Niipea kui kusagil on parlamendivalimised toimunud, hakkavad mõned lobisema valimiste õppetundidest. See on paraku üksnes nn intellektuaalselt huvitav teema, alaline iroonia allikas, sest tavaliselt ei õpi mitte keegi tulemustest mitte midagi, ei valijad, ei erakonnad.
Rootsi pühapäevased parlamendivalimised olid just niisugused, millest aga võiks paljutki õppida. Ent ehkki tulemused olid kõnekad, on paraku märgata silmapilkset tavamulli takerdumist. Rootslased mõtlevad parlamentaarsest poliitikast erinevalt oma põhjamaistest naabritest (NB! põhjamaade kinnisilmi-imetlejad, lõpetage palun nende viie riigi vaatlemine ühise blokina, seal on kolm kuningriiki ja kaks vabariiki ja NATOt ja mitte-NATOt, Euroopa Liitu ja mitte-Euroopa-Liitu jne jne). Rootsi eelmises parlamendis oli ja ka uude parlamenti jääb kaheksa erakonda, aga arvutamine käib nagu oleks vaid kaks peamist, st vasakblokk ja paremblokk, ning nüüd ka valimistest valimistesse suureneva kiiluna Rootsidemokraatide erakond, mida harjumusest on hakatud kolmandaks blokiks nimetama.
Rootsis jätkub pärast valimisi sama tooniga jutt, mida väljendasid paljud seal enne valimisi – et seekord saab valitsuse moodustamine olema väga keeruline. Igas teises demokraatlikus riigis, kus pole tardutud blokiviisilisse mõtlemisse, oleks olukord lihtsalt lahendatav. Kolm suurt erakonda, st kaks vana liidrit Sotsiaaldemokraadid ja Moderaadid, pluss viimase aastakümne jooksul esikolmikusse tõusnud Rootsidemokraadid saaks teha valitsemiseks puhta töö, enamusvalitsuse. Kuid poliitilisi inimesi takistavad vanad kammitsad, millest kõige kummalisem on sealses ühiskonnas kivisse raiutud väide, et sotsiaaldemokraadid ja moderaadid saaksid koos koalitsiooni moodustada ainult siis kui Venemaa Rootsile sõja kuulutaks, aga rahu ajal ei tule see kõne alla. Miks, jääb kõrvaltvaatajale arusaamatuks. Miks näiteks naaberriigis Soomes on ideoloogilisel teljel üksteisest üsna kaugel asuvad erakonnad saanud moodustada aja jooksul mitmesuguseid valitsuskoalitsioone ja säilitanud sellest hoolimata Rootsiga sarnase heaoluriigi mudeli. Midagi hullu pole selliste koalitsioonide tõttu juhtunud.
Poliitiline patiseis meenutab olukorda, kui igal aastal, järjekordse lapselapselapse sünnipäeval, tuleb tagatoast laua äärde vanavanaema ja nihutab lillevaasi sentimeetri edasi, öeldes pühalikul häälel: „Ma olen teile öelnud, et siia tuleb see vaas panna, mitte mujale!” Või kas kujutab keegi ette, et Kaja Kallas ja Jevgeni Ossinovski keelduvad minemast ühisesse koalitsiooni enne, kui Venemaa sõja on kuulutanud…?
Valimiste formaalne võitja on suurima häältesaagi saanud Sotsiaaldemokraatlik erakond, kes aga tegi oma ajaloos halvima tulemuse ja kaotas parlamendis 12 kohta eelmise korraga võrreldes. Ent nad soovivad valitsemist oma käes hoida. Suurim kaotaja oli parempoolne Moderaatide erakond (Eestis kõige paremini tuntud kui Carl Bildti koduerakond), kes kaotas 14 kohta. Kuid nad soovivad juhtida uut võimukoalitsiooni. Suurim sisuline võitja oli Rootsidemokraatide erakond, keda on mugavusest harjutud nimetama paremäärmuslikuks ja populistlikuks. Mina sellega ei nõustu, sest pidada peaaegu viiendikku valijaskonnast esindavat, suuruselt kolmandat erakonda äärmuseks on ebaloogiline.
