Siinmail pikalt pressi- ja dokumentaalfotograafina töötanud Annika Haas avas äsja näituse Eesti moslemikogukonnast. Oma töös ongi Annika sageli keskendunud marginaalsetele ühiskonnagruppidele: muuhulgas on ta pikalt pildistanud eesti romade, mustlaste kogukonda, samuti datša-omanikke ja kiilakaid eesti naisi. Iiris Viirpalu kõneles Annika Haasiga lisaks fotograafiale ka teistsuguseks olemisest, empaatiast ja sotsiaalsetest gruppidest.

Alustame algusest. Kuidas leidsid tee dokumentaalfotograafiani? Millistes paikades oled töötanud?

Ma olen tegelikult 13-eluaastast pildistanud ja iga pildistamine on dokumenteerimine. Teadlikumalt hakkasin pildistama ülikooli ajal – ma õppisin soome-ugri filoloogiat – kui toimusid erinevad ekspeditsioonid soome-ugri maadesse. Näiteks Eduard Vääriga käisime Liivimaal. Oli tavaline, et kaamera oli kaasas ning jäädvustasin lisaks meie kogutavale suulisele pärandile ka visuaalset materjali. Sealt tõusis huvi dokumentaalfoto vastu ja viimasel ülikooliaastal võtsin Tartu Kõrgemast Kunstikoolist juba fotožurnalistika kursust. Olen käinud kursustel ka Londonis Photo 8-s ja Photo   Opportunity Studio’s, mis pakkusid just loojutustusepõhist lähenemist.

Kas otsustamine just dokfoto mitte kunstiliste, abstraktsemate fotode kasuks tuleneski soovist jäädvustada pärisinimeste elu-olu ja jutustada lugusid?

Kui vaadata praeguse dokumentalfoto trende kogu maailmas, on see väga kunstiline. Ei saa tõmmata piiri, kust läheb dokumentaalne foto ja kust kunstiline – piirid on niivõrd avardunud. Tegelikult eeldab tänapäeva dokumentalistika lausa seda, et autori visuaalne keel on kunsti poole kaldu. Sa ei löö muidu läbi, kunstiline külg peab olema piisavalt tugev, et see kõnetaks ja tõmbaks vaatama.

Kunstiline külg loob juurde ka sisulist väärtust, mis nüüdisaja dokfoto puhul on ülioluline.

Äsja lõppes näitus Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses Telliskivis, kus koos kahe teise fotograafiga tegite ühisnäituse pealkirjaga „Teised“. Sinu tööd võtsid fookusesse eesti mustlased, romad. Kuidas nende elu-olu kirjeldad? Mida sellist sealt paljastus, mida inimene, kes neid stereotüüpselt vaatab, üldse ei teagi?

Stereotüüpselt peetakse romasid näiteks räpasteks. Ma ise külastasin neid sageli ette teatamata, kuna nende puhul oli tihti nii, et kui oli kokku lepitud ja sõitsin Tallinnast Valka, selgus, et nemad on sel päeval hoopis Lätti sugulastele külla läinud. See tähendas, et ma käisin nende kodudes juhuslikult ja alati, kui sinna sattusin, olid toad ja elamised kõigil väga korras ja puhtad. Nad on just väga kordahoidvad, isegi siis, kui peres on äärmine vaesus. Loomulikult on igas kogukonnas kõike, aga selle 300 inimese peale, kellega raamatu tegemise käigus kohtusin, oli võib-olla ainult üks korrast ära kodu.

Eks seda on ju ka eestlaste seas.

Muidugi. Mis mind veel üllatas oli kodude värvikirevus ja detailide rohkus: esmapilgul maitsetud asjad olid omavahel kokku sobitatud, aga selles oli oma võlu. Kuidagi helge tunne oli neil külas olla, isegi lõbus tuju tekkis, nähes näiteks tohutuid kassipildiga vaipu seinal (naerab). Üks oluline erand oli, kui Maardu lähedal ühes elamises oli minimalistlikum stiil, kuigi ka seal lõid neile omased detailid välja: kuldse ääristusega esemed, luksuslikule maitsele viitavad pisiasjad ja muud sellist.

Sa oled ka varem romadega töötanud. Kui suletud see kogukond on?

