Mäng on väga tõsine asi. Kohe nii tõsine, et vahel ajab nutma.  Laste mängudes tuleb tihti pill pika ilu peale, rõõmsalt ja hoogsalt alanud mäng lõppeb solvumise ja pisaratega. Sohki teha ei tohi, aga ikka tehakse. Vahel visatakse sohitegija mänguseltskonnast välja, see karistus on väga mõjuv.

Mäng on oluline igas vanuses

Täiskasvanud inimestena kahaneb mänguaja osakaal meie päevabilansis, selle asemel on töö, hobid, suhtlemine. Kuid kas see kõik pole siis enam üldse mäng? Teistpidi küsides – kas täiskasvanuelu on surmtõsine, või peaks ta olema? Arenguliselt võttes tuleb mäng lapse ellu loomulikult, see on mõnus vaheterritoorium sisemise, fantaasiamaailma ning tõsise, töise täiskasvanumaailma vahel. Lapsed mängivad suurima mõnuga kõiki täiskasvanurolle, olgu nendeks tuletõrjujad, politseinikud, arstid või pere. Mängus saab järgi proovida ja mudeldada kõike seda, mida ümberringi tajutakse ja kogetakse, aga “mitte päriselt”, seega endale jõukohaselt. Mängus ei ole ju tuletõrjujatöö eluohtlik ja hirmus, veega pritsimine ja majja tungimine on omaette lõbus ja elav. Lapsed saavad mängu läbi ka esimese tõelise kogemuse koostegutsemisest ja teisega arvestamisest. Üksinda mängimine ja teistega koos mängimine on väga erinevad olemise viisid.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (67)