Mõned inimesed mõjuvad meile sügavamalt kui teised. Nad jäävad meelde oma olemise, pilgu, mõtete, tegudega. Ehk on need sinu inimesed või need, kellelt on sul midagi õppida, midagi, mida sa veel ei teadnud või millele sa alateadlikult otsisid kinnitust. Võib-olla on teil midagi jagada.

Süvamuusika helilooja Ülo Krigul on mu meeltesse jäänud oma bluusisoolodega hammond-orelil. Kogesin seda avastamisrõõmu mõned aastad tagasi Augustibluusil, Ülo mäng jättis kustumatu mälestuse. Tema siiras rõõm ja andumine muusikale. Vahepeal olen näinud teda tõsisel moel vastu võtmas tunnustusi heliloomingu eest, lugenud tema sügavmõttelisi intervjuusid. Iga kord meenub mulle ikka tema bluus. Tahtsin teada, kas see jäägitu nauding bluusist on temas alles. 

Kohtume sombusel novembripäeval Järvamaal, ühes jõeäärses vanas majas

Alustuseks võtame ette matka, mis viib mööda allikast, kulgedes läbi rahuliku metsatuka. Peatume sillal ja kuulame suurvee vulinat, lumi on just ära sulanud, õhk on niiske ja soe. Ma ei salvesta veel meie juttu ega kirjuta üles, ka fotosid ei söanda teha, kuigi ümbrus on nii kena, püüame tunnetada hetke ja harjuda teineteisega. Tundlik natuur vajab seda aega, see on loomulik.

“Ma olen väga aeglase avanemisega”, kirjutas Ülo mulle juba meilis. Vastasin et ta ei pea seepärast muretsema. Mul on aega.

Me räägime Ülo musikaalsetest Lõuna-Eesti juurtest, Tanel Padar Blues Band’i uue plaadi salvestusest, sellest, kuidas Ülo mäletab oma lapsepõlvest eelkõige just bluusisugemetega muusikat, mida kodus kuulas – Cream, Led Zeppelin, Eric Clapton, Procol Harum…

Ta laulab mulle esimest bluusikäiku, mis lapsena esimesena eredalt meelde jäi – Cream’i “Sunshine Of Your Love”.

Kujutan ette vaimustust noore Ülo hinges, kui bluus teda esimest korda puudutas. Ülo ütleb, et ta on bluusisõnniku peal kasvanud.

See kõnetab mind, mõistan seda hästi, sest minagi olen rhythm&blues’i peal kasvanud. Olen peljanud, et mu lemmikstiil ei sobitu Eesti muusikaga ja ometi on toetav teada, et on veel keegi, kes on kasvanud…bluusisõnniku peal.

Kuidas Sinu arvates bluus sobitub Eesti kultuuri, osad inimesed ju veavad näpuga järge, mis on Eesti muusika ja mis pole seda. Ometi, suur osa eesti muusikutest on ju tugevalt mõjutatud muu maailma muusikast. Mis on siis see päris, täisväärtuslik ja autentne Eesti muusika?

Eesti muusika on see, mis siin kõlab. Kõige autentsem on see muusika, mis sünnib…siin elavatest inimestest. Arvan, et on vajalik, et on puritaane, kes justkui väga täpselt teavad, kuidas midagi peaks tegema või säilitavad mingit traditsiooni puhtust. Nii bluusis kui pärimusmuusikas kui barokis… Peavad säilima need kontsentraadid.

Eriti praegu, kui meil on ligipääs paljudele erinevatele asjadele ja see keskkond nii kui nii soodustab segunemist ja kõige ülesust. Ma ise olen küll paratamatult pigem segaja…minu jaoks on kogu muusika, mis mind kõnetab, orgaaniline. Ja ma väga täpselt ei tea, kuidas on “päriselt õige”.

Mulle meeldib vahel mõelda, et ehk ei olegi see afro-ameerika muusika tegelikult nii kaugel eesti muusikast, eks see sajanditepikkune eestlaste raske orjapõli ja bluus võiksid ju sisuliselt sobida – Ugri bluus?