Ikka väga. Kaasajal sõlmitakse ka segaabielusid, kuna kogukond on väike ja leitakse kaaslasi ka mujalt. Aga kui ma aastal 1998 alustasin, kirjutades neist esimese artikli, oli see tavaline, et ei abiellutud väljapoole. See kogukond hoiab väga ühte, väljaspoolt sisse saada on raske. Peab meeletult vaeva nägema, et usaldus luua, aga see ongi üks dokumentalisti ülesanne: luua kontakt ja näidata, et sa ei kasuta neid kurjasti ära. Lühidalt: olla respekteeriv ja lugupidav. Ükskõik, kellega fotograaf töötab, peab ta kogukonda austama. Isegi, kui seal on sinu jaoks vastuvõetamatuid või sinu arusaamadele mittevastavaid nüansse, ei saa sa arvustada, sest see on nende kogukond, sina lähed sinna väljaspoolt ja ei saa hakata oma reegleid või tõekspidamisi peale suruma.

Mõneti oled sa nagu etnograaf-antropoloog?

Jah, kindlasti, sa oled vaatleja rollis. Kui võtta aga paralleeliks praegune pagulaste või teisest kultuurist siia saabujate kontekst, siis ma ikkagi eeldan, et väljaspoolt tulijad ei hakka oma kultuuri kohalikele peale suruma ja väljakujunenud arusaamu arvustama. Oma pereringis võib muidugi harrastada kaasatoodud kombeid ja traditsioone, see on ka loomulik, aga kui tuled võõralt maalt ja tahad siin elama hakata, peaks olema austus selle ühiskonna vastu, milles sa nüüd elad.

Oleks tore, kui inimene suudaks keele ära õppida ja sulanduks ning mõistaks oma uue kodumaa tausta.

Huvitav näide oli ühest Tartus elavast Süüria härrast, kel on mitu kõrgharidust ja kes töötab teadusalal. Talle väga meeldib Eesti ja eriti siinsed naised, kuid ta pidas vajalikuks siiski teha kriitikat: „Tead, Annika, teil on nii haritud naised: aktiivsed, iseseisvad, aga nad peaksid jätma autoriteetsema koha meestele. Teie naised elavad siin valesti“. Selle peale mul ikka vererõhk korra tõusis, sest sellisel teemal ei peaks teisest kultuurikombestikust pärit inimene sõna võtma, mis meil on nende traditsioonidega võrreldes õige või vale. See pole väljaspoolt tulija arvustada. Nii nagu mina austan tema koduseid kombeid, peaks ka tema austama meie ühiskonnas käibivaid tõekspidamisi. Minu jaoks on oluline, et naistel oleks meestega võrdsed õigused ja positsioon, naine ei peagi olema siin allasurutud, meie kultuuris see ei kõlba.

Õnneks! Meil on see ju ka aega võtnud. Aga liigume uue näituse juurde Rahvusraamatukogus, kus käsitled Eesti moslemikogukonda. Kas selline teemavalik on ajendatud Eestis kanda kinnitavast võõravihast?  Või lihtsalt isiklikust huvist moslemikogukonna vastu?

Siin on nii üht kui teist. See, et avamine sattus praegusesse aega, kus võõraviha on eskaleerunud, on juhus. Ma alustasin selle projektiga tegelikult kaheksa aastat tagasi. Mu esimene artikkel moslemikogukonnast ilmus aastal 2011 Eesti Ekspressis ja tollal oli see pigem eksootiline teema, mis võeti ka suure huviga vastu. Nüüd on olukord aga muutunud, moslemi ja terroristi vahele on tõmmatud võrdusmärk. Sellest on kahju. Moslemitel on praegu väga raske, kuna nad peavad end pidevalt tõestama, olema kaitseseisundis, et nad ei ole ohtlikud tüübid, kes käivad ringi, pomm taskus. Aga huvi…minu teemad lihtsalt jõuavadki minuni läbi mingi isikliku huvitava kogemuse. See ei sõltu aktuaalsusest. Huvi on olnud ammune, mustlaste puhul näiteks on olnud seos lapsepõlvest peale, kuna vanaema hirmutas mind väiksena, et kui ma õhtul kaua õues olen, tulevad mustlased ja varastavad mind ära.

See vist oli tõesti nõukogude ajal mingi jutt, mida räägiti.

Jah, nii mulle kui ka teistele lastele. Ja sellest tuligi arusaam või tunne mingist müstilisusest, mis romadega kaasas käib. Minu huvi on olnud näha, mis selle hirmu taga on. Moslemite puhul ei olegi mingit hirmu olnud, lihtsalt huvi teiseksolemise vastu meie ühiskonnas – siin on nii eksootiline sotsiaalne grupp nagu moslemid olnud juba alates 16. sajandist ja püsivalt. Miks me neist midagi ei tea, miks me elame paralleelelusid?

See on jah kummaline, et ühiskondlik grupp on Eestis elanud juba sajandeid, ajalugu on pikk, aga nüüd on saag käima tõmmatud stiilis „tulevad siia need mingid islasmiusulised“?!

