Seekord astuvad üksteise kõrvale, sõbralikult teineteise muusikat uurima folkmuusika erinevaid kihte filtreerivad kooslused Trad.Attack! ja Tintura.

On äge, et lähenemiselt kumbki väga oma nurga leidnud bändid on mõlemad suutnud siiski – ja väga eriliselt – lisada pärimusmuusikasse modernsust, pisut isegi tulevikulikku heli ja stiilipuhast hoiakut. Trad.Attack!i puhul ilmneb see eelkõige energias: hoogsas, võimsas ja tugevalt kaasahaaravas lavalises olekus ning transsi viivates rütmides ja kordustes. Tintura aga, toetudes osaliselt hip hopile, avab oma eriilmelist iseloomu läbi pehmema filtri, ent küpsete põhjade ja mõnusalt astuvate rütmi- ja helimaastiku sammudega, mis ju hip hopi essentsiks ka on.

Kuid nagu artistid üksteiselt välja uurisid ja selgitasid, siis nende kummagi muusika olemus ei piirdu vaid pärimusmuusika ja modernsete või tulevikuhelide segu ega hip hopi mõjutustega.

Tintura (Karoliina, Taavet ja Lauri): “Trad Attack! “Lell’o” puhul on tegemist kindlasti aina uuenduslikuma loominguga, milles on äratuntavalt klubihiti hõngu.”

Taavet: “Lell’o puhul on tegemist kindlasti aina uuenduslikuma loominguga, milles on äratuntavalt klubihiti hõngu. Ta on tehtud nauditavaks veelgi laiemale publikule ja kindlasti ei jäta nende looming kedagi puudutamata. Pigem haarab kaasa oma ägedate gruuvide ja seto lauluga. See on äge kuidas justkui “vaharull” läheb gruuviks. Bassimehena tahaksin kiita rütmigruppi, mis hästi kokku sulandub – megahea mootor. Bass on sellise power‘iga, kus tummine basstrummi sound, kitarri alumiste keelte oktaaver mõnusa draiv‘iga pluss parmupilli madal lõrin teeb kokku maitseka lõvibassisaundi. Väga hea viimistlus.

Youtube’i videost näen, et seal puhta pererahvas pildil, Jalmari õde, õetütar ja ema öises ja natuke ka tulevikulises Tartu linnas. Kui pimedas toas panna see suurelt erkaanile, siis on sähviv valgus olemas ja pole eraldi diskovalgust tarviski! Ma ei teagi, kas seda saaks videoks nimetada, pigem on ta üks lahe pikk .gifi-laadne toode. Blingib ja särab šefilt. Mulle meeldib kui loos pisut huumorit ka on. Pean silmas sõnalise osa ridade lõppe – väikseid meloodilisi keerutusi, mis annavad teravamat karakterit. See on hea näide sellest, kuidas muusika on keel, millega saab palju ja põnevalt öelda.”

Lauri: “Ma ei ole Trad.Attack!i suurim fänn, kuid iga plaadi pealt on mulle üks või kaks lugu väga meeldinud. Olgu nendeks lugudeks “Kallimale”, “Nirr-Nurr” aga enamjaolt on mulle rahulikumad ja n-ö. “tühjemad” lood meeldinud. “Lell’o” puhul on tegu looga, mis esimesel kuulamisel mind külmaks jättis, kuid kui lugu kõrvaklappidega ning korduvad üle kuulata, leiab sealt palju huvitavat. Seekord laulavad Jalmari lähisugulased traditsionaalset lastelaulu just ekstra selle loo jaoks, ehk Trad ei kasuta arhiivisalvestust. Seda “leelotamist” on maitsekalt vähe ning põhi teemaks on kitarri ja parmupilli osa, mis mulle kui instrumentaalmuusika fännile väga meeldib. “Lell’o” loos ei ole väga palju madalat otsa, ehk bass ei ole selles loos esikohal. Helispektri keskmes ja kõrgel olevad kitarr, trummid, suupill ning vokaalid on väga hästi lindistatud ning kokku miksitud. Olen alati mõelnud, kuidas seda Tintura muusikas kõige paremini teha ning selle loo puhul on see väga hästi välja tulnud. Mõõdukad “edm”‘i efektid vokaalil, kajad trummidel ning minimaalne süntesaator sobivad siia väga hästi. Enda maitse kohaselt kasutaks ma rohkem bassi, kas bassimängija või süntesaatori näol.”

Karoliina: “Teades Trad.Attack! liikmete väsimatut püüdlust pürgida aina kõrgemale, et oma publikule üha uusi elamusi pakkuda, on minu arvates vägagi kaval võte kaasata oma loomingusse lähisugulased ja suurepärased seto laulikud – mind teeb heas mõttes kadedaks Jalmari võimas sugupuu eesotsas lauluema Anne Vabarnaga. Minu jaoks on seto laulutraditsioon väga mõjus ja ainulaadne ning kuna traditsioon on jätkuvalt elus, siis selle “klubibiitide” ja elektroonika sisse “uputamine” kaotab minu jaoks mõnevõrra loo sisu, sest fookus läheb kuulates paratamatult laulult instrumentaalpartiile ja biitidele. Samaaegselt jõutakse muidugi väga suure hulga kuulajaskonnani, mida toetab ka übermodernne lugu illustreeriv muusikavideo.

