Külli Trummali „Viisakas laps“ on raamat, mis peaks igale vastutustundlikule lapsevanemale rõõmu tegema. Lihtsas ja lühidas vormis põigatakse läbi kõigi tähtsamate viisakusreeglite juurest, unustamata märkimast, miks reegel on selline või teistsugune. Seetõttu on raamatul näilise fragmentaarsuse juures täiesti olemas ka telg või läbiv joon, mida rõhutatakse tagakaanel: viisakusreeglid aitavad – tegelikult üldse võimaldavadki – meil koos tegutseda ja läbisegi elada.
Külli Trummal on heas mõttes konservatiivne. Tema esitatud reeglid on põhiliselt needsamad, mis viiskümmend või sada aastat tagasi (kui mitte rohkemgi): ütle tere ja aitäh, ära pillu prahti maha, ära sega teise jutule vahele, ära kunagi tee väiksemale või nõrgemale liiga, vaid hoopis kaitse teda, rahvarohketes kohtades arvesta teiste inimestega. Ülepea, nagu öeldud, ikka ja jälle: arvesta teiste inimestega. Jah, kultuur ON eelkõige keeldude ja käskude süsteem ning iga käitumisõpik on selle tõestus.
Kujutlen, et seda raamatut loetakse peaasjalikult ette. Või kasutatakse vaidluses argumendina – võetakse käte ja tsiteeritakse vastavat lõiku, mis vaidluse lõpetab. Nii peabki; kahtlused ja kõhklused tulgu teismeeas. Kuid ei maksa arvata, et siit tõuseks kasuks üksnes lapsele. Vanematele ikka ka.
Iga lasteaiakasvataja ja algklassiõpetaja võib kinnitada, et sellist raamatut peaksidki kõigepealt lugema pigem lapsevanemad.
Poleks üldse paha, kui „Viisakat last“ tudeerinud lapsed emal-isal teinekord selja sirgu ehmataksid. Kuid vanema inimese sõna tuleb kuulda, kinnitab raamat sellegipoolest, ja õigus ka. Jäin lugedes mõttesse, kas siia oleks tulnud lisada hoiatus suhtlema tikkuvate võõraste suhtes. Ei teagi.
Raamatus kirjeldatud reeglid on osalt eestilikud, kuid eelkõige siiski euroopalikud. Euroopas ei tehta liiga kaitsetuile, ei karjuta üksteisest üle, lapsed ei ropenda täiskasvanuile näkku, ei rünnata üksteist seljatagant – vähemalt ideaalis. Kes seda teeb, rikub reeglit. Ja siin peitubki euroopluse vundament, mitte Derrida targutustes mingist „mitteendaksolemisest“.
Seda vundamenti tuleb õpetada ka pagulastele ja nende lastele. Nagu kinnitab Saksa politseinik Tania Kambouri („Saksamaa vilkurivalgel“), algavad suured probleemid just elementaarsete viisakus- ja käitumisreeglite tasemelt, mis tuleb omandada lapsena. Nende nõudmine sissesõitnuilt pole rassism, vaid elementaarne eeldus ellujäämiseks.
Jah, on teistsuguseid kultuure ja teistsuguseid käitumiskoodekseid. Me teame väga hästi, kui erinevalt suhtutakse maailmas näiteks röhitsemisse. On väga sümpaatne, et Trummal pole poliitilist korrektsust taga ajades hakanud laste ajusid komposteerima juttudega, kuidas kõik on suhteline ja kõik on õige, mida keegi teeb. Ei ole, vähemalt mitte igal ajal ja igas kohas.
Võrdlus liikluseeskirjaga on täiesti täpne: meie reeglid on sellised ja meil tuleb neid järgida.
Illustratsioonid on tehtud vaba käega, professionaalselt, hoogsalt ja rõõmsalt. Võib aimata, et autor on väljaõppinud moekunstnik; aimub ka sugulust – võib-olla juhuslikku – saksa illustratsioonitraditsioonidega. Välisest tinglikkusest hoolimata on pildid ka detailitäpsed, mis käitumisõpikus on oluline.
Ostke see raamat, lugege ise, lugege lastele ja las lapsed loevad veel hiljem omapead üle ka. Võimalik, et nad ei hakka seda raamatut pööraselt armastama (enne kui ise lapsevanemaks saavad), aga oluline on, et see neile külge hakkaks.
Kõige parem on, et „Viisakas laps“ tekitab tunde, et kuskil on olemas veel tervet mõistust ja normaalsust nende sõnade parimas tähenduses.
“Viisakas laps”
Autor: Külli Trummal
Illustratsioonid: Marju Tammik
Kirjastus: Hermes 2016
