin Pätsi, Jaan Krossi, Georg Otsa ja Sergei Dovlatovi elu ja tegevuse auks.
See on suhteliselt hulgi tulemine ja paras väljakutse projekti vedajatele, et need ideed lõpuni viisakalt ellu viia ning väärikalt avada. Kultuuriheeroste kandidatuur on olnud väljaspool debatti ja ideest otsuseni on liigutud tempokalt. Argumenteeritud ettepanek, komisjoni toetav otsus ja volikogu laiapõhjaline poliitiline pitser kinnituseks. Kogemuse pealt võib prognoosida kerget kirglikkust vaid konkursi läbiviimisel, konkreetse kunstilise lahenduse üle otsustamisel. Seevastu Konstantin Pätsi monumendiga on lugu algusest peale mõnevõrra keerulisem. Ilmselge, et riigimeeste tegevusbilanss ja selle tõlgendamine kütab kirgi. Tuleb tuttav ette.
2013. aasta augustis, mõned nädalad enne Boriss Jeltsini bareljeefi avamist, kutsus Ainar Ruussaar mind Kuku Raadio stuudiosse debateerima Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarandiga. Bareljeefi poolt ja vastu väitlus oli peetud, avamisele saabuvatel külalistel olid lennupiletidki juba taskus. Seepärast oli fookuses, kes ja kuidas peaks vastutama Eestis, antud konkeetsel juhul Tallinnas linnaruumi kujunemise eest, pidades silmas skulptuure, mälestusmärke ja ausambaid. Formaalselt on see justkui Tallinna Linnavalitsuse asi ja kohustus, aga seda vaid formaalselt. Jäävad küsimused traditsioonist, ideoloogiast, väärtustest, rahvuslikest huvidest kui tahate, justkui mingist kõrgemalseisvast raamistikust, mida ikkagi kannatab avalikku ruumi paigutada ja mida mitte. Kui selgeid reegleid ei ole, siis võib seda nimetada poliitikaks. Kõigil, kel on ambitsiooni tegeleda mälestusmärkide rajamisega, soovitan alustuseks läbi lugeda Enn Vetemaa jutustus “Monument”.
2018. aasta lõpu linnavolikogu otsused näitavad, et valikud sünnivad enamasti nn kaalutud poliitilise kõhutunde pealt. Kaalutud poliitiline kõhutunne peab välistama selle, et kolmandad riigid või vahepeal rikkaks saanud rullnokad katavad linna pronksiga.
Minu selge veendumuse kohaselt peaks mälestusmärkide rajamise algatus tulema kodanikuühiskonna tasandilt.
See tähendab, et need rahastatakse vähemalt osaliselt annetuste kaudu, mis tagab teatud ühiskondliku kontrolli edasise protsessi üle. Vastasel korral on oht sattuda poliitilise teerulli teenistusse. Mälestusmärgi rajajad võtavad eelkõige vastutuse. See oli 2011. aastal meile täiesti selge.
Meie, Boriss Jeltsini mälestuse jäädvustamisega tegeleva algatusgrupi, esimene kokkusaamine toimus 2011. aasta lõpus, saatuse irooniana Okupatsioonimuuseumis, muuseumi tollaegse juhi Heiki Ahoneni juures. Täna kannab Okupatsioonimuuseum Vabamu nime. Kuna meil, tolleaegsele kohtumisele kogunenud ehk paarikümnele mõttekaaslasele midagi tõestada ei olnud, siis keskendusime juba järgmisele faasile. Grupi laiapõhjalisuse kasvatamine, ühiskonnas mõju omavate inimeste informeerimine, tulevase mälestusmärgi vorm, autor, asukoht, avalik arvamus.
Ma ei julge praegu enam öelda, kes meie seast pakkus esimesena välja Ernst Neizvestnõi nime ja samuti ei julge ma öelda, kelle arvates seda tööd ei olnuks füüsiliselt enam võimalik tema käest tellida. Veidi sündmustest ette rutates võib öelda, et õigus oli mõlemal. Boriss Jeltsini bareljeef valmis poolteist aastat hiljem Ernst Neizvestnõi osalusel, aga seda eeskätt intellektuaalses tähenduses. Mina olin värske Ülemaailmse Odessiitide Klubi liikmena algselt seda meelt, et võiks üritada teha kaupa vene skulptori Georgi Franguljaniga. Franguljani poolt loodud Isaak Babeli monument oli avatud mõned kuud varem, 2011. aasta septembris Odessas ja autorini jõudmiseks oli vaja ühte telefonikõnet.
