Disain: Eestist on ootamatult saanud edukas käekella-maa. Eesti bränd

Eestis disainitud käekelli leiab tänaseks igalt mandrilt. | Foto: Prosawood.

”Oo mulle meeldib Seiko kell, sest firmasildilt lugeda võib kõik on very well” kõlas kunagi üks laulurida. Ehkki Eesti pole pikkade kellatootmise traditsioonidega maa, on meil mõne aastaga tekkinud arvukalt kellatootjaid, mis küll Šveitsi ja Jaapani kuulsatele brändidele ohtu ei kujuta, ent on isikupärast käekella otsivate inimeste jaoks igal kontinendil täpselt sama very well. Kas see on lihtsalt üks järjekordne trend või on Eesti disainerid leidnudki oma niši?

Eesti kõige esimese kellabrändi, 2012. aastal sündinud AEGAON, üks asutaja Kristjan Rabi ei taha seda trendiks nimetada. Ehkki vaid mõne aastaga on AEGAON’i järel on turule tulnud Wooch, Teenu, Prosawood, Estonia1918, Foresta ja veel mõned väiksemad katsetajad. 

“Kui paljud neist ise disainivad ja toodavad või valmistoodangut sisse ostavad, on kohati küll ehk pisut hägune,” märgib Rabi, kes samas ikkagi tervitab seda, et üha rohkemad Eesti disainereid näevad käekellas uut ja põnevat väljundit.

“Tegijaid tuleb ja läheb igapäevaselt. Suur osa neist aga ei ole ise erilised disainijad, vaid võtavad n-ö stamptoote, panevad sellele oma logo ja siis turundavad seda kui midagi uut. Eriti paistab see silma just puidust kellatootjate puhul. Tõsiseltvõetavaid on tunduvalt vähem,” ütleb üks puidust käekellade tootjatest, Prosawoodi asutaja Raido Prosa.

Ent kellamaailmas on konkurents tihe ning rohkem kui teistel Eesti tegijatel tuleb silm peal hoida välismaistel konkurentidel.

Käekell Diplomaat, tootja Estonia1918.

Eesti brändidest kõige eksklusiivsema, Estonia1918 asutaja ja kellakollektsionäär Tõnis Leissoo ei kõhkle sekundikski praegust huvi kellatootmise vastu trendiks nimetamast. Samas sündis tema enda bränd mitu aastat kestnud planeerimise tulemusena ning praegu kavandab ta Eestisse suunatud ja  limiteeritud koguses mudeleid tootva brändi kõrvale veel teise, suurema tiraaži ja rahvusvahelise haardega kellafirma loomist. Käekelli on ju maailmas alati tehtud ja kantud. 

Eestis ei olnud aga tõepoolest kuni AEGAONi turule tulemiseni käekellade disainimine ja tootmine kunagi aktuaalne olnud. AEGAONi asutajad ise vaatasid kelladega turule tulemiseks hoogu võttes, millega tegelevad juba tuntud tootjad.

“Meile tundus, et vanad ja tuntud tegijad on pisut oma mugavustsooni takerdunud. Turvalised disainid ja lahendused, ei midagi sellist, mis üllataks, eristuks või kõnetaks. Me tahtsime pakkuda alternatiivi sellistele harjumuspärastele disainidele, teha midagi, mida ka ise tahaks kanda,” meenutab Rabi.

Tõuke tegudele asuda andis neile üllatuslikult juba ammu lahkunud Elvis Presley. Nimelt kandis Elvis videos “Always On My Mind” ülusuurt ja tundmatut käekella, mis Janno Roodile täiesti juhuslikult silma jäi. “Pärast seda disainis ja valmistas ta käekella täpselt oma maitse ja äranägemise järgi, millest sai hiljem “Peacemaker 65”. Tänagi lähtume üksnes Janno ideedest, mitte trendidest ega sellest, mida teised ümberringi teevad,” ütles Rabi.

Esimene kell endale

Kui Tõnis Leissool oli juba märkimisväärne kellakogu selleks ajaks, kui ta tundis, et talle kättesaadavad hinnaklassis pole tegelikult enam ühtegi kella, mida ta tahaks – aga uut kella ikkagi tahaks – ja tuleb see ise teha, siis ainus naine Eesti kellaäris, Kersti Teenu, jõudis käekellade tootmiseni samuti puhtalt tänu enda vajadusele ja huvile – aga seda veel alles tudengina.  “Kui esimese käekella puidust valmis tegin, käisin ma Tartu Kunstikoolis Pallas ning kasutasin seda ideed ka lõputööks. Sealt sai alguse esimese kollektsiooni loomine ja ettevõtlus,” rääkis Teenu.  “Alustasin brändi kujundamisega 2014. Sellest ajast on pikk aeg möödas, mille jooksul on kujunenud Eestis kellaturg täiesti arvestatavaks.”

