Kiusamise ohvriks langeb uuringute andmetel iga viies õpilane Eestis. Selle vähendamise nimel tegutsevad meie koolides ja lasteaedades mitmed programmid, millest ühte veab sihtasutuse Kiusamisvaba Kool tegevjuht Triin Toomesaar. Et Turu Ülikoolis välja töötatud teadus- ja tõenduspõhine KiVa programm jõuaks enamate koolideni ning et sihtasutus saaks selle laienemise käigus jätkusuutlikult areneda ja kvaliteeti hoida, panustas Kiusamisvaba Kooli algatusse Heateo Mõjufond 40 000 euroga. Kiusamisest ja selle vähendamisest ning organisatsiooni edasistest plaanidest Mõjufondi toel vestles Triin Toomesaarega Heateo SA kommunikatsioonijuht Kärt Kaasik.

Esmalt, kuidas defineerida, mis on kiusamine?

Et rääkida, mis on kiusamine, tuleb aru saada, mis ta ei ole. Kiusamine ei ole ühekordne konflikt, kaklus või mänguline õrritamine. Kiusamine on korduv ja tahtlik haiget tegev käitumine, kusjuures üks osapool on teistega võrreldes ebavõrdses seisus ega saa end kaitsta. Ilmselt on meist igaüks kuulnud või ehk isegi öelnud, et kiusamist on alati esinenud ning kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks. Tegelikkuses on kiusamisel väga tõsised tagajärjed, eriti tänases ühiskonnas, kus kiusamine on kolinud internetti ja ei lõppe pärast koolipäeva klassiruumi ukse sulgemisega. Kiusamise eest on seega aina raskem põgeneda.

Miks kiusamine tekib?

See on üks inimeseks olemise negatiivseid külgi, nagu kuritegevuski. Kiusamine on paljuski seotud võimuvõitlusega ning grupis positsiooni hoidmisega. Oma heaolu parandamiseks valitakse valed viisid, et tunda ennast võimekamana, paremana, tugevamana ja populaarsemana. Kiusamine tekitab ka kiusamist ehk laps võib vabalt olla kahes rollis korraga. Ühes grupis on ta ohver ja kogedes, et kiusamine on teiste poolt aktsepteeritud, elab ta teises grupis kogetud ebaõiglust välja nende peal, kes on temast madalamal positsioonil.

Selline käitumismuster võib avalduda ka hiljem täiskasvanueas. Selleks, et lapsepõlves kogetud kiusamise kordumist täiskasvanuna iga hinna eest vältida, ei oska inimene seda teha teisiti, kui ise kiusajaks muutudes.

Kas kiusamise all kannatab ainult ohver ise või mõjutab see kuidagi ka teisi?

Kiusamise puhul räägitakse eelkõige ohvrite lugusid – ja need lood ongi olulised, sest neil kogemustel on pikaajaline negatiivne mõju. Aga tegelikult kannatab ka kiusaja ise – näiteks depressiooni või ärevuse käes. Kiusaja võib tunda kohustust enda võimupositsiooni hoida, kohustust end kogu aeg ületada. Kui kiusajat ei aidata konstruktiivsete võtetega sellest rollist välja, on tal neli korda suurem risk sattuda noorukieas õigusruumiga pahuksisse. Pidev piiride segamatu ületamine võib tekitada tunde, et neid ei olegi.

Kiusamine mõjutab ka kõrvalseisjaid – millise käitumise peab pealtvaataja omaks võtma, et temast ei saaks järgmist kiusatavat? Kiusamisolukord tekitab kõrvalseisjates piinlikkust ja häbi, sest lapsed tunnetavad, et selline käitumine ei ole õige. Aga vahele astuda ka ei julgeta, sest hirm iseenda heaolu pärast on suurem.

Eesti õppeasutustele on saadaval erinevad kiusuennetusmeetmed. Kuidas te teate, et KiVa programm töötab?

Kui KiVa Turu Ülikoolis loodi, võeti arvesse kõike seda, mida kaasaegne teadus on kiusamise ning selle ennetamise ja sekkumise kohta teada saanud. Mudeli töötamist on aastate jooksul väga põhjalikult uuritud ning mõju mõõtmine on järjepidev. Soomes viidi juba sajandi esimesel kümnendil läbi väga põhjalik ja laia valimiga uuring, et olla kindlad, kas programmil üldse on mingi mõju. Analüüse ja uurimist on jätkatud nii Soomes kui ka teistes riikides, kus on soovitud KiVa programmi kasutusele võtta.

KiVa teeb eriliseks ka see, et programm ühendab endas nii ennetust kui ka kiusujuhtumisse sekkumist.

On palju programme, mis keskenduvad ainult ühele küljele – ennetamisele või sekkumisele. KiVas on mõlemad asjad koos: ennetus on oluline, et vähendada kiusujuhtumite tekkimist, ning sekkumine on vajalik, et osata tekkinud juhtumeid lahendada.

Kuidas kiusujuhtumid teieni jõuavad?

Meieni jõuavad paljud juhtumid õpetajate ja tugispetsialistide kaudu. Sageli oodataksegi, et läheksime koolidesse kiusamisest lastele rääkima, ent seda me ei tee. Uuringud näitavad, et ühekordse loengu mõju on ajutine. Juhul kui koolis on olnud mõni värske juhtum, võib see olukorra ohvri jaoks isegi hullemaks teha. Tekib kahtlus, et ohver „käis kaebamas“. Ennetus- ja sekkumistöö peavad olema süsteemsed ja järjepidevad.