Iseenesest mõista ei olnud Franguljani loodud Babeli kuju minu peamine argument. Sama, 2011. aasta alguses avati Jeltsini sünnilinnas Jekaterinburgis kümne meetri kõrgune ausammas Boriss Jeltsini mälestuseks. Mõned aastad hiljem õmmeldi sellele nööbile külge pintsak. 2015. aasta lõpus avati ausamba ees suur Jeltsini Keskus Venemaa peavoolu murelaps, aga ühtlasi paljude inimeste jaoks tõeline vabaduse oaas, tänaseks arvestatav kultuurikeskus kogu piirkonnas. Kõige suuremas segaduses on keskust külastades ehk Jekaterinburgi koolilapsed, kes käivad keskuses ajalootundide raames ja esitavad seejärel kodus vanematele küsimusi üheksakümendate Venemaa kohta – miitingud, ajalehed, võimude kriitika. Häid vastuseid vanematel teadagi anda ei ole. Aasta peale avamist tutvusin Jekaterinburgis linnapea Jevgeni Roizmaniga, Venemaa kaasaja ühe karismaatilisema poliitikuga. Roizmanil oli kohtumise üle hea meel.
„Istusin eestlastest poliitvangidega kaheksakümnendatel. Korralikud inimesed olid“, ütles ta. Heiki Ahonen, kelle külalislahkust algatusgrupi koosolekul tarvitasime, seda tutvust omaks ei võta. Ju siis olid teised Eesti soost poliitvangid. Põnev oleks teada, kes.
Heiki juures otsustasime järgmine kord enam mitte kohtuda. Kohalikud vene inimesed kannavad Jeltsini suhtes endiselt palju vimma ja meie pühale üritusele ei oleks Okupatsioonimuuseumis plaanide pidamise avalikuks tulemine kuidagi kasuks tulnud.
Mälestuse jäädvustamise idee oli algusest peale bareljeef, mälestustahvel. Ühe algatusgrupi liikme palvel sai see tulevases pressiteates siiski asendatud umbmäärasema, mälestusmärgi mõistega. Seepärast saab olema huvitav vaadata ka Tallinna linna poolt loodavaid mälestusmärke, mida ikkagi nende all täpsemalt silmas peetakse. Vähemalt Jaan Kross, Sergei Dovlatov ja Georg Ots olid kõik väga sihvakad mehed.
See umbmäärasem mälestusmärgi määratlus tõi meile hiljem kaela mõnevõrra häda, andes oponentidele võimaluse hakata jaurama ausamba mõistega. Paar aastat varem oli avatud Vabadussõja võidusammas ja nagu teame, ei ole kired, antud juhul küll selle kvaliteedi osas, jahtunud siiani. Riikliku jõu ja kavalusega mälestusmärkide loomine rahvast ei ühenda ja vaidlused jäävad. Sama saatus ootab Konstantin Pätsi tulevast monumenti.
Sarnaselt mälestuse jäädvustamise vormile oli meil ühine arusaam asukoha suhtes. Boriss Jeltsini 1991. aasta 13. jaanuari visiit sõna otseses mõttes Toompeale väga palju muud ruumi ei andnud. Tulevane bareljeef pidi asuma soovitavalt Toompeal või selle vahetus läheduses kesklinnas. Hiljem ajakirjanduses üleolevalt kerkinud labased ideed Lasnamäest ja Vene Kultuurikeskusest panime inimeste pahatahtlikkuse arvele. Sest nii nagu ütles üks algatusgrupi liige Rein Kilk: „Inimesed, kes on 40+ aastat vanad ja üritavad väita, et Jeltsinil ei ole tema mälestuse jäädvustamiseks Eestis piisavalt teeneid, valetavad teadlikult“.
Eraldi teema oli algatusgrupi laiendamine ja otsustajate, nii tänaste kui tolleagsete briifimine, võimalusel kaasamine.
Ühes olime kõik kindlad, tegevpoliitikute osakaal ei saa olla suur, aga liitujad peavad olema oma erakondades inimesed, kes suudavad vajadusel majades sees asja selgitada.
Reformierakonda esindas formaalselt Igor Gräzin, sotsiaaldemokraate Marju Lauristin, IRL-i Marko Mihkelson ja Keskerakonda Kalle Klandorf. Meenub Marko korraldatud visiit Riigikogu esimehe Ene Ergma juurde, mida Eesti riigi nr 2 juht alustas sõnadega „Mehed, te ei pea mulle midagi selgitama. Ma olin 1991. aasta augustis Moskvas ja nägin oma silmadega mis toimus. See on väga vajalik ja hea idee“.
