Äsja lõppenud tegeliku maailmavalitsuse elik G20 tippkohtumist vaadeldes tuleb nõustuda arvukate kommentaatorite arvamusega, et maailm on pisut katki ja riikidevahelised konfliktid ja erimeelsused on jätkuvalt või isegi kasvavalt mõjutamas maailmas toimuvat, kuigi püütakse jätkata ka jõupingutusi ühiste huvide koordineerimiseks kõigi ühishüvanguks.
Et aga G20 näol on tegemist mõjukaima võimaliku koostööfoorumiga, mis esindab 2/3 maailma rahvastikust, 85% maailma majandusest, ¾ rahvusvahelisest kaubandusest ja 80% investeeringutest, siis selle pidamine tegelikuks maailma valitsuseks polegi vast liiga ülepakutud. On ju foorumi, mille initsiaatoriks oli 19 aastat tagasi arenenud riikide klubi G7 ise, liikmeteks 19 riiki ja Euroopa Liit. Seejuures sellised suurriigid või majanduslikud tippriigid nagu Argentiina, Austraalia, Brasiilia, Kanada, Hiina, Saksamaa, Prantsusmaa, India, Indoneesia, Itaalia, Jaapan, Mehhiko, Venemaa, Saudi-Aaraabia, Lõuna-Aafrika, Lõuna-Korea, Türgi, Ühendatud Kuningriik ja Ameerika Ühendriigid. Argentiina pealinna Buenos Airesesse kohaletulnud liikmesriikide liidrid kasutasid seda võimalust ka traditsiooniliste arvukate omavaheliste kohtumiste läbiviimiseks, kus tehakse tegelikku poliitikat enamgi veel, kui üldkogu kokkusaamisel.
Mis siis jäi sõelale? Kui jätta kõrvale president Trumpi omapärased käitumised nii kohtumisel võõrustajamaa presidendi kui riigipeade ühise pildistamise ajal, või Saudi liidri Mohhammed bin Salmani (rahvusvaheliselt tuntud kui MBS) vähesed tõrjutuse ilmingud või siis kantsler Merkeli hilinemine kohtumisele tema lennuki rikke tõttu ja tulek hoopis regulaarreisiga ning lõpus õhtustamine koos tavakülastajatega tavalises Argentiina traditsioonilises restoranis. Liiga palju ei tasuks ka välja lugeda idanaabrite juures väikese tormi tekitanud Trumpi esialgsest president Putini käesurumisega mittetervitamisest ja Putini-MBSi sõbramehelikult familiaarsest viska-viis-stiilis kätlemisest.
Et kohtumise taustaks oli niipalju vastuolulist annab tunnistust ka see, et kui traditsiooniliselt kohtumise lõppdokumendi projekt valmib enne kohtumist, siis seekord osalejariikide nn. Sherpad– asetäitjad–jakkid elik dokumendi ettevalmistuse volitatud esindajatest töögruppide liikmed, töötasid palehigis veel viimase hetkeni, enne kui lõpudeklaratsioon riigipeade heakskiidu sai.
Seekordne tippkohtumise fookus oli rahvusvahelise õiglase kaubanduse, kliimamuutustega võitlemise, töö tuleviku väljakutsete, migratsiooni ja sugudevahelise võrdsuse ning korruptsiooniga võitlemise teemadel.
Erilist rõhutamist leidsid taristu arendamise ja sellesse investeerimise vajadused. Kokkuvõttes palju ilusaid sõnu ja üldist suunaseadmist valdkondades, mis peaks maailma ühishuvides olema. Selline ÜRO-stiilis, kuigi osalejate kaalukust arvestades võib-olla siiski mõjukam üritus. Seda enam, et sellele eelnenud Argentiina eesistumise aasta jooksul toimus ka üle 80 temaatilise valdkondliku töönõupidamise, mis juba iseenesest aitab loodetavasti kaasa valitud teemades mingile ühisele arusaamisel jõudmisele riikide vahel.