AEGAONi ja Woochi kellad. Foto: Goldtime

Woochi asutajad olid brändi luues veel nooremad – Wooch sai alguse 2014. aasta septembris, kui neli Tartu noort Miina Härma gümnaasiumi õpilast otsustasid asutada õpilasfirma, et toota puidust käekelli. Käsitööna valminud kellade “päris turule” tulemisele ostusele aitas kahtlemata ka parima õpilasfirma tiitel ning Euroopa õpilasfirmade konkursil osalemisest saadud kogemus. 

Ent alati ei saa kõik algust puhtast vajadusest, ka juhus võib teha imesid. “Kunagi aastaid tagasi sai töötatud kadakast mosaiikplaate tehes. Plaate tehes kukkus ühel hetkel kadakaseib käele nii, et meenutas kella ja sealt see mõte idanema hakkas. Tundub nagu muinasjutt, aga nii see oli,” rääkis Raido Prosa, kes tänaseks on müünud tuhandeid puidust käekelli.

Kordumatu kella otsinguil

Teenu käekell.

Kui AEGAONi staaž on juba nii pikk, et kellakandjate arvu üle arvestust enam pidada pole võimalik – ja neid on müüdud 30 riiki – siis Kersti Teenu tehtud kellade kandjate suurusjärk on hetkel mõni tuhat.  Paljud neist on valinud tema kella just sellepärast, et väikeselt tootjalt on võimalik lihtsamalt saada erilahendusi. “Inimesed soovivad endiselt tellida eritellimusena kellasid oma isiklike detailidega, iga kell on täiesti uudne ja kordumatu,” tõi ta välja.

Prosawood on käekellasid tänaseks müünud umbes kolme-nelja tuhande ringis, ent kellad pole ainsad puidust aksessuaarid, mida firma toodab – lisaks veel on müüdud kaks korda sama palju päikeseprille, telefonikorpuseid ja nägemisprille – kokku umbes 9000-10 000  toodet. “Tänaseks võib meie kellasid leida absoluutselt igalt mandrilt ja peaaegu 45 riigist,” ütles Prosa.

Sellest mudelist eristub selgelt Estonia1918, mille eesmärk on müüa pigem vähe käekelli. Aga nad müüvad kallilt.

Ehkki see kõik on suhteline. Kui vaadata Tõnis Leissoo seisukohast, kellel oli mingil hetkel tunne, et järgmine kell, mis talle võiks meeldida, maksis 100 000 eurot, siis on muidugi 1500 euro ringi jääva hinnaga ajanäitajad soodsad. Ka ei müü Leissoo oma kellasid internetikaupluses ega üldse eriti Eestist välja. “Välismaal pole mul võimalust pakkuda teenindust. Aga mehhaanilistel kelladel peab teenindus olema,” on kellafriigist Leissoo veendunud ja ei ihalda praegu eksootilistes rikastes maades elavaid kliente.  “Muidugi saab ka kella kullerdada teenindusse, aga see tollipaberitega tegelemine on kohutav.”

Ehkki väikese tiraažiga kellad – esimest mudelit Wõitleja tega ta 100, Tasujat samuti 100 ja Maestro limiidiks jääb 99 – tuleb enamus kliente veel nii unikaalse kellasooviga, et isegi nende tiraažide juures on enamusel kelladest mingi erilahendus. 

Suuremaks kasvatada Leissoo Estonia1918 brändi tiraaže ka pikemas perspektiivis ei kavatse: “Plaan on jätkata Eesti omaste teemade ja Eesti lugudega kelladega, mis kõnevatavd erinevaid Eesti inimesi.”

Tänaseks on kõik kellatootjad nende tiraažide juures ikkagi väikeettevõtted, kus igapäevaselt on tööl 2-5 inimest.

Eesti välimus, Jaapani ja Šveitsi sisu

Kui keskmine kellakandja mõtleb ainult selle välimusele, siis tõsisemad huvilised, kelle jaoks on oluline ka see, et kell lisaks käe kaunistamisele suudaks ka täpset aega näidata, uurivad enne ostu ka mehhanismide päritolu. Kõik Eesti kellatootjad on tõepoolest ikkagi ainult disainerid ja korpuste valmistajad (ehkki näiteks Forestal on kogu tootmine Aasias) ning ilma Šveitsi ja Jaapani kellamehhanismideta poleks nende äri võimalik. Teenu kellamehhanismid on pärit Jaapani tootjalt, mille toodangut kasutavad mitmed tuntud kellabrändid üle maailma. Prosawood  kasutab olenevalt kellamudelist kas Jaapani või Šveitsi mehhanisme. AEGAON kasutab ka erinevatel mudelitel eri mehhanismide valmistajaid, kes on käekellade maailmas hinnatud ja usaldusväärsed: Ronda ja Seagull.

Nii et ka kellade sisule mõeldes võib kandja nostalgiliselt ümiseda: very well.

Edasi aitab väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel kasvada. “Eesti bränd” on rubriik, kus tutvustame ettevõtlike Eesti inimeste loodud ettevõtmisi, et neil läheks veel paremini.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (56)