Maailmast ja selle muutumisest rääkides keskendutakse sageli üksnes riikidevahelistele suhetele või keerukate rahvusvaheliste seoste mõtestamisele. Geopoliitika ja globaalsete reeglite rägastik määravad palju, kuid mitte kõike. Sageli jätavad analüütikud kahe silma vahele riikide tõelise alusmüüri – kodaniku. Kui me aga ei näe muutusi inimeste igapäevaelus, nende käitumises, harjumustes ja ambitsioonides, siis kaotame suure pildi seletamisel vajaliku detailitunnetuse.

Meil tuleb mõista, et võrreldes varasemate aegadega on inimesed 21. sajandi alguseks võitnud enda kätte suurima vabaduse otsustada oma igapäevaelu detailide üle. Iga päev laienevad meie ümber uue globaalse maailma piirid. See uus maailm on sõltumatute inimeste maailm.

Kunagi Paide gümnaasiumis esinemas käies rääkisin 10. klassi õpilastele sellest, kui oluline oleks neil tulevikku silmas pidades õppida tundma teisi kultuure ja võimalusel omandada hiina keel. Tunni lõppedes tuli minu juurde klassi üks poistest ja teatas justkui muuseas, et ta teeb hiinlastega üle interneti äri. Mõtlesin viivuks tagasi oma kooliajale ja kümnendale klassile. 1987. aastal oleks Paide koolipoisi 21. sajandi reaalsus mulle näinud täiesti utoopilise väljavaatena.

Sõltumatuse juured: sooline võrdõiguslikkus

Kirjaoskuse levik, hariduse kättesaadavus, soolise võrdsuse kujunemine ja majandusliku hakkamasaamise kasv on kujundanud kaasaja inimesest kodaniku, kes oskab oma riigilt nõuda suuremaid vabadusi, on ettevõtlikum ja tunnetab iseseisvalt üha paremini globaalse maailma võimalusi.

19. sajandi alguses oli üle maailma juurdepääs baasharidusele võimalik vaid vähem kui viiendikule elanikkonnast. Praeguste trendide jätkudes võiks aastaks 2050 olla maailmas hariduseta täiskasvanuid veel umbes 5 protsenti kõigist maakera elanikest. Suurim inerts hariduseta inimeste osas püsib Aafrikas, sealhulgas eriti Saheli piirkonnas, kus erinevalt teistest kontinentidest on hariduseta inimeste arv võrreldes 1970. aastaga suurenenud.

Sõltumatute inimeste maailma kujunemise üheks väga oluliseks märksõnaks on sooline võrdõiguslikkus.

Eesti iseseisvuse väljakuulutamise hetkel 1918. aastal oli terves maailmas vaid käputäis riike, kus naistel oli valimisõigus. Eesti Asutava Kogu valimisseaduse esimene lõik ütles selgelt: “Eesti Asutav Kogu on sajaliikmeline, valitav Eesti Vabariigi mõlemast soost kodanikkude poolt üleüldise, ühesuguse, salajase ja otsekohese hääletamise teel ning proportsionaalse esituse põhjal”. See oli tolle aja maailma üks progressiivsemaid valimisseadusi, sest näiteks USAs jõuti kõigis osariikides naiste valimisõiguseni alles 1920, Hispaanias 1933, Prantsusmaal 1944, Itaalias 1946 ja Šveitsis föderaaltasandil 1971. Viimane valge laik Euroopas oli Šveitsi Appenzelli kanton, kus rahvahääletus võimaldas lõpuks naiste valimisõiguse 1991. aastal.

Naiste pidevalt kasvav hariduslik ja majanduslik sõltumatus on muutmas harjumuslikku peremudelit ning üha rohkem inimesi leiab üksikutena elades suuremaid eneseteostusvõimalusi. 2014. aastal oli USAs 16-aastaste ja vanemate seas üksi elavaid inimesi 50,2 protsenti, samas kui 1976. aastal oli see näitaja 37,4 protsenti.

