Emojid ei ole pelgalt sümbolid, vaid kõige kaasaegseim ja moodsaim kunst, mille väikest kogu kannab iga päev oma taskus igaüks meist. Seda kinnitab New Yorgi moodsa kunsti muuseumi otsus võtta maailma muutnud esimene 176 piktograafist koosneva emojide kogu oma alalisse kollektsiooni, mis omakorda pani kaasaegse kunsti ja ühiskonna uurijad fakti ette – see ei ole enam üksnes noorema publiku meelelahutus, vaid kaasaegne maailma esperanto ehk kõigile mõistetav suhtlusvorm, mille lugu ja mõju väärib põhjalikku uurimist, kirjutab tuntud ajakirjanik Neeme Raud otse New Yorgist.

Sellest, et sõnu polegi vaja, laulis kunagi Ivo Linna oma pop-ballaadis armunutest ja emotsioonidest, mis vägeva voona omas ajas ja ruumis oleva paari jaoks tavapäraseid suhtlusfraase asendama hakkavad. Ja tõepoolest, sõnadega on keeruline opereerida ka vähem romantilisemates olukordades, millega igaüks meist sageli silmitsi seisab, kui peame oma nutiseadmete abil edastama kiiresti informatsiooni ja tähtede tippimine tundub liigse ajakuluna.

Kuna elu ja aeg seda nõuavad, ei olegi üllatav, et sõnade asemel on tulnud meie suhtluspruuki sümbolid, mis hetkega terve lausetäie sõnade suuruse mõtte edasi anda suudavad.

Ja – mis veelgi tähtsam – sellega kaasneva (saadetava) emotsiooni: et mõtlen sel hetkel just sulle, et miski on pööraselt ja hullutavalt naljakas, et olen lohutamatult kurb, et minu pettumust sõnades väljendada ei saagi…

Mängu astuvad emoji´d, emoticonid, kaomojid, kuidas igas neid nimetada soovite – küberajastu suhtlussümbolid, mis keelebarjääre ületades on mõistetavad mitte üksnes netisümboloogias kodus olevaile valituile, vaid peaaegu kõigile ja kohe. Need infoaja vääringuks saanud tavasuhtluse fraase ja emotsioone kokkuvõtvad piktograafid on nii tabavalt kõnekad, et pikemat selgtust ei vaja. Vähemalt paljud neist. Sest nii nagu uue-aja suhtlus pidevalt areneb, on plahvatuslikult arenenud ja kasvanud ka emojide alfabeet ja et end selle uute mõistete ja fraasidega kursis hoida, tuleb siiski vahel ka pisut vaeva näha.

Sest, jah, kui esialgne sümbolmärkide kollektsioon koosnes 176 emojist, kasutatakse erinevatel andmetel nüüd juba enam kui kahte tuhandet emotsioonimärki.

Kiire kontroll siinkohal, kui sorav te selles uues kõnepruugis olete. Kas teate mida tähendab näiteks: ¯\_(ツ)_/¯?

Vastus: see kaomoji ehk piltnägu märgib õlakehitust.

Uued suhtlussümbolid ei ole aga enam vaid inimeste-keelte-kultuuride vahelist kommunikatsiooni hõlbustav viis end pikema jututa mõistetavaks teha, vaid lausa kunstiga.

Nii deklareeris kaks aastat tagasi alates 1929. aastast maailma kunstimõtte defineerijaks (selle määrajaks mis on kunst ja mis mitte) olnud New Yorgi moodsa kunsti muuseum (MoMA).

Emojid, emoticonid ja kaomojid ei ole pelkalt sümbolid, vaid kaasaegseim kaasaaegsemast kunstist, teatasid MoMA kuraatorid, öeldes teisisõnu, et igaüks meist, kel nutitelefon taskus, kannab endaga pidevalt kaasas väikest moodsa kunsti kogu.

MoMA otsus maailma muutnud esimene 176 piktograafist koosnev emojide kogu oma alalisse kollektsiooni võtta, oli märgiline ka seetõttu, et kaasaegse kunsti ja ühiskonna uurijail oli seejärel põhjust hakata tõsisemalt nende sümbolite ajalugu uurima.

