Kaupo Kalda: agentuurist vabakutseliseks – sama töö, erinev elu. Kogemuslugu

Ma ei taha öelda, et klassikaline agentuur või freelanceri elu on ilmtingimata võrreldavad või üks teisest kuidagi parem, mõlemal on plusse ja miinuseid. Selles loos jagan oma vabakutselise elust kui ühest formaadist, kuidas oma tööelu elada.

Pidasin digiagentuuri ligi 20 aastat, nii et tegelikult olin palgatöötaja ja tööandja korraga. See pole sugugi lihtne roll – info paljusus, vastutus, pidev riskitunne, erinevad inimesed ja iseloomud, tööjõumured. Stress on nonstop režiimil, läbipõlemise oht suur. Omad rõõmud ka muidugi. Loovsektor + teenusäri + kõrged kulud = väga nõudlik kombinatsioon. Müts maha, kes selles äris vastu peavad ja edukad on. Mingi hetk oled nii harjunud, et pead seda pidevat sisemist ärevust normaalsuseks ja oled kogu aeg natuke katki. “Vast on kõigil sedasi, kiire maailm ju.”, mõtled. Või…?

Tänaseks on mu elu teistsugune ja olen hinges oluliselt rahulikum kui varasematel aastatel. Müüsin hiljuti oma agentuuri osaluse, soovides neile südamest edaspidiseks edu ja alustasin freelanceri elu oma uues digitoodete disainistuudios, kus on pundis veel häid talente. Selle formaadi kogemus pole veel pikk, vaid paar kuud, aga ühtteist saan juba jagada. Selle sammu tegemine võib olla esmapilgul hirmutav ning on võrreldav vanematekodust väljakolimisega iseseisvasse ellu, eriti kui oled pikalt ühes kohas olnud. “Aga mis siis kui…” küsimused hakkavad kummitama ning kipud öösel lina rulli vähkrema.

Vahetu kogemus vabakutselise elust: plussid, hirmud ja lahendused

Ma olen lisaks droonifotograafi elule põhikutsumuselt UX ehk kasutuskogemuse disainer, st minu asi on välja mõelda, kuidas digilahendused oleksid mugavad kasutada, äppidest suurte infosüsteemideni. Vabakutselisena töötades pakun suures pildis sama oskusteenust mis varem, ent see kõik on kokku ka selgelt tajutavalt teistmoodi.

Olen ise oma aja, klientide peremees, samas ka vastutus ja müük on vaid minul. Samuti töövahendid, lepingud, puhkusekulud, raamatupidamine. Ise määran, palju tahan töötada-teenida ja palju puhata. Kui tähtaeg lubab, siis täna alati tööle ei lähegi. Ilus päike, lähen hoopis jalutama. Või pildistama. Keegi ei sunni tagumikutunde tegema. Ma ei pea osalema koosolekutel, millel ei näe mõtet või mis ei puuduta tegelikult mind. Sellised valikud. Vabadus toidab vaimu, annab energiat, olen selgelt laetum ja tootlikum ajaühiku kohta. Võib vist öelda – õnnelikum. Siiralt.

Keskendun ühele kindlale teenusele, mida spetsialistina hästi valdan, muretsen enda paari-kolme püsikliendi pärast, sekka väiksemaid töiseid juhusuhteid ning püsikulud on praktiliselt olematud. Fookus on täpsem ja pea kõik, mis teenin, on puhastulu. Rahustav teadmine ja mõõdukas kulgemine.

Ma ei võta vastu ühtegi tööd, millega süda ei kliki ära. Või klienti, kellega ei kliki ära.

Ei tee tasuta tunde, vaid arveldan tunnipõhiselt. Kui teen head tööd, püsivad kliendid lähedal ja olen nõutud kaup. Nad suhtlevad minuga otse, maksavad mulle otse ja täpselt minu osutatud teenuse eest, nn manageerimistasu ei kaasne. Win-win.