Just, see on ju marginaalne protsent, kes praegu tulevad. Nõukogude perioodil tulid siia ju aserid, kirgiisid, usbekid, baškiirid, tšetšeenid, kasahhid ja teised. Tatarlased on varasemaist olijaist aga kõige suurem moslemigrupp (püsiasustus 16. sajandist). Üleminekuajal, 90ndatel, arvas meie kohaliku moslemikogukonna juht Timur Seifullen, et moslemeid võib siin olla lausa 10 000. Kuid minu tähelepanek on, et kuigi neid võib etnilist tausta arvestades tõesti olla praegu isegi sama palju, on neid, kes traditsioonilist islamiusku praktiseerivad, siiski väga vähe, umbes 1000-1500. Tatarlased on väga hästi assimileerunud. Narvas nad nii hästi eesti keelt ei räägi, aga see on kontekstist lähtuvalt mõistetav. Tallinnas räägivad tatarlased pea kõik eesti keelt ja neid võib äravahetamiseni sarnaseks pidada meie endi eestlastega.

Ja eestlastel on ju nii palju juuri ja kirju etniline taust…

Jah, näidakse mulle puhast eestlast, eks ole. Ja nüüd, Euroopa Liitu astumisega 2004 ongi piirid lahti, see on loomulik protsess, et tullakse siia ja minnakse väljapoole. Inimesed liiguvad, see käib vaba-olemisega kaasas. Võib-olla tullakse kunagi siia tagasi. Samuti on palju neid, kes on välismaal abiellunud teisest kultuurist või religioonist inimesega. Tänapäevane täiesti uus kihistus siinsete moslemite on üliõpilased, kes on saabudes meie maasse ära armunud, töö leidnud ja siia jäänudki. Neid on, aga siiski väike osa.

Ebameeldivad kogemused – mida kogesin ühe mugavuspagulasega, kes otsis Eestis elamisloa saamiseks võimalust kohaliku naisega abielluda, ja seda võimalust leidmata regeeris ähvardustega –  on äärmiselt erandlikud. Kuid on alatu tõmmata ühe juhtumi põhjal terve kogukond teibasse. Eriti kui vaatame, mis toimub meie enda eesti või vene kogukonnas: koduvägivalla statistika – need numbrid on kohutavad.

Mitte kunagi ei tohi teha üldistusi terve kogukonna kohta üksikute näidete põhjal. Üksikjuhtumite põhjal ei saa anda hinnanguid üldise suhtes. Mina oma elus olen näiteks pidanud hirmu tundma ka eestlase puhul, kuid ma ei ole teinud sellest järeldust, et kõik eestlased on halvad.

Millised on fotograafia võimalused „teistsuguste“ või „võõraste“ inimeste portreteerimisel? Kas tajud siin ka missiooni?

Jaa, kindlasti, selline tutvustamine on väga oluline. Ma tean, et nendesse kogukondadesse pääsemine pole üldse lihtne ja seda enam tajun, et saan oma fotode kaudu näidata, et meil pole vaja karta. Pigem on vaja hoopis kontakte luua inimestega, kes on meie kõrval. Siinsamas. Ma usun, et fotograafia võib siin olla avavaks momendiks. See esimene samm võiks vabalt tulla dokumentalistika kaudu. Karta pole siin tõesti midagi. Kui jääd ise inimlikuks, ollakse ka sinu vastu sedasama, kõige normaalsemad ja tavalisemad teist inimest austavad suhtlusreeglid toimivad ka dokumentalistikas nagu päriselus.

Aga minneski nüüd ühiskonna kui terviku juurde: mida tunned sina dokfotograafina tänases Eesti ühiskonnas, kus levivad viha õhutamise ja hirmu tendentsid?

Ühelt poolt on see loomulik, et meil ongi tundmatu suhtes eelarvamused. Aga siis tulebki saada võõraga tuttavaks, et neid hirme ja eelarvamusi lahustada ja endas kaotada. Iga tutvus annab võimaluse. See on nagu iseendaga silmitsi seismine. Kõik meie hirmud ja kartused on meie endi peegel. Võib-olla sul on iseendaga mingi probleem, kui sa ei suuda suhestuda teistsugususega? Astu sellest piirist iseendas üle ja siis muutub ka ühiskond tervemaks.

Empaatia kasvatamine iseendas on tähtis kogukonda tervistav ülesanne meie kõigi jaoks.

Aga see, mis praegu ühiskonnas toimub, on minu arvates suuresti kollase meedia töö. Viha õhutamine on meedia mõtlematu ja lühinägeliku käitumise tulemus, meediategijad teavad, kuidas koguda klikke, kuidas saavutada provokatsiooni ja intrigeerimisega suuremat tähelepanu. Kuid nende vahendite kasutamine võimendab ühiskonnas negatiivsust ja erinevate sotsiaalsete gruppide vahelisi vastuolusid.