Abielu on täiskasvanute elus üha vähem kesksel kohal ja see pole üksnes Lääne fenomen. See on globaalne trend. Psühholoog Henri C. Santos analüüsis 78 riigi andmete näitel trende vahemikus 1960-2011. Ta leidis, et 83 protsendis uuritud riikidest on üksi elamine muutumas üha populaarsemaks. Samuti näitasid selget tõusu individualistlikud tõekspidamised, nagu näiteks sõprade eelistamine perekonnale. Seda oli märgata 79 protsendi riikide seas.

Vallaliste revolutsioon kinnitab, et inimesed eelistavad keskendumist oma karjäärile, raha teenimisele, hobidega tegelemisele ja vanaduspõlveks vundamendi loomisele. Abielu või isegi kooselu on sõltumata soost üha vähem vajalik selleks, et elus hakkama saada. Samas ei takista selline elukorraldus laste  saamist ja kasvatamist. Inimesed on lihtsalt sõltumatumad ning meeldib see meile või mitte, kuid 21. sajand üksnes süvendab seda trendi.

Mida enam suureneb inimeste rikkus, seda rohkem tekib neil võimalusi olla kaasinimeste panusest sõltumatu ja teha seeläbi rohkem iseseisvaid valikuid.

Nad saavad kulutada rohkem vahendeid oma tervisele, eneseharimisele, reisimisele või ka laste kasvatamisele, arendamisele ja neile parema hariduse võimaldamisele.

2016. aasta lõpuks oli maailmas hinnanguliselt juba 3,2 miljardit inimest, kes sissetuleku järgi kuulusid keskklassi. Maailmapanga arvutuste kohaselt kasvab keskklass iga aastaga 160 miljoni inimese võrra, mis lubab arvata, et 2020. aastal kuulub kõigist maailma elanikest vähemalt pool keskklassi. 2028. aastaks on globaalse keskklassi suuruseks juba 5,2 miljardit inimest. Nende summaarseks ostujõuks hinnatakse 64 triljonit dollarit, mis teeb kokku kolmandiku globaalsest majandusest.

Uus ja kasvav keskklass on üha rohkem Aasia nägu. Järgmise kümnendiga keskklassi lisanduvast ühest miljardist inimesest on 88% Aasia päritolu. Sama trend on nähtav ka superrikaste seas – näiteks lisandub Hiinas miljardäre kolm korda rohkem kui sama ajaga USAs.

Tehnoloogia roll sõltumatuse kujundamisel

Elukestev õpe on juba praegu vältimatu selleks, et üha kiiremini muutuval ja konkurentsitihedamal tööturul hakkama saada ning olla lähitulevikus võrdväärseks partneriks robotitele. Tehisintellekti levik ja töö automatiseerumine muudavad inimeste igapäevaelu kardinaalselt. Sajandi keskpaigaks on umbes pooled tänastest töökohtadest automatiseeritud, kusjuures robotid hakkavad juhtima terveid ärisid, ületades inimeste võimed nii füüsiliselt kui intellektuaalselt.

Robotite laialdane kasutuselevõtt suurendab omakorda inimeste iseseisvust. Meil tekib rohkem vaba aega selleks, et olla sõpradega, arendada oma sotsiaalseid võimeid, elada tervislikumalt ja nautida meeli rikastavaid elamusi. Mõned teadlased, nagu näiteks tehisintellekti uurija David Levy, väidavad, et 2050. aastaks on robotid valmis üles näitama piisavalt empaatiavõimet ja emotsionaalset intelligentsust, et pakkuda inimestele seltsi ja lohutust. Inimeste ja robotite vahel tekivad suhted, kuigi Levy arvates jäävad inimesed siiski otsustama robotite elude üle.

Tehisintellekt võimaldab meil elada üha turvalisemat elu. Maailma üks suurimaid surmade põhjustajaid on liiklusõnnetused, milles hukkub igal aastal maailmas keskmiselt Eesti jagu inimesi. Üheksa kümnendikku kõigist praegustest õnnetustest on põhjustanud inimlikud eksimused. Ameerika Ühendriikides on näiteks välja arvutatud, et isesõitvad autod vähendaksid liiklusõnnetuste arvu aastas viie miljoni võrra, ellu jääks 30 000 inimest ja nad säästaksid ummikute arvelt aktiivse ja kasuliku elu elamiseks 4,8 miljardit tundi.

