Jazzkaare kunstiline juht, Eesti jazzi esileedi Anne Erm saab septembris 75-aastaseks. Jazzifänn Siim Männik esitas selle verstaposti puhul Anne Ermile mõned traditsioonilised, aga tähtsad küsimused.
Läheme kohe päris algusse tagasi. Mitu aastat Sa oled muusikaga seotud olnud?
Klaverit hakkasin kuulmise järgi klimberdama 4-5 aastaselt. Päriselt õppima hakkasin Pärnu Laste Muusikakoolis 9-aastaselt. Nii et 70 aastat, kui lapsepõlve esimesed katsetused ka sisse lugeda.
Kaua Sa jazziga oled tegelenud?
Muusikakoolist peale, alates 1959. aastast. Meie kursusel olid suurepärased pianistid Aarne Vahuri, Peeter Kardna, Raivo Tammik, kes kõik olid lummatud jazzist ja improviseerisid tundide vaheajal. Raivo juures kuulasime rariteetplaate, Aarne tegi kammerjazzansamblit ja helilooja Uno Naissoo oli kõige nende inspireerijaks.
1966. aastal konservatooriumis hakkasin laulma vokaalansamblis Collage. Esinesime põhiliselt televisioonis, aga ka Tartu ja Tallinna kontserdisaalides, pidime esinema ka 1968. aasta Tallinna jazzifestivalil. Eelvoor jõudis toimuda, aga festival jäeti ära, nii et 67. aasta Tallinna festival jäigi viimaseks. Salvestasime hulga uut muusikat, praegu on Eesti Raadio fonoteegis ligi 200 Collage’iga seotud lugu.
Kes Su suuremad muusikalised mõjutajad on olnud?
Omal ajal vaimustusime väga kaasaegsest muusikast. Šostakovitš oli pärast sõda keelatud, läks aga nii, et mina tegin muusikakooli lõputöö tema vokaaltsüklist“Juudi laulud“. Penderecki, Arvo Pärt, eesti heliloojad ka meeldisid Kreek, Saar, Eller. Arvo Pärdi, Kuldar Singi ja suure kambaga käisime vist 65. aastal Varssavi sügisel. See oli mu esimene välisreis. Mäletan, et mul oli seal vähemalt kolm austajat, üks poolakas, üks tšehh ja üks veel kusagilt. Igatahes olid seal kohal tollaegsed nüüdismuusika tipud – Luigi Nono, John Cage jt. Seal kanti ette ka Pärdi esimene laineid löönud sümfooniline teos Perpetuum Mobile.
Millegipärast on mulle algusest peale meeldinud vokaaljazz. Les Swingle Singers, Poola ansambel Novi, tädi saatis mulle prantsuse tippansambli Les Double Sixi plaadi. Vokaalansamblite harmooniad ja kõlad on mind huvitanud. Olin üliõnnelik, kui sain Jazzkaarele ansambli New York Voices 1996. aastal. Nemad olid vist ka õnnelikud, tookord jämmisid kella viieni hommikul Õpetajate maja jazzibaaris ja on nad on hiljme kolm korda tagasi tulnud. The Real Group, Manhattan Transfer ja Take 6 kuuluvad ka siia lemmikute ritta.
Miks Sa otsustasid hakata seda festivali korraldama?
1967. aastani oli Tallinnas toonaste olude kohta ikkagi uhke festival, eriti viimane. Kui see ära keelati, siis auk andis tunda. Kuigi Valguse baaris toimusid jazzikontserdid ja see oli alati täis ja 80ndate lõpul oli natuke aega toredat Fiestat Pärnus. Filharmoonias arutati, et kas peaks Tallinnas ka festivali tegema. Kuna ma raadiotoimetajana käisin üle kogu Nõukogude Liidu jazzifestivalidel, siis tundsin paljusid muusikuid ja kriitikuid. Eks neid teadjaid oli tol ajal palju, kes ütlesid, kuidas festivali tuleks korraldama hakata. Aga reaalseid tegijaid ei olnud.
Milline võiks Jazzkaar olla kümne aasta pärast?
Ma arvan, et festival on saavutanud hetkel optimaalse suuruse. Kuna kohalikku rahvast jääb vähemaks, siis ma usun et 10 aasta pärast on festivalil palju turiste, sest meil on kavad head ja oleme teistest Skandinaavia festivalidest vast isegi sammukese eest oma maitse ja uudsuse taotlusega.
Arvan, et muusika jääb ikka muusikaks. Kuigi on erinevad uuemad stiilid, atmosfäärilised ja minimalistlikud, triphopparid ja mis kõik veel. Meloodia, rütm ja harmoonia ei tohiks kuhugi kaduda, need põhikomponendid ikkagi jäävad. Ja ma usun, et hakatakse rohkem hindama vaikust. Et vaikse intiimse ilu juurde pöördutakse tagasi, eesmärk pole ju panna inimorganismi sõltuvusse detsibellidest.
Kes on Su lemmikartist?
Eks iga festivaliga tuleb uus lemmik. Seekord jäi mulle ja paljudele väga südamesse hispaania laulja näitleja Silvia Pérez Cruz. Sooja tunde tekitavad loomulikult kõik, keda on õnnestunud Jazzkaarel esimeste seas avastada, enne kui nad laiemalt tuntuks saavad. Richard Bona, Omar Sosa, Nils Frahm, Gregory Porter, Youn Sun Nah, Tigran Hamasyan, Avishai Cohen.
Jazzilegendidest on lemmikuks John Scofield. Klassikalisest muusikast Rahmaninov. Ei tea miks, kas sellepärast, et mängisin lastemuusikakoolis tema prelüüdi, aga Rahmaninovi klaverikontserdid on imeilusad. Siis Stravinski, eriti tema maagiline „Püha kevad“. Muidugi Pärt ja Tormis, neist ei saa üle ega ümber.
Keda soovitaksid algajale jazzisõbrale?
Uue põlvkonna Liibanoni trompetist Ibrahim Maalouf on väga põnev. Soovitan teda igale festivalikorraldajale ja igalekuulajale ka. Gregory Porterit juba kõik teavad, aga tema muidugi ka. Eestlastest ikka Kadri Voorand ja Estonian Voices. Kahtlemata Kirke Karja on väga huvitav. Kristjan Randalut, Erki Pärnojat olen ikka soovitanud. Aleksander Paal on tugev isiksus.
Kui palju artiste kevadiseks Jazzkaareks juba kindlad on?
Üks kolmandik on käes. Eesti artistide rida on üsna pikk ja teiste paigutamine natuke sõltub peaesinejatest. Mis eestlasi puudutab, siis tahaks, et uusi talente tuleks rohkem juurde. Esinumbrid on väga toredad ja isikupärased, aga tahaks, et ka järgmine tase ulatuks nende meie tippude kire, omapära, töökuseni.
Ja lõpetuseks, kui palju ise korraldajana kontsertidel jõuad käia muusikat kuulamas?
Koos festivalidega ma arvan, et tuleb ikka üle 200 kontserdi aastas, nii klassikat, folki kui jazzi. Nii et päris palju.
Sügisjazzi avakontsert “Anne Erm 75: Tribute to Collage” toimub 2. septembril Kumus.