Suurem huvi valitses aga tippkohtumise kuluaarides toimuva vastu. Seal kohtuti nii kahe- kui mitmepoolselt eelkõige hetke põletavamatel teemadel. Valisin välja 2 enam huvipakkuvat.
Õiglane rahvusvaheline kaubandus: kui kaks juhtmajandust on eskaleeruvas kaubandussõjas, on sellest raske rääkida
Tundub, et sellest sai vast kõige kaalukam teema nii üldkogul kui ka kuluaarikohtumistel. Õigem oleks küll öelda, et mitte niipalju õigluse nurga alt, kuivõrd vabaduse säilitamise ja ulatuse võtmes.
Eks siin oli muidugi peategelaseks Trump. Alustuseks kirjutas ta tseremoniaalselt koos Kanada peaministri Trudeauga ja Mehhiko ametist lahkuva presidendi Nietoga alla senise Põhja-Ameerika vabakaubandusleppe NAFTA Trumpi survel muudetud uusversioonile nimega USMCA. Kusjuures tariifivaidlustes Kanadaga jäid ja Trumpi piiravad meetmed Kanada metallurgia- ja Mehhiko autotööstusele kehtima. See annab tunnistust, et vabakaubandus polegi nii vaba, eriti tugevama õigusega kehtestatud piirangutest. Samas polegi see nii üllatav, sest ka president Obama ajal, kui valitses väliselt teistsugune mentaliteet, oli USA ikkagi Maailma Majandusfoorumi andmetel kõige rohkem piiranguid rakendanud G20 riigiks rahvusvahelises kaubanduses…Seega, Trumpi poliitika selles vallas on lihtsalt jõulisem ja nähtavam kui tema eelkäijal, kuid sisuliselt on tegu pikaaegse ameerikaliku majanduspoliitilise vooluga, mis sai hoo sisse Trumpi tulekuga toimunud ametliku mitmepoolsetest kaubanduslepetest väljatõmbumisega või nende ümbermängimisega, nagu antud juhul.
Kõige suuremat tähelepanu sel kohtumisel pälvis aga Trumpi kohtumine pikal lõunal Hiina liidri Xi Jinpiniga.
Kõiki huvitas, kas alanud kaubandussõjas nende kahe suurima majandusega juhtriigi vahel keeratakse vinti peale ja asi liigub veel enam „külma sõja“ spiraali pidi või leitakse mingi kompromiss. Oli ju Trump lubanud lisaks juba kehtestatud 200 mld dollari eest Hiina kaupade 10%-lise tollimaksu 1. jaanuarist tõsta 25% peale. Hiinlased olid samuti juba kehtestanud piirangud või USA põllumajanduse mõnede toodete puhul lausa ostukeelu 110 mld dollari ulatuses ja samuti ähvardasid jätkata vastusammudega. Samas on Saksa ökonomistid välja arvutanud, et selle stsenaariumi jätkumisel kaotaks Hiina rohkem, kuni 0,9 SKP kasvu ja üldisest kõrgendatult tollimaksustatud kauba kallinemisest jääks neile kanda 20,5% USA 4,5% võrreldes. Seda enam, et USA oli tollimaksustamiseks valinud välja osavalt need kaubad, mis on kergemini asendatavad mujalt, Hiina aga üritas lüüa eelkõige Trumpi valijabaasi Kesk-Lääne põllumajanduspiirkondades ja tööstusi Roostevöö osariikides.
Samas ega Hiina väga seda võitlust ei taha, sest nagu me oleme juba analüüsinud, on ta veel aastakest 15 huvitatud oma tugevnevat positsiooni mitte ohtu seadma ja tahaks jätkata senise vabakaubanduse režiimiga, mida USA on asunud revideerima. Seepärast kogus ta kohe esimesel päeval Buenos-Aireses kokku BRICS riikide liidrid, kes ühiselt arutasid, kuidas USA initsiatiiviga toimetada. Ilmutati ka ühisavaldus, mis kutsus üles väärtustama vabakaubanduse tähendust ja mõju maailma arengule ja rahvaste probleemide lahendamisele ning sellest väärtuslikust korrast mitte loobuma, hoopis tugevdades WTO rolli. Ilmselgelt oli see mõeldud survemeetmena enne tippkohtumist Trumpiga.
