Riigitegelane, transiidi- ja majandusekspert ning ettevõtja Raivo Vare arvab, et me ei tohiks puhata ega nautida saavutatud. Nii väikse riigina pole meil seda luksust.

Miks on Sinu arvates Eestis vaja riigireformi?

Ega paigalseismiseks on ka vaja kiiresti joosta, ammugi siis edasiarenguks. Ja meie eelised – mille me saavutasime üleminekuetapil ja mis on inertsist kestnud tänaseni – on nii riigi, ühiskonna kui majanduse seisukohast hakanud ennast ammendama. See on loomulik seisund ja mitte midagi selles ei ole halba. Ei ole vaja seda käsitleda uue ja arusaamatu olukorrana. Või lihtsalt reformimise tahtega reformimise pärast. See on väljakutse.

See on kogu maailmas nii. Lihtsalt meie oma üleminekukiiruses oleme tajunud pidevat reformi kui rõhuvat koormat. Ja tahaks nüüd natuke olla rahulikult. Tahaks natuke nautida saavutatut, eks ole. Aga sellist võimalust meile antud ei ole.

Rahvusvaheliselt on tegelikult tehtud mitmeid uuringuid, mis on tänaseks enamvähem jõudnud sarnastele tulemustele. Maailma majandusfoorumi uuringus toodi välja tehnoloogilise arengu ja olemasoleva riigivalitsemise mudeli, mis meie kandis põhineb tegelikult preisiliku bürokraatia algetel. See vastuolu ajaga on tegelikult juba märgatav ja kasvab üha. Koos tehnoloogia arenguga jääb meie mudel füüsiliselt ajale jalgu.

Mis on kõige olulisemad märksõnad, mida riigireform peaks kindlasti rõhutama?

Üks kõige olulisem märksõna on tõhusus. Tõhusus, mis on vastavuses nii-öelda elunõuetega ja muutuva elukorraldusega.

Teine märksõna on kaasamine. Siiani on kaasarääkimine olnud valdavalt selline – kord mitme aasta järel käid oma valimisjaoskonnas, lased sedelikese sinna kasti ja sellega asi lõppeb. See on ammendanud ennast füüsiliselt. Ehk siis kaasamine otsustusprotsessidesse ja kaasamine viisil, mis ei ole ainult territoriaalne ja juriidiline.

Kolmas teema on seotud loogikaga, et iga süsteem taasloob iseennast. Teadupärast kehtib see ka bürokraatia tuntud põhimõtete ja seaduspärasuste järgi. Regulatsioonide hulk ja ulatus rõhuvad meid. Märksõnaks on vabanemine ülereguleerimisest.

Mida Sa veel rõhutaksid riigireformi osas?

Mis mind võib-olla laiemas filosoofilisemas kontekstis natuke häirib ja kus siin on oma koht ka Riigireformi Sihtasutusel – Eesti ühiskonnas on hakanud vohama selline “las jääda nii, kuis oli/on “-mentaliteet. Mis on väga tore rahvalikus laulus, aga mis on totaalselt, isegi surmavalt ohtlik ühiskonnale, riigile ja rahvale tänases maailmas. Selles tihenevas, kiirenevas, muutuvas, konkurentsitihedas maailmas.

Sa olid seotud Eesti Koostöökogu riigireformi projektiga. Mis toona saavutati ja mida saaks sealt praegu kaasa võtta?

Alustame sellest, et – nii imelik kui see ka esmapilgul võhikule ja asjapulgale ei tundu – just selle programmi raames õnnestus panna esimest korda kokku tegelik röntgenpilt Eesti riigist. Mis ta endast kujutab, kõikides tasandites. Isegi rahandusministeeriumi vastaval osakonnal polnud täielikku ülevaadet sellest, mis Eesti riigis toimub. Me oleme nii keeruka riigiga suutnud üles ehitada juba 20 aastaga. Miks 20 aastaga? Sellepärast, et mina, olles riigiminister, tegelesin samade teemadega juba 1990-1991 ja ennegi veel teistes rollides. Ma olen veteran. Võin seda kinnitada elava ajaloona. 1991. aastal joonistasin oma valge käega omaenda tööarvutis, primitiivses tollases arvutis 386 protsessoriga, organogrammi Eesti riigist. Koos majandusministri Jaak Leimaniga me tegelesime selle teemaga tol ajal.

20 aastat hiljem ei olnud kellegil ülevaadet enam samast riigist. Tundub esmapilgul üle võlli lugu küll, eks ole? See oli esimene saavutus – pilt ette! Teiseks tuli sealt programmist välja terve rida ettepanekuid, millest poole teraga on nüüd tasapisi ellu hakanud juurduma üksikud kaasamisettepanekud, kasutades tehnoloogilisi platvorme. Ülejäänud ettepanekud on ikka jäänud varju oma aega ootama, nagu ka näiteks teise projekti – Erkki Raasukese komisjoni ettepanekud. Mõned asjad on kuhugi jõudnud poolikul kujul, aga edasi pole liikunud.

Tahan öelda, et tegelikult on tegu pideva protsessiga. Eesti riik ei saa kunagi valmis. Ei olnud ta 1991. aastal valmis, ei ole ta tänagi. Kogu aeg täienev protsess on üks teema.

Teiseks – minu arust tuleb tunnistada endale ausalt üles, et me oleme siiski lasknud end hetkesaavutustest ära petta. Kuna me näeme paljude teiste riikide foonil head välja. Tegelik eesmärk peaks olema, et me oleme parimad. Mitte, et me oleme vahemikus 25-40, nagu enam-vähem me kõiksugu edetabelites oleme. Tahaks olla esimesed. Või esimeste hulgas. Alati ja igal pool. Ja meie naabrid on ju tõestanud, et see on võimalik.