Näiteks ma käisin „Hommik Anuga“ saates. Ma rääkisin seal suhteliselt stereotüüpsete küsimuste järel ka ühe stereotüübile vastava loo. Ja mida tegi kollane meedia?

Üldist konteksti arvestamata korjati üles just see üks negatiivne lugu ja asja sügavamalt käsitlemata hakati vorpima uudiseid stiilis „Dokumentaalfotograafi ahistas must Aafrika mugavuspagulane“. Selline meedia käitumine süvendabki viha. Delikaatseid ja keerulisi teemasid tuleks näidata laiemalt, neid oskuslikult analüüsida. Inimesed, kes taolisi uudiseid toodavad, tegelikult teavad, et see läheb massidele peale, kasutavad müügieesmärkidel ära skandaali. See on alatu: kasu saavutamine negativismi, tragöödia ja vastandamisega. Minu arust on selline meediakäitumine kogu ühiskonna suhtes kuritegelik. Lõpptulemusena ei tõuse siit kasu kellelegi, vaid vastupidi. See on ühiskonda nõrgestav ja lõhestav.

On ju ka Eestis juba olukordi, kus inimesi rünnatakse. Kuna sul on kogemus ja suurem kokkupuude teiste kultuuridega, siis kuidas arvad, mis meetoditega saaksime suurendada tolerantsust, mõistmist ja luuagi neid kontaktimomente?

Hästi oluline on ikkagi suhtlus. Eesti moslemikogukond kutsub inimesi aeg-ajalt oma Keevise tänaval asuvasse keskusesse avatud uste päevale või muudele üritustele. Aga need inimesed, kes päriselt sinna nende elu ja oluga tutvuma lähevad, on üksikud. Tänases infoühiskonnas levib teave hästi, kõik on kättesaadav.

Kui moslemikogukond kutsub külla, siis võiksid sinna minna eelkõige need inimesed, kes lahmivad teadmatusest. Mine vaata, kas olukord on ikka selline, nagu ette kujutad. Suhtlust on vaja – see on kõige lihtsam reegel. Paljud eelistavad aga istuda vaid arvutiekraani taga ja kommentaariumis kritiseerida, teadmata reaalsest situatsioonist. Pimesi usaldatakse kollast meediat – palun avage oma silmad ja saage isiklik kogemus! Uurige, olge avatud endast teistsuguse suhtes.

Mida on tööprotsessid ja pidev kokkupuude teistsuguste väärtuste, religiooni või kultuuritaustaga inimestega ja dokfotograafiks olemine sulle õpetanud?

Kõige olulisem, mis ma sealt saanud olen, on mõistmine ja suhtlusoskus, sest sa puutud dokumentalisti töös kokku nii erineva taustaga inimestega, nende sise- ja mõttemaailmadega. Ajapikku tekib oskus suhelda ka kõige ligipääsmatute inimesega ja see on äge, just see avanemise moment. Isegi kui meie omavaheline maailmapilt võib erineda, saan hakkama. Siia juurde käib kuulamisoskus.

Minus on kasvanud arusaamine teiseksolemise respekteerimise vajalikkusest. Üks minu moslemist modell ütles hästi: „Me võime olla erinevad etniliselt, keeleliselt, nahavärvilt, kuid meie tunded on inimestena samad.“

Millised on su lähituleviku plaanid ja teemad?

Mul on praegu töös mitmeid pooleliolevaid projekte. Mind huvitab väga ka Eesti venelaste kogukond, millega olen mõnda aega tegelenud. Teemasid jagub. Kui olen kuulnud pressifotograafe kurtmas, et Eestis ei toimu midagi, siis mina olen teist meelt. Meil on väike riik, siin elab umbes 200 eri rahvust, see tähendab ka 200 erinevat kultuuri. Ja igast inimesest võib tegelikult saada põneva loo: sinust, minust. Minu arvates toimub Eestis palju.

Rääkimata subkultuuridest, alati ei pea ühiskondlikke rühmi vaatlema rahvuspõhiselt.

Absoluutselt! Ma ise olen subkultuuridega palju tegelenud, näiteks datša-pidajatega, vanausulistega, samuti eesti kiilakate naistega, oli projekt eesti pimedatega. Tegime kolme kunstnikuga kunstiprojekti, et õpetada nägijaid nägema pimedate kaudu ja kasvatada ühiskondlikku empaatiavõimet, see oli näitus n-ö sotsiaalsest pimedusest. Iga inimene kuulub mingisse gruppi ja tööpõld on siin dokumentalistile lai.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)