Töötan nüüd reeglina 4 päeva nädalas E-N, mistõttu on nädalavahetused 50% pikemad. Okei, mul on ka fotograafielu ja see ei küsi üldse päeva ega kella, seda triivib hoopis ilm, aga disainerina on vabadust oluliselt enam. Talvel hangin rohkem disaineritööd, suvel drooniprojekte. Samas, kuna elu on stressivabam, on need 4 päeva resultatiivsuselt paremad kui varasemad 5. Loovust ei ime jõuga välja, vastupidi.

Loovinimeste elu on uuritud – nad on tihti pidevas vaimses ülekoormuses. Muusikud, kunstnikud, näitlejad samamoodi. Mitte vaid mahult, kuivõrd vajaduses olla võrdselt loov iga päev ning tihti pendeldada paljude projektide vahel. See on nagu maaliksid pilti, aga korraga on neid pooleli 7 ja kõigil tähtajad ning tohutult palju nüansse + kliendi tujusid või arusaamu. Kaua sedasi suudad? Iga puhkehetk on kuldaväärt.

Freelanceri elu peale mõtlema hakates tajud kiirelt, et pead kõik mured pead ilahendama. Oled iseenda peremees. Enamus asju on tegelikult kergelt lahendatavad. Jagan meeleldi oma kogemust – hirme ja lahendusi.

  • Kontor ja sotsiaalsus

Kui istun merisigadega Tiku ja Taku üksi kodus, lähen äkki veidi peast sassi ja jään üldse rongist maha? Ei pruugi. Ma ise olen suht sotsiaalne loom ning lahendasin selle asja tänapäevaselt – rentisin Telliskivis laua Lift99 ühiskontoris. Ühislõunad, üritused, mõnusad ruumid, lahe seltskond, palju välismaalasi, chill õhkkond. Lisaks on pea kõik seal potentsiaalne teenuse sihtgrupp. Hea kombo headest asjadest, jälle win-win.

Püsikulu ja kontoriprobleem on täielikult lahendatud, kohvi ja koosolekuruumideni välja. Ühiskontorid on üldse kuum teema, neid luuakse juurde kogu maailmas ja Tallinnaski on valik juba päris hea. Ennustan neile tulevikus suurt edu. Kui huvi, guugelda “coworking Tallinn“.

  • Kolleegid ja areng

See on juba keerulisem teema. Mina lahendasin selle sedasi, et kutsusin endaga Lifti kaasa veel mitu sama ala tuttavat inimest. Töötame samas ruumis, jagame oskusi, uudiseid, suhtleme Slackis, käime erialastel festivalidel, saame üldse hästi läbi. Igaühel on muidugi omad freelance-kliendid, aga vajadusel jagame neid või kutsume üksteisele appi. Sellist kooslust nimetatakse maailmas freelancer’ite sündikaadiks. Kui usaldus on olemas, siis toimib.

Plaanime ette võtta ka nädalasi “välikontoreid” ehk rendime näiteks Barcelonas mõnes sarnases ühiskontoris lauad (ca 100€/nädal), Airbnb korteri või maja ja õhtuti tutvume kohaliku elu ning kultuuriga.

Oluline on ka, et me ei kasva liiga suureks, väike ühtne punt on jätkusuutlikum. 5-6 max. Kõike ise ei tee, vaid soovitame häid tegijaid, näiteks back-end lahendustele.

  • Müük, töövahendid ja rahajutud

Kui oled kogenud ja heal tasemel, siis kliendid kujunevad ajaga pea iseeenesest, maine liigub suust suhu ja sa oled osa hinnatud defitsiidist. Meil kõigil praegu nii ongi. Pigem on probleem, et ei jõua piisavalt kiiresti asju sisse võtta, kuna järjekord on kuude kaupa ette ära müüdud, seega peab kokkulepped tegema pikemalt ette.