Kohtumine ise läks pisut pikemaks kui planeeritud, kuid võimaldas mõlemal poolel sellelt väljudes kuulutada oma võitu.
Et tegu on kompromissiga, ja pealegi ajutisega, on ilmselge. Aga sellegipoolest oli kõnekas Venemaa reaktsioon, mida nende meedias väljendati kui Hiina allaandmist selle vastiku USA survele. Just alla-, mitte järeleandmist…Tundub, et naabri sõjakus on ikka piiritu, kahjuks.
Tegelik tulemus paistab olevat see, et 90-päevaks lükatakse Trumpi poolt tollide tõstmine edasi ja vahepeal räägitakse läbi edasine. Kui ameeriklased tulemust ei saa, siis pööratakse tollid täitmisele. Hiinlased olevat lubanud ka kohe hakata ameerika farmerite toodangut ja muid kaupu enam ostma ja Trumpi väitel valmis rääkima ka ameeriklasi enim huvitavates küsimustes, nagu intellektuaalomandi vargus, küberspionaaž ja välisinvesteeringute piirangud, kus hiinlased on pidevalt vastu töötanud. Eks näis, aga see loetelu edasiste arutelude teemadest, mil sügavad juured ja kaugeleulatuvad tagajärjed, viitab pigem sellele, et uus tariifisõda võib kolme kuu pärast vabalt taaspuhkeda. Elik tegu on vaid vaherahuga, mitte rahuga.
Kui kõik see eelnenu lühidalt summeerida, siis – mis õiglasest vabakaubandusest siin ikka rääkida saab, kui kaks juhtmajandust on eskaleeruvas tolli-, õigemini kaubandussõjas, USA survestab ka oma lähimaid naabreid ja liitlasi ning maailma vabakaubanduse eestkõnelejateks on saanud protektsionismi kui majanduspoliitilist meedet lausa avalikult soosivad riigid nagu seda BRICS liikmed suuremal või vähemal määral on.
Lääne väärtuspõhisest poliitikast: jõuetu ja hambutu
Teiseks teema, mida deklareeriti lõppdokumendis, et maailma juhtriigid pühenduvad jätkuvalt omavahelistes suhetes kehtivale korrale.
On kaheldav, et sellest nii veendunult enam rääkida saabki. Eriti kui vaadata, kuidas ka Buenos Aireses keerles ikkagi kõik nn. tugevate liidrite (ingl.k. strongmen) ja nende tegude ja kavatsuste ümber. Väga palju on hakanud määrama just nende soovid ja suhted, mitte traditsiooniline ennustatav diplomaatia. Olgu selleks Trump või Xi, Putin või MBS.
Kõnekas oli see, kuidas ülejäänud seltskond õppis toime tulema ekspansiivse Trumpiga ja püüdis hoiduda või siis teha midagi rahustavat nii MBSiga suheldes kui Putini suunal. President Macron, nagu ka eesistuja Tusk, soovitasid MBSile kaasata rahvusvahelist ekspertiisi seoses Jamal Khashoggi tapmise uurimisega, et anda sellele rahvusvahelist usutavust. Olukord oli eriti delikaatne, sest ainsana just vastuvõtva maa Argentiina prokuratuur väljendas valmisolekut uurida seda mõrva rahvusvahelise kuriteona. Theresa May rõhutas kohtumisel MBSiga omalt poolt, et need otsesed mõrvarid tuleks kindlasti vastutusele võtta. Viimane muidugi eitas igasugust eelteadmist sellest mõrvast, mis on eriti kõnekas viis asja arutada, arvestades nii Türgi võimude kui ka CIA viimase aja paljastusi, et ta olevat olnud oletatavasti lausa otseühenduses süüdistatava taparühmaga…Sisuliselt hoiduti Khashoggi mõrva teemast ja kogu halvakspanu väljenduseks, kui Putini viska-viis-tervitus välja jätta, väljendus MBSi üksikuna seismisel riigipeade traditsioonilise foto serva peal. Samas Putini ja MBSi kohtumine ilmselt mõjub pisut pidurdavalt edaspidisele naftahindade langusele, mis maailmamajanduse arengu seisukohast on palju olulisem teema.