Globaalse maailma veel üheks iseloomulikuks jooneks on inimeste üha kasvav mobiilsus. Seda tagavad nii majanduslik suutlikkus, töö rahvusvahelistumine kui ka näiteks liigsete bürokraatlike tõkendite vähenemine reisimisel.

Samas on globaalses mastaabis aga tõeliseks mobiilsuse tagajaks siiski lennundus. Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) andmetel tehti 2017. aastal maailmas rekordilised 4,1 miljardit lennureisi. Seda on neli korda rohkem kui 1990. aastal ja kaks korda rohkem kui 2006. aastal. Populaarne lennujälgimiskeskkond FlightRadar24 tuvastas 2018. aasta märtsis kõige hõivatuma päeva lennunduse senises ajaloos, kui 24 tunniga registreeriti 202 157 lendu. See tegi 140 õhkutõusmist igas minutis üle maailma.

Kõik trendid näitavad, et lennureisijate arvu kiire kasv jätkub. Eeldatakse, et praegune reisijate arv kahekordistub juba 2036. aastaks. Suurim tõus tuleb Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, sest nagu me enne nägime, kasvab just seal maksujõuline elanikkond kõige kiiremini. Oma panuse annab siin vaieldamatult ka odavlennunduse revolutsioon, mis on teinud ka kaugemad sihtkohad reisijatele kättesaadavamaks.

Reisimine ja maailma tajumine tema kirevuses, ilus ja valus avardab ka kõige alalhoidlikuma inimese vaateid.

See ei muuda meid kõiki veel globaalseteks kodanikeks, kuid reisimise kogemus loob eelduse maailma nüansirikkamaks tajumiseks ja seeläbi kohalikku arengusse panustamiseks. See ei tähenda, et näiteks hea hariduse ja jõukuse saavutanud venelased pööraksid Venemaa arengu pea peale või USAst koju naasnud hiinlased seaksid kahtluse alla oma riigi kahe tuhande aastase ajaloo.

Inimesed on aegade jooksul olnud liikuvad ja personaalsed maadeavastamised pole midagi uut. Ometi on just käesolevate suurte muutuste ajastul sõltumatute inimeste arvukus, nende mobiilsus ja omavaheline läbikäimine kasvanud kordades. Kui varasematel aegadel ja kohati veel ka praegu on erinevatesse kultuuriruumidesse kuuluvate inimeste omavahelist suhtlemist ja teineteisest arusaamist muutnud vaevarikkamaks keeleoskuse puudumine, siis ka see loomulik puudujääk näib peagi vajuvat minevikku.

Elementaarne masintõlge teeb juba praegu lihtsamaks võõra keele või märgisüsteemi mõistmise. Tõlkemaailma sulandumine tehisintellekti võimalustega loob ilmselt juba lähitulevikus viisi ja vahendi, kuidas inimesed võiksid omavahel suheldes suurema vaevata otsetõlget kasutada. Kas selleks saavad subtiitritega tõlkeprillid, telefoniäpid või hoopis midagi muud, näitab aeg.

Masinad teevad meie elu lihtsamaks, kuid Eesti-suguse väikeriigi elanikele jääb ka tulevikus suurema personaalse sõltumatuse tagajaks hea keelteoskus. See aitab meid vahetumalt suhelda ning  suurendab loomulikku empaatiavõimet teiste kultuuriruumide eripärade mõistmiseks. Mida edukamalt me suudame  teistes keeltes suhelda, seda konkurentsivõimelisemad oleme ükskõik millises eluvaldkonnas. Eestis võiks uute põlvkondade kirjutamata reegliks olla vähemalt kolme võõrkeele teadmine.

Eestis leiab sellisele mõtteviisile palju toetust. Väikekeelte ja -kultuuride puhul on globaalne sulandumine aga tundlik küsimus. Seepärast on mõistetav eestlaste ettevaatlikkus ja alalhoidlikkus avanemaks uute kultuuride või rahvastega tihedamale suhtlemisele.

Kirjastus Varrak üllitab jaanuari lõpul Marko Mihkelsoni uue raamatu MURDEAJASTU. Selle üks alapeatükk käsitleb ka üha iseseisvamaks muutuvate inimeste mõju maailmaprotsessidele.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (88)