Populismifraasi loobitakse aga juba ammu igal pool nii palju, et selle algtähendus on ununenud ja sõna devalveerunud. Erakond oli veel tosin aastat tagasi nišipartei, siis võisid need epiteedid ju sobida, ent nad on tegelenud oma kuvandi muutmisega ja ridade puhastamisega pidevalt. Mulle tundub loogiline nimetada neid rahvuslikuks erakonnaks, pealegi ei pretendeeri sellisele epiteedile Rootsi parlamendiparteide hulgas mitte keegi teine. Rootsidemokraate üritavad vanad erakonnad harjumusest ka praegu võimu jagamisest välistada, ent kuidas see õnnestub, seda algkooliaritmeetika ei taha näidata.
Muidugi, Rootsi vähemusvalitsuste loomise protsess parlamendis on nüansirikas ja meist erinev. Nii et eks näe.
Rootsi enda kommentaatoridki, välisvaatlejatest rääkimata, on hakanud juba avaldama arvamust, et demokraatia esirinnas alati sammuda tahtnud riigis ei ole suuruselt kolmanda parlamendipartei tuim ignoreerimine enam kuigi hõlpsalt põhjendatav.
Kahe „vana ja suure” ehk sotside ja moderaatide kaotusest lõikasid ka mitmed väikeparteid, nagu Keskerakond, Vasakpartei ja Kristlikud Demokraadid, ent nende protsendisaak ja kohtade arv jäävad siiski suurusjärgu võrra maha ka kolmandast. Arvudes väljendub see järgmiselt. Sotsid 101 kohta, moderaadid 70 kohta, Rootsidemokraadid 62 kohta, Keskpartei 31 kohta ja ülejäänud veel vähem.
Võimu jagamise raskused ja immigrantidevastasus või immigrantidelembus on kuumad teemad. Ent selle juures kipuvad siinpool Läänemerd mitmed asjad kahe silma vahele jääma.
Esiteks see, et sisserännutemaatika ei ole muidugi ainus, mille ümber käisid valimisdebatid ja mille alusel valijad oma otsuseid langetasid. Siseturvalisus, sotsiaalprobleemid, maksupoliitika jne on klassikalised teemad, milleta ei möödu ükski valimine mitte kusagil, niikaua kuni praegune demokraatia veel kehtib.
Teiseks see, et Rootsis toimusid samal ajal ka kohalikud valimised ja „kohad” on ju alati see pinnas, millel kasvab või kahaneb riigi keskvõim. Ammendavaid teateid muutustest konkreetsetes kohtades ja võimalust sealt olukorra muudatuste suurust või tulevikutrende välja lugeda ei ole veel, see nõuab aega.
Ning aega läheb tegelikult ka lõplike valimistulemuste saamisega, sest väljaspoolt Rootsit peab ka midagi laekuma. Suurt pilti see oluliselt ei muuda. Kuid mängu ilu on selles, et kuna vasakbloki ja parembloki vahe on hetkel minimaalne, võib teoreetiliselt selles suhtes midagi muutuda ja võitlus peaministrikoha pärast omandada uusi jooni ning jõujooni.
Rootsi on Eestile oluline naaberriik ja kui me hoolime Eestist, siis on välitimatult vajalik hoolikalt jälgida, mis toimub Rootsi riigis ja Rootsi ühiskonnas. Klammerdumata või takerdumata seejuures klišeedesse, eelarvamustesse, soovunelmatesse või isiklikesse huvidesse. Rootsi praegune poliitiline aeg on väga huvitav, aga kõikidele, kes soovivad süvenenult mõista praegust Rootsit, soovitan tutvuda ka Rootsi ajalooga, nii lähema kui kaugemaga, siis näete Rootsit ehk teise pilguga.