Aga lähemalt “Lell’ost” – loo kitarririff on mõnusalt hüpnotiseeriv ja meeldejääv, loo seade heas mõttes “popilik” ja igati kaasakiskuv. Seto laulule iseloomulik tämber ja intonatsioon tekitab siin mõnusalt nihkes efekti vastavuses instrumentaalpartiiga, mida eriti naudin. “Lell’o” ilmumisega avaldatud pressiteates selgus, et bänd valmistub järgmiseks albumiks, mis võiks ilmuda sügisel 2019. Kõnealune singel annab aimu, et liigutakse klubilikumate ja ehk raskepärasemate helimaastike poole. Jään huviga nende uut loomingut ja uuenduslikke ideid eesti muusikamaastikul ootama!”

Trad.Attack! (Jalmar, Sandra ja Tõnu): “Tinturat võiks nimetada justkui pioneeriks, kes pole katsetamas, vaid päriselt tegemas. Nüüd on ainult vaja edasi rühkida!“

Jalmar: “Tintura tuli folgimaastikule žanriga, millega nii mõnedki olid püüdnud läbi lüüa. Juju, Aparaat, projektikorras mõned teisedki. Pärimusmuusikat klubilikuma elektroonilise muusikaga siduda on olnud üks ütlemata keeruline ülesanne, seetõttu pole nimetatud ka välja paistma hakanud. Tinturat võiks seega nimetada justkui pioneeriks, kes pole katsetamas, vaid päriselt tegemas. Nüüd on ainult vaja edasi rühkida!”

Sandra: “Mina kohtusin esimest korda Karoliinaga, kui ta tuli õppima Viljandi Kultuuriakadeemiasse. Ta oli väga häbelik ja tagashoidlik ja kõndis mööda seina ääri. Tundub, et pikka aega on ta olnud enese ja oma muusika otsingutel. Mul on suur rõõm näha, et praeguseks on temast kujunenud särav ja omanäoline artist, kes on leidnud omale väga kihvtid kaaslased, et luua koos muusikat. Tintura on kindlasti uus tuul, mis värskendab tervet meie muusikaskenet.  Tintura muusikas on kuulda väga täpne ja ehe vanade laulikute jäljendamine (milles Karoliina oli juba kooliajal väga hea) popi helikeele taustal, mis tervikuna viib meele rännakule. Plaati kuulates ei saagi aru, millal üks lugu algab või lõppeb. Kogu aeg ollakse teel ja kulgemises.

Tõnu: Pärimusmuusika on aegade algusest funktsionaalne. Seda kasutati töö tegemise taustale, karja ajamiseks või lapse uinutamiseks ja loomulikult tantsuks. Enne raadio ja telekommunikatsioonide teket oli elus muusika ainumas, mis õhtuvaikust veidike elavamaks muutis. Selline seisund näib olema Tintura muusikasse kodeeritud. Ühelt poolt Karoliina kaunis lauluheietus ja teiselt poolt Lauri ja Taaveti tüse astumine, mis sobiks sama hästi tossusesse klubisse või rehetarre nurgas seisvasse vanasse raadiosse.

Selles mõttes on Tintura tabanud naelapea pihta: möödas on progressiivsete harmooniliste käikude ja rütmiliste keerukuste hiilgeaeg. Täna tahab kuulaja suhestuda nii muusika kui ka muusikutega ja väga raske on seda teha kui laval käib kõrgema klassi matemaatika. Selles pole iseenesest midagi halba, sest ka kuulajat tulebki natuke harida, aga seda tuleb teha delikaatselt. Siin on jälle Tintura pannud täkkesse. Hip-hopilikud, natuke lonkavad biidid ning krudisevad elektroonilised helid koos naturaalselt viiuli ja kontrabassi keelte võnkumisega tekitavad minus teatava katarsise. Tahan istuda ja lasta muusikal end kanda. Selle juures tundmata hirmu, sest see mõnus krudin, mis vinüüli keerutamisest tuleneb viib mind mõtetes vanade vaharullideni, kuhu neid samu laule vanasti salvestati, hiljem digitaliseeriti ja nüüd ringiga tagasi selle kaasaegse krudinani jõudnuna. See märgib väga hästi post-modernistlikku sfääri, milles Tintura mängleva kergusega loob.

Õhtuvaikus vajub peale ja katab oma udulooriga kogu näilise maailma, aga tõelise selguseni jõuab kuulaja siis, kui kogeb Tintura tervet albumit, mis räägib väga mõnusas kaasaegsuse ja kaugeaegsuse staatikas meie kaunist, traditsioonilistest melismidest pakatavast, argielu rõõmude ja muredega mineviku lugu…”

Vaata lisaks:

• Trad.Attack!: Facebook 
• Tintura Facebook, Bandcamp

Vice versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.