Vice versa: HUNT vs. James Wolfgang Rassakas

Vice Versa I HUNT vs. James Wolfgang Rassakas

Aprillis ilmunud James Wolfgang Rassaka album “Lõuna-Rakvere Underground Vol.1” on tempokas ehk tantsitav ja haarab kuulaja iroonilisse ent vaimukasse ja sümpaatsesse lüürikasse. Tema ja materjali kõrvale asetub seekord HUNT – Hannaliisa Uusma ja Brigitta Davidjants – ja nende aasta tagasi ilmunud “Fragment of..” album täis kosmilist elektro-dream-soul essentsi. Mõlema artisti muusika tõmbab parimas mõttes ennast unustama. Nüüd aga anname sõna artistidele.

Rassakas HUNTist: “Nad ei ürita väga olla või kõlada nagu keegi teine või mõni hetkel aktuaalne olev žanr.”

“HUNT bändina sattus esimest korda mu radarisse ilmselt kuskil paar aastat tagasi kui nad oma esimesed lood soundcloudi laadisid. Tollast esmamuljet mälust hetkel taastada ei suuda, aga olen küllaltki kindel, et ta sinna skaala positiivsele küljele kuskile ikkagi paigutus. Kuigi info nende eelmise aasta albumi ilmumisest koos paari Raadio 2st kuuldud looga minuni küll jõudis, siis mingitel segastel ja hetkel arusaamatutel asjaoludel jõudsin albumi kuulamiseni alles sellel kevadel. Ja nüüd juuni alguses ka sellest ajendatult ETKs toimunud laivile. 

Oleneb küll millega võrrelda, aga üldiselt on HUNT muusikaliselt küllaltki julge ja eksperimenteeriv. Mulle tundub, et nad ei ürita väga olla või kõlada nagu keegi teine või mõni hetkel aktuaalne olev žanr oma saundi ning produktsioonimustritega ega ka sobituda tingimata kuskile kindlasse skeenesse. Pigem tundub, et tegutsemise peamiseks tõukejõuks on puhtalt soov enda muusikat teha ning oma muusikalise käekirjani on jõutud eelkõige läbi aastatepikkuse n.ö tunde pealt katsetamise. Ja nõnda see mu meelest käima peakski. Seega jaa – väga hea, omanäoline ja mitmekülgne materjal. Nõuab küll praeguses tähelepanudefitsiidis veidi üle keskmise süvenemist ja minu puhul näiteks eraldi aja maha võtmist selle kuulamiseks, aga well worth it, nagu välismaakeeles öeldakse. Samas, teiselt poolt oleks ju ka põnev kui see nii ei oleks ja kaks doktorikraadiga naist teeksid mingi kindla žanri karakteristikuid järgivat, kuid siiski oma vaatevinklist näiteks (mõmina)träppi – Lil Hunt + 3x fire emoji”.

 “Spring on väga hea intro lugu nii albumi kui ka laivi kontekstis. Rahulik algus, pikad-sügavad akordid, Hannaliisa suurepärane vokaal (koos nüüdseks vist juba firmamärgiks kujunenud, aga endiselt ägeda ‘hääle murdumise’ detailiga 23. sekundi kandis), mitte just kõige standardsem trummikäik ja vaikselt kruttiv ning kasvav energia ja muusikaliste kihtide tihedus loob mõnusa olustiku muusika sees kulgemiseks ning niisama olesklemiseks. Kuni klassikalise loo ülesehituse mõttes küllaltki ebastandardsel kohal (loo esimeses pooles) sisse tuleva võrdlemisi kummalise käigu ning kõlaga sooloni, mis siis seda tähelepanu vaikselt üldiselt kulgemiselt enda peale hakkab sikutama.

Kuigi soolole eelnev mõnesekundiline viide Buriali trummidele annaks justkui alust eesootavaks tumedamaks B osaks või muutuseks, see siiski nii ei lähe. Muutus ise küll toimub, aga vastupidises suunas. Pigem lõbusamaks, veiderdavamaks – oma olemuselt näiteks mõne olematu ETV teadussaate intromuusikat meenutavaks soolo kohaks. Peale mida tuleb energia korraks alla, et siis jälle vaikselt tagasi kasvama hakata. Selline totaalne muusikaline climax loo teises pooles, kus energia tase oleks eelnevalt kogetust käigu võrra kõrgem jääb küll saavutamata, aga polnud ilmselt ka eesmärk. Ja ei peagi olema. Endale lihtsalt hüppas praegu mõttesse, et võiks struktuuriliselt võib-olla proovida, kui näiteks antud lugu remiksima peaks või midagi. Aga üldiselt jaa – hea ja põnev kuulamine. Jään huviga uusi lugusid ootama. Twelve points from Lõuna-Rakvere,” võtab Rassakas ehk Rasmus Rattas oma analüüsi kokku.

HUNT James Wolfgang Rassakast: “Mõne jaoks on ehk targutav, mu jaoks mitte, on aus, armas ja veetlevalt hilisnoor.”

Hannaliisa: “Mulle väga meeldib kursavend James Wolfgang Rassaka album “Lõuna-Rakvere Underground Vol. 1.“ Kuulan seda albumit tihti ja kui see ilmus, tahtsin seda-teda omadega jagada. Mu jaoks on see album nostalgiline, aga värske ka. Võluvalt veidrik või isegi snoob, muuhulgas kajaks kuskilt nagu vana head The Streetsi. Rakvere touch on ka, mind see nakatas. Mõne jaoks on ehk targutav, mu jaoks mitte, on aus, armas ja veetlevalt hilisnoor.  Deephouseile ta sobib ja see talle, nagu mullegi”.

Brigitta: Tunnistan häbiga, et kuidagi oli ta minust täitsa mööda läinud, nii et väga mõnus tutvus oli see kuulamine. Just seepärast, et olemas on kõik elemendid, mis mulle hästi klapivad – sõnalisus, aga natuke melanhoolne, elektroonika, aga mitte liialt pealetükkiv. No mis sa hing veel tahad!

Hannaliisa: “Lugu annab hea annuse uut eesti musa. See on olud ja elu. Lugu sobiks igale poole mu arvates, ise kuulan autos või tänaval klappidega. Kui peaksin seda materjali ise laval esitama, oleksin seda albumit esitades rahul ja rahulik, toimib hästi!”

Brigitta: “Palju muusikalist ilu. Ma pole muusikas väga hea tekstide mõtestaja ja alltekstide avastaja. Aga need igapäevafragmendid, millega samastuda, tabasin ära küll. Hetk tagasi sobis lugu väga hästi nii kirjade kui ka artiklite kirjutamise taustal kuulamiseks. Kurat, kui vaid oskaks ise selliseid lugusid teha!”

Vice versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (24)