Kui esimene valge lumi hingedepäeval maha sadas, õhkasid paljud, et neil on selline tunne, nagu oleksid jõulud. Eriti süvendas seda seletamatut tunnet õhtune surnuaiaskäik ja küünalde süütamine. Just need esmahetked, esimesed (armumise)hetked toovad meisse tundmused, mis ei pruugi olla loogilises suhtes reaalsusega.

Jõulud, see on ju eelkõige kristlik püha, mis seotud Jeesuse sünniga ja see aeg on paikapandud, Raamatute raamatusse raiutud. See ei sõltu ei ilmast ega meie tunnetest. Ometi, see on meie subjektiivne sisetunne, mis on ju lõpuni siiras ja keegi ei saa selle tegelikkust kahtluse alla seada.

See pani mind mõtlema, et mis on tegelikkus ja millest siis need “valetunded” tekivad, kui loogikavigu tundesüsteemis nii võib nimetada.

Antud juhul tõi jõulutunde meisse juba novembri alguses imeline loodusnähtus – lumi. Mitte alanud jõulukulinate müük, niisamuti poleks seda nähtavasti teinud ei traditsiooniline jõulumuusika ega läikivatesse paberitesse pakitud kingitused. Nii et vähemalt põhjamaalase jaoks on just lumi ja kerged või karged külmakraadid need, mis meie meeled magusalt ära petavad ning tekitavad helgeid seoseid kas meie lapsepõlve lumerohke jõuluajaga seoses. (Vaata ka: “näärid”)

Need “valehäired” toimivad meie ajus nähtavasti ka teiste tunnetega seotult, kuid vaid on tingimusi, et meie aju neid vastavalt mingi tundega seostab.

Olete ju kuulnud vahel öeldavat ka või ise tundnud, et “on nagu nädalavahetuse tunne” või “pole õiget pühadetunnet” või et “ei tulnud tunnet peale”?

Seevastu võib mõni muusikapala, lõhn või maitse tuua meieni kogu tunnetepaketi, tekitada deja vu efekti ning me andume sellele korduva hetke võlule täielikult. Nii et tegelikult polegi see valehäire, vaid ehk hoopis see päris õige tunne?

Vahel ma mõtlen, et ju vist on meie tundmine paljuski seotud ka meie tahtmiste ja ootustega, meie valmisolekutega tunda, vastu võtta.

See eriline tunne on nagu sähvatus, mis tuleb korraks ja ei jää kauaks, ses suhtes võib seda võrrelda ka armumisetundega. Uus on huvitav, veel avastamata, see on värske (nagu esimene lumi), see mõjub toniseerivalt ja annab meile innustust ja jõudu. Uskuda. See täidab meie vajadust kogeda uut algust.

Armumise, vaimustusetunne kõige alguses, olgu siis uue tööga, uue suhtega, uue olukorraga seotult on veetlev ja loomulik, kuid kuidas hoida seda vaimustust, mis võiks anda meie elule sära kauem kui vaid alguses?

Tihtipeale vajutakse ära, kui esimene hoog raugeb ja kõik saab jälle tavaliseks nagu Tuhkatriinu muinasjutus, kui kell südaööd kuulutab. Sümboolne, kas pole? Tõepoolest, midagi muinasjutulist on neis elu kirgastavates hetkedes.

Kirkuse tuhmudes võiksid meid aidata taas usk ja usaldus, et küll tuleb uusi vaimustusi, samas teades et nende eluiga polegi pikk, ning selles ongi just nende hetkede võlu ja magusus.

Selle maagia loodud energiaga peaks olema meil võimalik tegutseda edasi ja püüda tekitada vähemalt väikesi, inimlikke vaimustusehetki iseendas ja läbi iseenda ka teistele.

Kõik väljastpoolt tulevad müstilised hetked on meie innustajad, aga neisse ei tohiks klammerduda. Neil peaks laskma loomulikult tulla ja siis lubama neil minna, säilitades eneses tänutunde ja mitte kukkudes halvavas mõttes argihalli väljapääsmatusse.

Jah, armumine. Meie looduslik doping. Teaduslikus mõttes on see hormoonide – adrenaliini, dopamiini, serotoniini tulv ajusse, mis tekitab meis õndsusetunde, mida tahaks ikka ja jälle kogeda.

Samas, olgem ausad, pideva kaifi all olemine teeb meid ülitundlikeks, meie närvid on pingul, meil pole isu, ega und, sest meis on erutus. Sellises seisundis võib tekkida inspiratsiooni, ideid, kuid eufoorias ei jaksa kaua tegutseda ei meie vaim ega keha.

Seega – tervitagem ka tavalist, argist hetke, mil me saame puhata, rahunenult keskenduda.

Ja kui meie innustus kipub kaduma, eks siis tuleb olla valmis vastu võtma taas “seda tunnet” – tõstvat, tiivustavat uut energiat. Eks siinkohal tule meil tõdeda, et tao-filosoofia on kõigutamatu. Kõik on voolamises, millessegi ei tohiks klammerduda, kõik peab vabaks laskma. Ühtlasi on see ju loodusseadus. Tore on see, et just loodusseadused toimivad meie ümber ja meie sees, meie tunnetes. Et lumi võib tuua meisse jõulutunde juba sügisel, et juba veebruaris võivad linnulaul ja heledam valgus avada meie meeled millekski uueks, et esimesed õied tekitavad ka meis puhkemisi.

Ja see “päristunne” ei ole tegelikult organiseeritav ei kalendritähtpäevadega, ei kinnistunud ühiskondlike tavadega või kommertslike taotlustega. Tahaks uskuda, et oleme veel vabad, ise olemaks oma pühade peremehed. Ja usk, teadagi, on tahtmise küsimus. Nii nagu tundminegi.

Millest siis tekib tunne?

Nähtavasti ikka meist enestest, sõltudes meie endi kogemustest, vajadustest (kõik tuleb õigel ajal või natuke hiljem), küllap on võimsa tunde tekkimisel osa ka millelgi seletamatul, usun ma.

Aga kuhu tunne kaob? Ehk ta ei kaogi päriselt, vaid teiseneb? Nii nagu kõik on muutumises, nii meie tundedki. On eredaimaid tundeid, on rahunemise hetki. Elu on värvikirev.

Nüüd see valge lumi sulab ja eks siis saame tunda reaalset novembrikuu-tunnet. Aga juba on võimalus valmistuda pärisjõuludeks – isegi, kui maa on sel ajal must, on kindel, et “eriline tunne” tuleb millalgi taas.

Millal ja kuidas see meid tabab, või mis on selle tunde olemus, on ette ennustamatu ja tore, et nii on. See on nagu oodatud külaline, kes tuleb siis kui tuleb…ja üllatab meid alati.

Kes teab, võib olla tabab meid jõulude ajal hoopis “kevadetunne”, nii nagu juhtus eelmisel aastal, kui õues oli 10 kraadi sooja ja pungad paisusid. Ootame ära.