Kallele panin südamele, et tema otsene ülemus, Tallinna linnapea ei peaks sellest mõttest esialgu teadma. Savisaare tulek pildile olnuks hukatuslik vähemalt kahel põhjusel. Esiteks ehmunuks ära paljud teised ja teema muutunuks momentaalselt poliitiliseks. Seda vaatama isegi kontrollitud arusaamisele, et konsensus Jeltsini teenete hindamise vajalikkuse osas oli poliitikute seas olemas. Meenutan siinkohal taas Mart Laari ideed augustist 2011. Ja teiseks oli mul muidugi isiklik kompleks; kui Savisaar saab plaanist teada lähen ma ühel ilusal hommikul Palace hommikust sööma ja näen kuidas töömehed toksivad kõrvalmaja seinale väikest mälestustahvlit, linnapea ilusti töid juhendamas. Kartsin, et virutab idee ära.
Algatusgrupp kasvas suure hooga, jaanuari keskpaigaks olid meid juba üle kolmekümne. Lisaks olid teadlikud Presidendi Kantselei, Riigikogu esimees, peaministri büroo, välisminister, erakondade võtmeisikud, mõned ajakirjanikud, ja Jeltsini perekond. Lisaks olime rääkinud paarikümne inimesega, kes potentsiaalsed arvamuse avaldajad edasisis debatis. Seega, pealt sadakond inimest teadis, et selline mõte on õhus. Selge oli see, et avaldamisega pikalt viivitada ei saanud. 1. veebruaril saanuks Boriss Jeltsin 81-aastaseks. Paremat ajastust algatusest teatamisest olnuks raske leida, kui siis seesama 13. jaanuar, aga selles ajakavas me püsida ei suutnud.
2011. aasta 30. jaanuaril asutasime Mittetulundusühingu Mälestuse Initsiatiiv. Formaalselt käis see Raivo Vare ja minu ID kaardiga, sisuliselt seisis selle taga aga 39 Eesti ettevõtjat ja ühiskonnategelast. Meie seas oli dissidente ja kommuniste, ettevõtjaid ja poliitikuid, advokaate ja sotsiolooge. Inimesi, keda elutee oli viinud teretamise vältimiseks teiselepoole tänavat, inimesi kes esindasid väga erinevaid põlvkondi ja maailmavaadet. See oligi meie nimekirja kõige tugevam omadus. Inimesed olid erineva elukogemusega ja täiendasid teineteist.
1. veebruari varahommikul kirjutasid Eesti online kanalid, et 39 Eesti ettevõtjat ja ühiskonnategelast on teinud ettepaneku jäädvustada Boriss Jeltsini mälestuse. Pöördumisele kirjutasid alla Raivo Vare, Igor Gräzin, Tiit Pruuli, Marju Lauristin, Marko Mihkelson, Jüri Kraft, Matti Päts, Vladimir Juškin, Rein Veidemann, Ülo Kaevats, Vaino Väljas, Jüri Käo, Andrus Saar, Märt Vooglaid, Arnold Rüütel, Sulev Loo, David Vseviov, Jaan Elken, Jüri Raidla, Hannes Tamjärv, Mark Soosaar, Olari Taal, Aare Tark, Hanon Barabaner, Fjodor Berman, Rein Kilk, Indrek Neivelt, Heiki Ahonen, Priit Haller, Urmas Sõõrumaa, Jaan Toots, Pavel Makarov, Vjatšeslav Leedo, Kalle Klandorf, Juhan Kivirähk, Neinar Seli, Lagle Parek, Meelis Kubits.
Sellest hetkest algas intensiivne avalik debatt. Veel samal päeval kirjutas Rootsi endine peaminister Carl Bildt Twitters „Mõned eestlased tahavad Boriss Jeltsinit meeles pidada selle eest, mida ta tegi nende vabaduse ja iseseisvuse jaoks. Nende mõttel on jumet.“
Tund aega peale meie pressiteate levitamist, avalikustas Vabariigi Presidendi Kantselei riiklike autasude saajate nimekirja. 99 tunnustuse pälvinud inimese seas oli ka USA eelmine president George W. Bush. Maailmas ei ole vähe riike ja rahvaid, kellel on teistsugune arvamus tema suhtes. Suurte riigimeeste tänamine või mälestuse jäädvustamine on alati õhukesel jääl kõndimine. Olgu selleks Bush, Jeltsin või Päts.
„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (65)