Enam ei saanud keegi väita, et tegemist on vaid noorema publiku meelelahutusega.

Nimed emoji ja kamoji viitavad, et on sümbolite sünnimaaks on hireoglüügide, samuti ju piktograafide, abil oma keelt kirja panev Jaapan. Esimene emojide sari sündis seal enne aastatuhande vahetust telekommunikatsioonihiiu NTT (Nippon Telegraph and Telephone) tellimusel. 176 märgi loojaks on disainer Shigateka Kurita. Iga tema poolt märk-emotsioon pidi mahtuma pisikesse mobiiliekraani ruutu, mis 12 pikselit lai ja sama pikk. Esimesed emotsioonimärgid olid mustvalged. Värvid ilmusid kübertundeavaldustesse mõned aastad hiljem.

Kuid uusaja sümboltähestiku peamisteks arendajateks ei saanud siiski omavahelises suhtluses uusi cool´e viise leida püüdnud nutiseadmete kasutajaid, vaid suurfirmad, kes teadlikult tellisid disaineritelt üha uusi ja uusi piktograafe, et nende abil kiirelt, mugavalt ja arusaadavalt oma klientidega suhelda.

Üks esimestest emojide saatjatest oli näiteks Jaapani ilmateenistus, mis edastas sümbolite abil klientide piiparitesse (mäletate neid veel) kiirprognoose (vihmavari, lumehelves, lumememm, jne). Üsna pea hakkas „hamburger“ nutikates sidevahendites tähistama kiirtoidukohti, „martini-klaas“ baari ja „kõrgekonts“ riide-ja jalatsipoodi.

Emojide kui kunsti uurijad seovad neid ka Jaapani manga-koomiksitega. Koomiksikeelest võetud laenude abil stiliseeritud lambipirn hakkas uues suhtluskeeles tähendama näiteks ahaa-heureka!-elamust.

Kuigi ka Lääne netikasutajad hakkasid oma sõnumites juba 90ndatel kasutama lihtsaid kujundeid nagu naeratus :), anti Jaapanis sellele uuele keele sootuks sügavam sisu: lisaks lihtemotsioonidele sai selle abil edastada ka oluliselt nüanseeritumaid sõnumeid.

Jaapanis sündinud ja populaarseks muutunud mobiilseadmete suhtlusümbolid ülejäänud maailma otsemaid ei vallutanud. Google võttis emojid oma Gmaili tarkvarasse küll juba 2006. aastal, kuid pöördepunkt nende kasutamisel saabus alles 2011. aastal, mil Apple lisas need emotsioonimärgid oma iPhone menüüsse.

MoMA arhitektuuri ja disaini osakonna vanemkuraator Paola Antonelli, kes juhtis emojide muuseumi kogusse võtmist (ja nii ka moodsa kunsti vormina maailma teadvuses tunnustamist) märkis The New York Timesile antud intervjuus, et Jaapanis sündinud ja Apple abil maailma vallutanud piktoglüüfid kujutavad endast mõneti nagu kaasaegse maailma esperantot, uut kõigile mõistetavat suhtlusplatvormi. „Ja samas on emojid kaasaegseks vasteks piltmärkidele, mida on kasutatud suhtlusvahendina juba iidsetest aegadest. Mulle meeldib kuidas sajandid ja ajastud on sel viisil otsekui omavahel seotud,“ märgib Antonelli.

Huvitav on seegi, et emojid, kamojid ja emotconid võisid küll sündida Jaapani ärimeeste tellimusel ja võivad nüüd olla kunstiteostena MoMA kogus, kuid tegelikult kuuluvad need meile kõigile, sest nende kasutamiseks ei pea keegi meist kelleltki luba küsima ega kellelegi autoritasusid maksma. See ongi meie kõigi uus suhtluskeel, kus sõnu, jah, polegi enam vaja!

Neeme Raud

Neeme Raud on ajakirjanik. Pikki aastaid tegi ta Eestit suuremaks ERRi erikorrespondendina Ameerika Ühendriikides ja Venemaal. Täna naudib Neeme vabadust - kirjutab, mõtleb, juhib ja kui vaja, siis on ta teie jaoks teejuht avastusretkel Ameerikasse. Loe artikleid (1)