Mulle tundub, et üksteisest geograafiliselt küll kaugel asuvate rahvaste muusikas on teinekord väga sarnaseid allhoovusi. Ja mitte ainult muusikas…ka näiteks muinasjuttudes ja vanasõnades käibivad sarnased elutõed. Kas nüüd just orjapõli, aga…

Bluusis on heli- ja mõttelaadiliselt sees mingi tasakaal rõõmu ja kurbuse vahel.

See on eluliselt vist üsna universaalne. Ühes akordis on võrdselt nutt ja naer. Inimene tunneb seda nii siin- kui sealpool ekvaatorit.

Sinu süvamuusikateosed on tõeliselt sugereerivad ja süvenemist vajavad. Mulle kangastusid Su teoseid kuulates nii ookeani põhjatus kui universumi lõpmatus. Su muusika pole meloodiast lähtuv, pigem harmoonia sügavustesse kaevuv. Kuidas see muusika Sinus sünnib?

Tõepoolest, ma mõtlen ja kirjutan läbi harmoonia. Teinekord ka kõla, soundi…mis on ka tegelikult harmoonia. Meloodiadki – kui neid peaks esinema – võrsuvad sealt. Mitte vastupidi, et paneksin viisijupile duurid alla…Miskipärast on vist see vertikaali pidi tunnetamine mulle omasem.

Kas see muusika on bluusist täiesti erinev või on see ikkagi osa ühest tervikust? On mul õigus, kui arvan, et bluus tasakaalustab Sinu tegevust süvamuusikuna?

Ikka osa ühest tervikust, mistõttu see tasakaalustabki…

Meie muusikas on lisaks iseenda tunnetusele palju erinevaid mõjutajaid – meie lapsepõlve muusika, muusikaõpetajad, hilisemad eeskujud, ka muusikaline mood? Oled Sa teadlik, mis ja kus on Sinu “päris mina” muusikas, kuidas Su muusika kõlaks, kui saaks olla vaid puhas hing ja muusika?

Mulle tundub, et ma olen seda “päris mina” muusikat heal juhul ehk hetketi, paar korda elus, justkui kuskilt lava tagant läbi ukse kuulnud.

Võib-olla on see nii, et pidevalt otsin teed sinna ukse taha tagasi. Ja võib-olla ei väljendunud see muusika neil kordadel üldse helides…

Jõuame jalutuskäigult tagasi, Ülo teeb pliidi alla tule, et valmistada meile toitu. Istume vana maja hubases köögis, sumedas valguses. Õues pimeneb. Laual on viimane “Sirp” ning raamat “Why Mahler?”

“Mahler oli helilooja, kes suuresti muutis 20. saj. sümfoonilist muusikat, aga oma eluajal ta heliloojana tunnustust ja mõistmist ei leidnud”, selgitab mulle Ülo. Vaikime ja kuulatame ahjupuude praksumist.

Helilooja tööd on nimetatud üksildaseks, heliloomingut on seostatud kannatamisega? On see siis kannatus?

Mulle näib, et see kannatus on suuresti üleromantiseeritud sõnakõlks. Eks kõiges, mida tehakse kire ja pühendumusega, on sees kannatuse kvaliteet. Räägitakse lihtsalt rohkem ikka neist elulugudest, mis on lühikesed ja täis draamat, aga on ka neid loomeinimesi, kes on elanud kõrge vanaduseni ja elanud pealtnäha rahulikku elu.

Igas loomingus on mingi kannatamatus, kannatus ja kannatusest üle saamine.

Arvan siiski, et loomine on eelkõige rõõm…kannatlikult kasvamisest.

Sa oled öelnud, et tegeled heliloominguga seepärast, et saada ühendust millegagi. Mis see on, millega Sa ühendust otsid? Kas looming on alati vabastav, mis tundega Sa oma teoseid kuulad?

Eelkõige on see ilmselt ühendus iseendaga. Kui see kontakt on saavutatud, siis sealtkaudu saab ka muuga ühendust. Veel millegagi… Vahel on küll ka enda teoste kuulamine lausa füüsiliselt raske.