Miks peaks tavalisele inimesele riigireform korda minema?

Et kottimist oleks vähem. Muresid oleks vähem. Tänane loogika on, et võim küsib ja nõuab sinu käest. Kui sul midagi vaja on, pead hakkama käima ja paluma. Ja kohe mitmest uksest järjest käima, mitte ühega ei piirdu. Risti vastupidi peaks olema. Kui mul on midagi vaja, siis ma saan kohe ühest aknast kõik! See on see ühe-akna-põhimõte, nagu öeldakse. See on inimesel mugav ja ma ei pea midagi üleliigset tegema.

Ma oma kahemehefirmas – nüüd räägin täiesti isiklikult – ei peaks kogu aeg vahetpidamata vastama Statistikaameti ähvardustele, et ma ei ole teatanud oma tööjõu statistikast mitte midagi. Aga mul pole seal mingeid muudatusi üldse olnudki. Lihtne loogika ütleb, et ei pea teatama. Muudatusi ei ole, miks ma pean seda kogu aeg vastama? Ja kogu aeg ähvardusi taluma, kuidas mind trahvima ja karistama hakatakse. See tuleb ära lõpetada. See on see koht, kus inimene näeb kohe kasu. See riigiga suhtlemise mugavus.

Teine pool on ka efektiivsus. Meil on vaja lahendust, kus inimene saab riigiga suheldes korraga oma probleemid ära lahendatud ja nad tõepoolest ka lahenevad, mitte ei jää kuhugi rippesse. Ja inimene teab, mis ta muredega toimub ning kuidas neid lahendatakse. Ja tõepoolest kehtivad mängureeglid kehtivad ehk kui 30 päevaga peab kodanikule vastama, siis ka 30 päevaga reaalne vastus tuleb. Mis pole kantseliidist pungil, vaid sisukas ja arusaadav. Need on kõik elemendid, mis on täna teoreetiliselt olemas, aga nad on hajunud ülereguleerituse ja administratiivsuse vohamise protsessis. Nii lihtne see ongi.

Kolmas pool on võimekus. Jah, väikeriigi eripäraks on see, et väikeriigis on riigi pidamine üldiselt kallim kui suures riigis. Aga see ei tähenda, et hind peaks olema roppkõrge ja kasvab üha. Me ei saa seda lubada riigina, kus on vähenev tööjõuline elanikkond. Peame muundama riiki õhukeseks viisil, kus ta enam ei saa kasvada. Riiki ei tohi juurde tulla.

Kas Sulle tundub, et Eesti ametkond pigem toetab riigireformi ja saab aru, et reform on vajalik? Kuidas on Sinu kogemus?

Minu arvates on palju ärksaid inimesi ametnikkonnas, kes tegelikult saavad sellest vajadusest aru. Kes on jõudumööda püüdnud juhtidena ja kantsleritena tõhususe elemente rakendada. Probleem on selles, et üksikute jõupingutused saavad parimal juhul anda tulemuse ainult üksikuna seisvas süsteemis. Kõikehõlmavat lähenemist ei ole.

Kas tulevasel valitsusel järgmisel kevadel peaks olema uuesti üle 25 aasta ametis riigiminister? On see oluline, et riigireformi põhjalik läbiviimine ja riigi uuendamine oleks valitsuse tasemel kellegi vastutada ja kui, siis kelle vastutada?

Jah. Küsimus on, et kas vastutav juht peab olema riigiminister või muu minister. Isiklikult kaldun juba sinnapoole, et peaminister peaks riigiuuenduse temaatikaga rohkem tegelema. Tean, et peaministril on väga palju asju, millega ta peaks tegelema. Aga minu hoiak on, et ta ei peaks tegelema harukondlike probleemidega – majandus, sotsiaalelu ja nii edasi.

Ise näen, et peaminisri ülesanne võiks olla välisasjade (välispoliitika, kaitsepoliitika) tipurolli täitmine ja selle kõrval riigi kui riigiorganisatsiooni juhtimine. Sarnane mängureeglistik peaks kehtima parlamendi jaoks – riigikogus peab olema vastutav juht riigiuuenduse teemal, kes tegeleb teemaga pidevalt ega moodusta hobikomisjoni.

Ma ei arva ka, et peaminister peab tegelema iga üksiku eelnõuga, mis seondub riigireformiga. Aga ta peaks tegelema aktiivselt riigiuuenduse tervikuga ja järgima, et strateegilised ülesanded saaksid aktiivselt täidetud. Ehk oleme jõudnud faasi, kus peaminister peab uuesti võtma suure juhtiva rolli riigiloomes. Olgem ausad, seda pole nähtud alates üleminekuvalitsusest ja esimesest põhiseaduslikust valitsusest.

Mais sündis kodanikualgatusena Riigireformi SA, selleks, et Eesti oleks hästi juhitud ja selge visiooniga ergas riik, mis teenib oma rahvast. Riigireform on keskvõimu, põhiseaduslike institutsioonide ja kohalike omavalitsuste ülesehituse ning tegevuse kriitiline hindamine ja tõhusamaks ning tuleviku väljakutsetele vastavaks ümberkorraldamine. Sihtasutusega seotud inimesed räägivad riigiuuendusega seotud artiklisarjas, miks ja kuidas.