Mõne päeva eest esines Tartus rahvusvahelise poetry slam’i ehk luuleprõmmu liikumise algataja Marc Kelly Smith. Uus luulesuund sai alguse 1986. aastal Chicagos Green Mill Tavernis, kui Marc Smith leidis seal koha esimestele luuleprõmmudele. Sealt on lavaluule levinud üle kogu maailma ja kinnitanud kanda rohkem kui 500 linnas. Marc, kelle kontol on juba üle 2500 esinemise ööklubides, kontserdisaalides, raamatukogudes, ülikoolides – ja aeg-ajalt ka mõne tänavatoiduputka katusel – paelub ja vaimustab endiselt mitmekesist ja innukat publikut. Green Millis, luuleprõmmu algkodus, on ta juhtinud rohkem kui 1000 ülimenukat prõmmuõhtut. Tema lool ja luuletajateel on oluline roll ka märgilistes antoloogiates “Spoken Word Revolution” ja “Spoken Word Revolution Redux”.
Üksildastele
See siin on kõigile üksildastele,
eakamatele,
kes on juba läinud,
kelle on vaigistanud kihutav aeg,
kes pole enam nii tähtsad kui vanasti,
keda piiravad saavutamata sihid.
Keda viimsel tunnil kummitavad kunagised luhtaminekud,
pettumused, möödapanekud, eksimused,
kiindumus millessegi, mida pole olnud ega saagi olema.
See siin on kõigile tavalistele inimestele, keda mängitavad ihad,
mida müüakse neile esimesest sünnikarjest saati – kelle nooruse süütust
vormivad omatahtsi institutsioonid, religioonid, valitsused,
kommerts ja kõigi nende väärapäised juhid.
See siin on kangelaslikule keskmele, mis püsib nii hästi, kui oskab.
Vahel loksub ära paremasse äärde, rünnates kõike erinevat,
kui see näib ohustavat eluviise,
mille ehitamiseks nad on kulutanud mitu eluiga.
Vahel jälle ära vasakusse äärde, juurides halastamatult üles traditsioone,
tehes propagandat oma paindumatule ilmeksimatuse-ideaalile,
mõistes hukka ebaõiglase võimu, kui see pole just nende poolel.
See on keskpõrandale, sellele vaatepunktile,
kust on näha mõlema poole vead, kuhu paistab kätte
ülespuhutud ja kallutatud retoorika silmakirjalikkus.
Neile, kes suudavad vaenlasega sõbraks saada ja saavadki,
sest ka vaenlasel on omadusi, mis väärivad sõprust
Neile, kes ei võta omaks
vasak- ega parempoolset puritaanlust.
Neile, kes patte kahetsevad ja andestavad.
Kes andeks annavad.
See on teaduslikele, kontrollitavatele tõdedele,
sündinud ausate uurivate vaimude koostöös.´
Üksmeelele, mis on enamat kui protsendiarvestamisdemokraatia.
Ideaalidele, mis võib-olla jäävadki surelikele kättesaamatuks,
lootustele, mis võib-olla jäävadki pelgaks terenduseks,
voorustele, mida keegi laulab, maalib, näitleb,
valab, vormib, tantsib, kuulutab, kritseldab,
hekseldab, pasundab, sosistab,
salaja edasi annab, vanglamüürile kraabib,
läbi võllapuu kägistava silmuse hüüab,
mille eest keegi palvetab, mille nimel keegi tööd rabab, mille pärast keegi nutab,
ja mis ei kao.
Võimalusele, et elu
on midagi enamat kui maise vara kokkukraapimine.
Neile, kes ehk ühel päeval oma ihnusest lahti lasevad
ja oma miljardid lahke käega maailma parandamise peale kulutavad.
Neile seal vasakus ja paremas ääres,
kes võivad veel tagasi kuldsele keskteele tulla
ja erimeelsused kõigi hüvangu nimel ületada.
Iseavarduvale revolutsioonile, mis areneb
miljoniks triljoniks üksikhingeks,
keda on valgustanud nägemus, et kõik elav saab elada kui üks tervik.
Neile, keda tänagi ähvardab vaigistada kihutav aeg,
kes tõusevad ja teatavad ja laulavad ja tantsivad
ja ammutavad ajaloo ja teadmiste sügavustest
unistusi, mille eest nood eakamad, nood üksikud, nood vaigistatud
surid.
Marc Kelly Smith, tõlkinud Mirjam Parve.
***
TarSlämm on Tartus toimuv luuleprõmmu ehk poetry slam’i õhtute sari, kus kolme minuti jooksul kannavad esinejad ette oma originaalloomingut, mida publikul ja žüriil on võimalik kohapeal punkte andes tunnustada. Iga kord külastab TarSlämmi luuleõhtut ka mõni inspireeriv välis- või kodumaine luuleesineja.
