Ühel hommikul oli nii, et pärast kitsede lüpsmist panin loomadele nende õueaedikus vett ja tohkeldasin ringi ning kui siis aedikust välja tulin juhtusin vaatama aediku taha karjamaa peale, kus paarikümne meetri kaugusel sõid rahulikult kuus metskitse. Nad kindlasti nägid ja kuulsid nii mind kui meie kodukitsi, aga metskitsed on meiega nii harjunud, et sõid lihtsalt rahulikult edasi. Omaks saamine on protsess ning see toimub vaikselt ning loomade puhul on see hea, et kui oled oma, siis oled oma.
Aga muidu on nii, et päevauudistes ja sotsiaalmeedias on käes kõige rõvedam aeg. Ei, ma ei mõtle liigset jõulutralli ning organisatsioonide pingutatud tahet just ja ainult detsembrikuus head teha. Ma mõtlen ikka seda, et varsti on Eestis valimised ning uudistesse trügivad erakonnad ideede ja lubadustega, mida nad kunagi ei täida. Uudised saab kinni keerata, aga veel hullem on olukord sotsiaalmeedias. Facebook on risustatud erinevate erakondade reklaamide ja poolehoidjate poolt liigse rämpsinformatsiooni jagamisega. Ja see käib pea kõigi erakondade kohta, olen hakanud panema oma tuttavatest poliitikutele ja poliithuvilisele “ei jälgi enam” linnukest. Seda kõike pole vaja, see ei tähenda midagi.
Loomulikult peaksin Facebookist üldse loobuma, aga inimene juba on selline, et ikka hea vaadata, et kuidas kellegi lapsed ja koerad kasvavad või majaehitus läheb. Samas nii poliit-, vegan- kui loomaõiguse diskussioone ma Facebookis ei salli, sest jutuinimesed on kõik kõvad, aga võta siis loomad ja paku nendele parimat elu maailmas või sa, ühiskonna eest muretsev inimene, teeni palun palju raha ning investeeri see Eesti haridusse. Ühesõnaga, loevad inimeste teod ja algatused, et kuidas nad päriselt maailma paremaks muudavad, mitte see, et kuidas katsuvad teistest paremad ja üle olla. Aga see kõik on nii pikk inimpsühholoogia ja informatsiooni haldamise jutt, et sellest kirjutatakse praegu maailmas tuhandeid uuringuid. Lihtsalt soovin järgmiseks kolmeks kuuks vähem sotsiaalmeediat kõigile. Pläma tapab elurõõmu.
Vähem poliitikat, vähem maailmaparandust, vähem hoiatusi, vähem metsa/riigi/rahvuse kaitset, vähem üldist, rohkem isiklikku.
Eelmisel nädalavahetusel käisid mul Tallinnast sõbrad külas ning tõstsime pool lauta sõnnikust tühjaks. Väga mõnus on kambakesi midagi ära teha. Pärast sõitsime Valmierasse kõrtsu, aga tühjad ja igavad olid need Valmiera kõrtsud. Järgmisel hommikul tegin oma kanade munadest meestele mahlaka omleti. Kaheaastane tütar korrutas muudkui “mina tahan töömeestega juttu rääkida”, inimene on ikka sotsiaalne olend. Jah, elage nii, et teie lapsed tahavad istuda laua taga, vaadata teisi inimesi ja juttu rääkida.
Siis käisin meie kaheaastase tütre Annaga teatris laste jõuluetendust vaatamas. Ma arvan, et teatril on väga suur võimalus päästa järgmised põlvkonnad. Miks? Sellepärast, et teater on lastele samasugune asi nagu multikas, nad istuvad vaikselt ja vaatavad lugu. Lapsed on tänu multikatele õppinud vaikselt vaatama, teater lihtsalt peab olema niipalju põnevust pakkuv, et laps ei tüdine ära. Lapsed vajavad teatrit, nad näevad seal teistsuguseid elus inimesi kui ema, isa ning lasteaia- ja trennikaaslased. Eks käin tütrega veel paar korda teatris ja siis mõtlen teemal “teater päästab maailma nutiseadmetest” üle pikemalt.
On laupäeva hommik, hakkab valgenema, lähen lauta, ütlen oma loomadele “Tere hommikust!” Ja kui päev annab päikest, siis ta küll loojub vara, aga väga ilusti.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (160)
