Tõenäoliselt oli see äsjanähtud Olev Subbi mälestusnäitus Tallinna Kunstihoones, autori julge värvimäng ja halastamatu vormirebestus, mis mind äratas. Siin- ja sealpoolsuse suhe, millega ma ise teoreetilisel tasandil tegelen ning millele visuaalse vaste leidsin.

Umbrakarva vanalinnasiluett sinepise päikeseloojangu taustal ühel pool ja valge, antiikse ja utoopilise järele õhkuv kivikoloss külma helesinise taeva all teisel pool; nende keskel värviline barjäär – suvine niidumaastik – abstraktsioon, mis võlus ja köitis mind päevadeks.

See oli Platoni koobas, mis mulle viirastus. Platoni läbivaks teemaks on ideeõpetus, idee ja näivuse vastandamine, mida ta illustreerib koopamüüdiga. Koopasuul istudes näeme koopaseinal varje, mida heidavad objekti meie selja tagant. Võtame neid moondunud kujutisi tõesena, nägemata reaalsust. Kui vari koopaseinal on pelk pettus, siis kunstnik, kes oma töödes neid varje kujutab, tegeleb Platoni väitel topelt pettusega. Platon peab nähtavaid objekte jäljendavat kunsti tehniliselt tühipaljaks käsitööks.

See pessimism ärgitaski mind esitama küsimust, kas ja kuidas on kunstis võimalik väljendada vormitut, kehatut ideed, kust see leitakse ja kuidas seda nähakse.

Olev Subbi sünniaastapäeva puhul ilmunud eluloolises raamatus räägib suurmeister:

Kunstnik kasutab oma esimestes iseseisvates töödes ära ideed, mis on seda kaua aega oodanud. Need on tihti parimad. Edaspidi tuleb ideede väsimus korvata meisterlikkuse tõusuga. Kahjuks ei aita lõpuks enam seegi.

Subbi leidis, et kunst ja elu võivad olla teineteise mudelid. Nii elu kui kunsti keerukamate ülesannete lahendamine on sarnane.

Samas raamatus avaldatud intervjuus Enn Põldroosiga lisab ta otsesõnu, kuidas kunstnikud on, või vähemalt peaksid olema, ühteaegu filosoofid ja käsitöölised. Kolleegide tööst rääkides peatub Subbi vormil ehk käsitöölisel osal, kuid tegelikult otsib ta piltide tagant aimatavat inimest ja isiksust. Vormi ja sisu vastandus on Subbi loomingus ja mõtlemises selgelt päevakorral, nii nagu ka näivuse ja ideaalmaailma küsimus. Keegi kuskil teiselpool vikerkaart teab…

Ligi pool sajandit tagasi Tartu Kunstihoone näitusel astus Subbi ja Põldroosi kõrval üles Olav Maran. Näituse kohta öeldi: „kõigi kolme kunstniku juures paistab ühise joonena silma uute väljendusvõimaluste otsimine, püüe tungida nähtuste olemusse, et teos saaks rikkaks mõtetelt ja tekitaks neid ka vaatajas.“

Olav Marani vaikelud sobivad Subbi dialoogiparnteriks. Valgused ja varjud. Subbi ja Maranit ühendab jõulise ja graatsilise vastandamine. Marani amarüllised ja Subbi amarüllised. Kaks kalkuleeritud kompositsiooni, kus iga vari igas kangavoldis ja iga elutu ese justkui iseendas kõneleb, ent kokku ansambli loob.

Kui Subbi lemmikpeategelasteks on laia joonega laudlinad, punaveinipudelid ja küünlajalad, siis Marani läbivad kangelased on rätikud, piima- ja teekannud, aiasaadused ja kanamunad. Võrreldes Subbi kirgaste selgete värvidega on Marani vaikelude palett pronksjas. Liikuvust lisab siniste, kollaste ja punaste toonide tume rahulikkus, kus i-le paneb täpi munakoore valge ovaal, justkui pärlkõrvarõngas Vermeeri tütarlapseportreel.

Madalmaade meistrite kombel filigraanselt maalitud maiste viljade realistlikkus ja käegakatsutavus on just see, mida Platon nähtavasti põlanud oleks – varjud meis endis. Mõistame asju sellel pinnal nagu need meile näivad, kujutame neid nii nagu nad tunduvad. Objektid maalidel ja elus muutuvad pea fetišiteks pannes küsima, mis on nende taga.

Mõlema kunstniku natüürmorte võib vaadata kui meisterlikke kompositsioone, vaiksed meditatsioone, kui väravad iseenda sisemaailma, ideede, mõtete, tunnete tasandile.

Kui Subbi vaikelud sobivad illustreerima veidi romantilise, elujanuse ja kergemeelse linnakodaniku lõunasöögilauda, siis Maran oponeerib sellele aimdusele mõtliku, rahuliku, samas raskevõitu stseeniga talumajapidamisest.

Nostalgiahõngulised argiesemed mängivad mõlemal juhul lihtsalt võtmerolli juhtimaks meid läbi värava, millest ühel pool seisab koidik, teises loojang. Kui Subbi stseenis pole küünal veel süüdatudki, siis Maranil on see juba kustutatud.

„Koopamüüti mõistetakse valesti, kui räägitakse varjust, asjadest ja lõkkest. Ainus, mis loeb, on päike, ja kui lõket üldse vaja on, siis selleks, et haarata sealt hõõguv tukk ja kõik koopast välja kihutada, tõelise valgusallikka, tõelise päikese kätte elama ja surema“. Nii arvas keegi kunagi Platonist ja tema koopast. See filosoofia on intrigeerinud paljusid.

Järjepidev püüe tabada argiste asjade kaudu midagi ebamaist ning kustutamatu kirg seda tabamust lahti kodeerida on see, milleks elu kunstis võimaluse annab.

Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.