Kui aga endal nimetuntust veel piisavalt pole, ent tase piisavalt hea, soovitaksin panna kokku oma esitluse, kenas formaadis ja käia potentsiaalsetel klientidel viisakalt külas. Toimib, tean. Ja üldse ei võta tükki küljest ära.

Vabakutselisena pean arvestama, et kui ma ei tööta, siis ma ei teeni mitte midagi. Suur ümmargune null. Puhkused, haigused, pro bono projektid, seminarid, koolitused – need on kõik minu “kulu”. Ma ise teadsin seda küll väga hästi, sest olen seda “kulu” pidanud kandma agentuuri pidades. Oht on, et võtad isegi liiga palju kohustusi, sest “raha on ju hea”, ent siis on kiire läbipõlemise oht ka. Peab oskama end distsiplineerida.

Rahaliselt tundub, et vabakutselise elu on raske palgatööga võrrelda. Laias laastus saab öelda, et sissetuleku tase on heal freelanceril ca 2x kõrgem palgatööst, ma mõtlen kogutulu-kulu ja arvestades seda, et kodus ei pea õhtutundidel ja nädalavahetustel haltuuraotsi tegema.

Ühine sõnum, mida vabakutselistelt kuulen, on see, et tavalisele palgatööle tagasi ei kiputa.

Teed mõistlikumas mahus tööd, valid projekte, ent teenid rohkem, elu on kvaliteetsem. Ja saad lõpuks ometi raha kõrvale panna, korteri sissemaksuks koguda, investeerida, reisida. Ehk elada kvaliteetsemat elu. Näen seda ka oma tänaste kolleegide peal ja olen sisimas maru rõõmus selle üle.

Kokkuvõtteks – julge oma elu tuunida

Ma ei oska veel öelda, kuidas see kõik kujuneb, hetkel on tunne väga hea ning kõik kuidagi laabub kenasti, vastupidiselt hirmudele. Endal on hea rahulik tunne tekkinud.

Usun, et see on populaarsust kasvatav formaat tulevikus. Peaasi, et teed, mida armastad, teed seda hästi ja jätad endale aega ka tööst puhkamiseks ega unusta ära õnnetunnet. Lisaks soodustab see ettevõtlust, sest uutest butiikidest võib nii mõndagi välja kasvada.

Tean, et paljud pole palgatööl õnnelikud. Juba pühapäeva õhtul hakkab sees keerama. Vahel vaatan poes mõnda müüjat ja tajun tema pilgus mingit kurbust. See teeb seest härdaks. Tean inimesi, kes tänaval vastu tormates ütlevad “oh, megakiire on kogu aeg” ja sisimas kostub see pigem kui “ma töötan üle ega jõua enam elu nautida”. Headest kätest on üldiselt igal pool puudus ja samas teeb nõutuks teadmine, et kui tööl end hästi ei tunne, siis miks me midagi ette ei võta. Meil on üks elu. See teeb kurvaks.

Laiendaksin mõtet “palgatöö > freelance rokib” mõttele “kui ma pole tööl natukenegi õnnelik, mis oleksid mu valikud, et see nii oleks?”. Kindlasti on variante. Võibolla on selleks hoopis mingi uus valdkond, mis südant kõnetab. Üks mu sõber tuli agentuurist ära ja õppis arboristiks. Teine oli suurettevõtte jurist ja nüüd tegeleb ilumaailmaga. Mõlemal sära silmis. Ainult natuke julgust oli vaja selleks. Ka sul on ka tegelikult tööalaseid valikuid. Minul oli samuti ja olen praegu väga rahul.

Allikas: Artikkel on algselt ilmunud turundusportaalis Bestmarketing

Kaupo Kalda

Kaupo Kalda

Kaupo armastab ilu, lihtsust ja loodust. Peab kahte ametit - päeval disainistuudios Reactive UX disainer, õhtul kehastub aga salapäraseks batmaniks. Tegelikult mitte, hoopis fanaatiliseks droonifotograafiks. Kõike seda läbib kirg ja emotsioon. Loe artikleid (4)