Kas Sa oled tundnud, et aja möödudes ja kogemuse kasvades tahaksid miskit oma teostes muuta? Ümber kirjutada. Kas see oleks võimalik?

Ei ma ei ole seda eriti teinud. Varasematel aegadel võibolla… See on pigem kinni mitte tahtmises, vaid teadlik valik. Las ta olla. Pigem püüan parandada need vead järgmises teoses.

Tundub, et Sul on oskus oma tundeid kontrollida, mitte minna äärmustesse, kas see on loomeinimese vaimse tervise mõttes vajalik oskus ja teadliku eneseanalüüsi teene?

Inimesele loomiseks antav jõud on päris suur jõud ja kui sa seda mõistusega ei kanaliseeri või sellega hätta jääd, võib see jõud sinust ilmselt üle sõita ja ära sõtkuda.

Teine moment on see, et iga loomise akt on osa ka mingist suuremast loomisest ning kui selle ära tunned, saad aru sellest tohutust vastutusest, mis võib su samuti hulluks ajada või lukku keerata.

Kuidagi mingi kogemusega on tekkinud oskus vaadelda neid asju endas kõrvalt, saada aru, et see on tunne ja see on mõte ning parimatel hetkedel suudad neid reguleerida.

Äkki lendab unest ärganud kirju liblikas lambivarju sisse ja peksab seal oma tiibu, väljapääsu leidmata.

“Seesama jõud, mis teda tõmbab, ta ka hävitab”, ütleb Ülo pannil kotlette ümber keerates.

Iga inimene, eriti loomeinimene vajab vahel või ehk pidevalt tasakaalustamist. Selleks Sinagi sõidad linnast ära maale, et oleks võimalik süveneda heliloomingusse või hoopiski sellest puhata ja süveneda iseendasse. Kui kaua Sinu tasakaal kestab? Kuidas Sa tunned, et see on paigast ära või vajab uuesti häälestamist?

Tasakaal ei ole seisund, stabiilne olek, vaid dünaamiline, pidevalt tasakesi ühele ja teisele poole kaaluv…

Sa oled pereinimene, Sul on muusikust abikaasa ja kaks tütart. Kas lähedased on osa Sinu loomingust või on looja oma loomingus suuresti üksi, iseendaga? Loomulikult oleme me mõjutatud teistest inimestest ja suhetest, aga minul isiklikult on küll see tunne, et loomiseks on vaja eraldatust ja ühendust kusagilt ülevaltpoolt…et selles ei saa Sind keegi teine aidata, et teised võivad ideaalis vaid toetada Sinu vajadust luua, andes Sulle vajaliku aja ja ruumi…?

Jah, ma olen oma loomuselt pereinimene…koos sellest tulenevate keerulisuste ja lihtsustega loomeinimese pereliikmete jaoks.

Siin on teatav paradoks – loominguline eneseväljendus on ilmselt üsna tihedalt seotud inimestega, kes on su ümber, kellega sa suhtled või kokku oled puutunud. Samas, selle tulemuse vormistamise juures oled sa üsna üksi. Aga jällegi, ma ei fetišeeriks seda üksindust kuidagi ülemäära. See ei ole üksindus suure Ü-ga. See on lihtsalt selle töö spetsiifika. Ja mitte ainult selle. Ka kirurgil või kalamehel oleks ilmselt keeruline töötada, kui lapsed kogu aeg jalus sebiks.

Maja akendest paistab novembriõhtu pimedus, liblikas on leidnud väljapääsu lambivarjust, me lõpetame oma jutud selleks korraks, aga enne veel läheme vana klaveri juurde ja Ülo mängib bluusi.

Mehe tõsidusse voolab hetkeks lahedust ja nauditavat vabadust. Selle tunnistajaks on rõõm olla. Usun, et ka vana klaver ja aastasadu näinud maja rõõmustavad mängija üle. 

Rohkem Ülo Kriguli kohta saad lugeda siit