Mis aga Putinisse puutub, siis ainsaks demonstratiivseks reaktsiooniks pärast Kertši intsidenti jäi sellele viidates Trumpi keeldumine kahepoolsest kohtumisest ja esialgsel tervitamisel kätlemata jätmine. Samas hiljem siiski vesteldi õhtusöögilauas just Ukrainast, kuigi muid olulisi teemasid nagu Süüria ja keskmaarakettide lepingu ja relvastuskontrolli küsimused, arutada ei jõutudki. Pole viga, küll varsti jõutakse ka nendeni. Isegi siis, kui Trumpi kohtumisest keeldumisel esitatud nõue Ukraina meremeeste koheseks vabastamiseks ei saagi nii kiiresti teoks, mis on tõenäoline Venemaa loogikast lähtuvalt. Seda enam, et Putin tõestas Macronile ja Merkelile oma versiooni sellest intsidendist, kuigi nad olid juba eelnevalt jõudnud kutsuda üles mitte sanktsioonidele vms, vaid mõlemapoolsele (so. võrdselt Ukraina ja Venemaa) de-eskaleerimisele. Kui siia lisada veel endise saksa sotsiaaldemokraatide liidri ja välisministri Sigmar Gabrieli jõuline avaldus Ukraina suunas, siis polegi imestada, et see teema jäi mõneti õhku rippuma.
Mis aga kõige enam silma torkas, oli Euroopa Liidu esifiguuride Tuski ja Junkeri ühisel pressikonverentsil kõlama jäänud soov, et tippkohtumisel arutataks Tuski sõnul „sel raskel hetkel rahvusvahelise koostöö jaoks tõelisi probleeme nagu kaubandussõjad, traagiline situatsioon Süürias ja Jeemenis ning Vene agressioon Ukrainas“ ei saanudki õieti teoks. See, nagu teisedki soovitused survestada Khasgoggi mõrva uurimist ja survestada teatud riike pidama kinni aluspõhimõtetest, ei leidnud sel kohtumisel erilist rakendust.
Kui just mitte arvestada lindile jäänud Macroni vastust MBSile, kes ütles, et ära muretse ja prantslane vastu, et muretseb küll, sest MBS kunagi ei kuula, mida viimane lubas omakorda ikka teha…Aga ka Tusk kinnitas lisaks Macron-Merkelile, et lisasanktsioone Venemaale Ukraina pärast ei tule, kuigi olemasolevaid siiski pikendatakse detsembris veel pooleks aastaks.
Pähklikoores kokkuvõetuna tähendab eelnev, et senine Lääne väärtuspõhine poliitika on osutumas jõuetuks ja hambutuks.
Seda nii rahvusvahelise korra alusprintsiipide rikkumiste suhtes suurriikide poolt kui ka strongmanide viljeletava multilateraalseid mängureegleid eirava bilateraalse kauplemise ning regionaalsete ja protektsionistlike trendide üha enam domineerima pääsemise suhtes. G20 pole siin erand, vaid pigem seda meiesuguste väikeriikide jaoks nukravõitu kokkuvõtet tõestav näitelava. Ning sellel foonil pole meil sooja poliitõhku kütval saadikule-jalaga-tagumikku erutelul (Hille Hanso sõnaleid arutelu asendamiseks) liiga suurt tähendust suure näitelava jaoks.g20
Raivo Vare
Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (108)
