Kaidi Laur: paarisuhte varjatud vägivald

Foto: Unsplash

Mul on üks halb komme lähisuhetes. Ma karistan, kui kaaslane ei käitu nii, nagu ma tahaksin. See väljendub käitumismustrites, mille kokkuvõtte on “ma saan ise hakkama”, “kõik on okei”, aga peamiselt vaikuse ja eemaletõmbumisena.

Ma arvan, et enamik meist karistavad oma partnereid, kui need ei käitu ootuspäraselt. Karistusmeetodeid on muidugi mustmiljon, alustades vaikimisest ja lõpetades seksist keeldumisega. Sinna vahele jäävad hilised töötunnid, flirt kolleegiga, piimaostmise ja tähtpäevade ununemised või lubadustest mitte kinnipidamised. Vali endale sobiv passiiv-agressiivne väljendus!

Foto: Unsplash

Karistades me lõpetame armastamise. Kuna sa ei käitu(nud) nii, nagu mina tahan, siis ma ei armasta sind enam. Hea näide, et täiskasvanud on enamuse ajast hoopis lapsed.

Mind puudutas mõte, et naise ehk naiseliku energia ülesanne on ahvatleda meest armastama, elama. Mehe ja meheliku energia ülesanne on hoida selgust ja kergust, kui naine on uppumas maise elu draamadesse. See on mu ülestunnistuse teine osa.

Oeh, kui palju ma olen solvunud meeste peale, kui nad on teinud nalju minu elutragöödiaid kuulates. Mitte, et ma tahaks kaastunnet, aga minu peas on nende nali võrdunud mitte kuulmisega (“Ahah, mina ja minu tunded ei ole sulle olulised!”). Kindlasti on mõnigi kord olnud ka nii, et mind ei kuulata, ja päris paljud mehed oskavad olla uskumatult väikese empaatiavõimega! Kuid kui mitmed korrad on olnud sellised, kus olen uppumas elu tormilainetesse ja tõrjunud mehe kohatu-kohmaka ent vajaliku päästerõnga? Me naised võiksime rohkem nalja mõista, naerda ja mehed rohkem, sügavamini armastada, elada…

Olles sel teemal juba mitu nädalat mõtteid mõlgutanud ja inimesi (sh ennast) kõrvalt vaadelnud ja paneb imestama, et isegi veel rohkem paare ei lähe lahku. Lääne ühiskond imeb naistest välja naiselikkuse ja meestest mehelikkuse. Võtkem näiteks kehakultus. Naised ei ole rahul oma kehadega. Kes on siit, kes sealt paks/kole. Kui ma naisena ei tunne end oma kehas hästi, siis ma ei suuda mitte kedagi ahvatleda armastama ja elama, sest ma ise ei suuda seda teha.

Või võtkem näiteks edukuse kultus. Mehed, kes võiksid elu võtta kergelt, näha elu selgelt, teha rohkem nalja elu tõsiduse üle, on lihtsalt väsinud edujahist. Naabrimehel on parem auto, suurem kodu ja kallim suvila, nad saavad rohkem reisida ja üleüldse – naabrimees on lihtsalt parem mees. Kusjuures kurvaks teeb, et me ise, kaaslastena teeme seda oma armsamatele – mehed istutavad naistesse kehateemasid ja naised toovad ülistavaid näiteid naabrimeestest või muudest, noh, tõelistest meestest.

No kurat küll! Ausalt. Ütlen seda muigega. Elu on naljakas. Inimesed selle sees veel eriti. Mille nimel me ka ei sõdi? Kes on kellest parem? Mehed või naised? Naised või mehed? Kumb peaks tulema ennem? Kes teenib rohkem raha? Kes on parem lapsevanem? Kes maksab rohkem? Kes tahab vähem seksida? Kes täna on solvunud ja mille peale? Kas selle peale, et kaaslane ütles sõna “neeger”? Või selle peale, et kaaslane julges esimese lausena öelda “olen vegan”?

Meie eludest on kadunud mäng kahe vastandliku ja üksteist ometi täiendava energia vahel. Me karistame, selle asemel, et mängida! Solvume, selle asemel, et hammustada õrnalt kõrvast!

Mnjaa, kes on, kellest parem ja kellel on õigus… Jube oluline! Mis oleks, kui me armastaks kaaslases ka neid osi, mis ei tundu kohe loogilised või toredad? Või tegelt, mis siis oleks, kui me lihtsalt armastaks iseennast läbi selle elu, mida elame ja paarilisi, kes on sattunud elama meiega kõrvuti? Armastaksime sugu ja keha, millesse oleme sündinud? Mis siis, kui lõpetaksime lõpmatuna tunduva sõjapidamise ja teineteise karistamise ning lihtsalt armastaksime? Lihtsalt armastaksime elu kerguses ja selguses?

Meis kõigis on ju pool meest ja pool naist! Vast ongi asi selles, et oleme end ise ära kaotanud, ei oska olla haavatavad ja samal ajal tegusad ning nalja visates elu kergelt võtta? Arvame, et peame valima ühe või teise? Ja see teine, see kaaslane, kelle oleme välja valinud, peab! olema täiendus poolest, mida ise endas eitame? Aidõuntnõu. Ma arvan, et me kõik oleme väärt rõõmu, seksikust, mängu, aga mitte igavust ja salavägivalda. Või?

Kaidi Laur

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (29)