Mõni hommik teed silmad lahti ja juba tead, et täna on See Eriline Päev. Vahel on see millelgi suure algus, millegi suure lõpp, reisileminek, tähtpäev… Aga enamjaolt, elus, ei ole sul ärgates aimugi, et täna saab olema see päev, kus kõik muutub. Kõnnid pimesi, nagu ullike, saatusele sülle või silmadesse.

Olen hakanud nautima teadmatust. Märkan neid hetki, ennast nautimas.

Nooremana tundus nii tähtis tuleviku kaost kuidagi hallata, raamidega piirata. Jaburate tähtaegadega plaanid: selleks aastaks lõpetan need koolid, selleks vanuseks olen abielus, selleks on oma kodu… Igal juhul ei olnud nendes jäikades plaanides ruumi aastateks, mil mööda maailma kulgeda, nagu kuivanud veerpõõsas ega aegadeks, mil ärkad igal hommikul üles ja küsid endalt: kes ma olen ja kuidas ma siia sain? Kõik pidi minema, nagu plaanitud.

Ootused muudavad vist paindumatuks. Lõhe kujutletu ja reaalsuse vahel võib olla nii ääretult suur.

Paljud ütlevad: “Hoia oma ootused madalad, siis ei saa pettuda.” Mina sellele alla ei kirjuta. Vastupidi, mu ootused on väga kõrged, sest elu on näidanud, et kõik võib juhtuda. Viimasel ajal tundub, et enamike hetkede kohta saan öelda: “Seda ma küll ette ei näinud.”

Aastaid tagasi oli mul tükk aega olnud teatav kindlus, ettekujutus sellest, kuidas ja kuhu mu elu kulgeb. Kui vaip jalge alt tõmmati, tabas mind täielik teadmatus. Hirm ja ehmatus olid nii suured, et olin mitu kuud justkui stuuporis: “Aga… kuidas nii sai minna? Mis nüüd siis? Mul olid plaanid. Ma olin sellega arvestanud.”

Sõber saatis mulle siis enda vabas tõlkes Rilke tsitaadi: “Ole kannatlik kõige suhtes, mis on su südames lahendamata ja proovi armastada küsimusi endid, nagu lukus tube ja nagu raamatuid, mis on nüüd kirjutatud väga võõras keeles. Ära otsi nüüd vastuseid, neid ei saa sulle anda, sest sa ei suudaks neid elada. Ja mõte on selles, et elada kõike. Ela küsimusi nüüd. Võib-olla elad sa siis tasapisi, ilma seda märkamata, ühel päeval vastusesse.”

Viimased kuud tundub, et mul ei ole olnud ühtegi jutuajamist, kus vestluspartner poleks mulle rääkinud Suurest Teadmatusest. Kes on kolinud teise riiki ega tea, mis tast saab. Kes on väsinud oma tööst. Kes võttis mitu aastat pärast keskkooli vabaks, et otsustada, mida õppima minna, aga pole ikka veel otsustanud. Kes on olnud aasta lapsega kodune ja tunneb, et on teistsugune inimene ega taha oma vana elu juurde tagasi minna. Ma olen nende pärast nii elevil, sest KÕIK võib juhtuda. Ei me ette tea! Su elu ei ole mitte kunagi valmis. Imepisikesed hetked võivad kõike muuta. Ka kellegi teise otsus või viga või pilk võib muuta su elu. Lahkus, abivalmidus, ennekõike avatus.

Ma olen Suure Teadmatuse lävel sõprade pärast elevil, sest mõni aeg tagasi olid teised samasuguses kohas. Üks hakkas siis tegema koerte toortoitu ja talisuplema. Üks hakkas robotit ehitama. Üks tuli ära oma kindlalt riigitöölt ja läks lavakasse, unistusega saada oma lemmikteatri lavastajaks (ta on tänaseks seal lavastanud üle kümne tüki). Üks hakkas mööblit valmistama, olles hoopis teise eriala inimene. Mitu läksid pärast 30. eluaastat meditsiini või psühholoogiat õppima, sest sisemine soov teisi aidata oli tugevam kui mugavus. Üks pani kõik oma kaardid sellele, et teha hariv ja edasiviiv veebiväljaanne. Üks otsustas pere luua – olgugi, et tal ei olnud seda teha kellegagi koos.

Detsembri viimastel päevadel vaatasin maal olles tagasi möödunud aastale ja olin hämmingus sellest, kui halvas kohas ma iseendas olin 365 päeva varem. Siis tundus, et kõik on võimatu ja külm ja lunastuseta ja hukule määratud ja viltu ja pime ja katki ja haavatud. Ütlesin endale, et see jääb nüüd siia ja mina lähen edasi; ma olen valmis järgmiseks. Ma elasin kannatlikult küsimusi, õppisin armastama lukus uksi iseendas ja maailmas. Iga päev viis edasi. Teadmatus oli suur, ma janunesin.

Ma tutvusin inimestega, kuulasin, õppisin. Hakkasin lugema kümneid ja kümneid raamatuid vaid sellepärast, et tol hetkel huvitas mind just see teema (biokeemia / tõenäosusteooria / Albrighti “Fašism” / seksuaalsuse ajalugu / McAfee “Teine masinate ajastu” / geograafia). Ma hakkasin netis jälgima Tech Insiderit, käisin erinevatel koolitustel ja lugesin artiklit alkeemiast, kui seda jagas sotsmeedias mu sõber. Ma laiendasin oma silmaringi. “Selleks, et saada, mida sul pole kunagi olnud, pead sa tegema midagi, mida sa pole kunagi teinud.” Sa ei pruugi leida teed ja vastuseid oma küsimustele, kui sa ei avardu, ei anna endale võimalusi.

Mul on tuttavaid, kes käivad selgeltnägijate juures. Ma ei tea, kuidas keegi võiks tahta end ilma jätta teadmatuse lummast. Sellest, et me kõiki vastuseid ei tea. Et miski pole välistatud ja i-ga-su-gu-seid asju ja hetki ja inimesi võib elus ette tulla.

Ma kirjutan raamatut ja ma ei tea, kuidas see lõpeb. Ma ei tea isegi, kuidas see edasi läheb. Igal õhtul istun uue tühja teadmatust täis lehekülje ette. Ja sama pilguga vaatan enda elu: järjest loed, ei tea, kuidas edasi läheb, mis homsel leheküljel kirjas on. Vahepeal siseneb jutustusse uus tegelane ja sa veel ei tea, miks ta seal on. Kas ta annab jutustajale midagi edasiseks, võtab, kasvatab, hävitab – või muudab ta täielikult sündmuste kulgu ning saab loo üheks peategelaseks?

Vaatan sulle siis ebaviisakalt pikalt vaikides otsa ja mõtlen: miks sina nüüd minu loosse sisse põikasid – või mina sinu omasse?

Nii palju ilu ja õhku on teadmatuses.