Meie poole pöörduvad konkreetsete juhtumitega sageli ka lapsevanemad või teised lapse lähedased. Analüüsime koos pöördujaga, kas tegu on kiusamisega. Uurime, mida on kool olukorra osas seni ette võtnud ja aitame kaardistada, milliseid samme astuda: kellega järgmiseks ühendust võtta ja kuidas last kodus toetada.

Mismoodi KiVa programmi kasutuselevõtt kooli jaoks välja näeb?

Esimesel aastal peab kool olema valmis palju panustama. Pärast liitumisotsust saab kool vajalikud koolitused: kuidas programmi rakendada ja muutusi ellu viia, kuidas tööle panna juhtumite lahendamise tiim – umbes nelja liikmeline KiVa-tiim. Ettevalmistusaastal tehakse läbi ka esmane õpilasküsitlus, et mõõta, milline on olukord koolis enne KiVa rakendamist. Õppeaasta alguseks peaks koolil olema paigas konkreetne tegevuskava, moodustatud ja koolitatud juhtumite lahendamiseks koolisisene meeskond.

Iga õppeaasta alguses toimub õpilaste ja lapsevanemate teavitamine. Kooliga koos algavad ka ennetustunnid, mida viiakse läbi 1.-6. klassides. Ennetustunde veab eest klassijuhataja umbes kaks korda kuus. Õpitakse tundma emotsioone, õpitakse märkama, räägitakse turvalisusest, lapse õigustest ning alles pärast seda – umbes novembri lõpuks – jõutakse ka kiusamiseni. Mis on kiusamine, grupi surve, laste erinevad rollid sellistes olukordades? Õpitakse sekkuma läbi erinevate mängude ja tegevuste, mis mõjutavad ja toetavad kaudselt ka ohvrit ning „teevad tööd“ kiusajaga.

Kui palju uusi koole sel sügisel KiVa programmi rakendama asub?

Sel aastal läheb oma esimesele KiVa-aastale rekordarv uusi koole ehk 25 kooli, kusjuures neist kolm on venekeelsed ning üks rahvusvaheline ehk ingliskeelne kool. See tähendab, et varem liitunud jätkajatega kokku kasutab KiVa metoodikat umbes 70 kooli.

Mis on selle valdkonnaga tegelemisel kõige raskem?

Koolide motiveeritus ja teadlikkus kiusuennetusega süstemaatiliselt ja järjepidevalt tegeleda. Palju sõltub konkreetsest koolist, kui edukaks mudeli rakendamine kujuneb – vajalik on koolijuhtide toetus ning oskus ja soov õpetajaid aidata, utsitada, tunnustada. Kooliperel võib tekkida tunne, et oleme seda programmi juba piisavalt rakendanud ja nüüd teame ise, kuidas käituda ja kiusujuhtumeid lahendada. Ent uuringud näitavad, et kui süstemaatilisest sekkumis- ja ennetustegevusest loobutakse, hüppab ohvrite osakaal kahe aastaga tagasi samale tasemele, kust kool oma teekonda alustas. Tõend sellest, et süsteemne muutuse juhtimine ja järjepidevus on äärmiselt tähtsad.

Laste kogetud kiusamise lugude kuulmine on ka muidugi keeruline.

Suurim väljakutse on aga see, kui peame täiskasvanuid iga päev veenma, et kiusuennetus on oluline ning sellega tuleb tegeleda senisest märksa põhjalikumalt ja intensiivsemalt.

Kõige ehmatavam kogemus on kuulda koolijuhi või õpetaja suust, et nad on ühe või teise õpilase suhtes alla andnud ja ei aita muu, kui füüsiline karistamine.

Millised on olnud teie kõige suuremad õnnestumised?

Meil on täna Eestis koole, kes on KiVa programmi rakendanud juba viis järjepidevat aastat! Mitte kõik, kes 2013. aasta sügisel alustasid, ei ole suutnud jätkata, aga need koolid, kes alustasid toona ohvrite osakaaluga 21,5%, on tänaseks KiVa programmi rakendades langetanud seda osakaalu kolmandiku võrra ehk jõudnud näitajani 14,5%. See tähendab, et mitmesaja lapse koolitee on täna rõõmsam ja stressivabam. See on see, miks me oma tööd teeme ja raskusi ületame.

Selle aasta alguses lõi Heateo Sihtasutus esimese omalaadse fondi Eestis, mis investeerib ühiskondliku mõjusse. Esimeseks algatuseks, mis Mõjufondist tuge saab on just Kiusamisvaba Kool. Miks te otsustasite Mõjufondi kandideerida?

Olles kolmandas sektoris otsapidi sees viimased viis-kuus aastat ning nähes, milline on Eesti annetus- ja heategevuskultuur, on tore ja innustav kogeda selle professionaliseerumist. Organisatsioonide jätkusuutlikkuseni viiv rahastamine, valdkondade pikale perspektiivile ja algatuste tegelikule mõjule mõtlemine on kohati ka meie avaliku sektori jaoks arengukoht. Mõjufond näitab selle sammuga loodetavasti eeskuju!

Organisatsioonina on Heategu olnud meie kõrval ka varem, ent Mõjufondi investeeringuga kaasneb veelgi põhjalikum tugi, ühine sihtide seadmine ning organisatsiooni järgmisele tasandile arendamine.

Kuidas Mõjufond KiVal edasi minna aitab?

Meie missioonipõhine soov on jõuda aina suurema hulga koolideni Eestis. Tahame varem kirjeldatud väljakutseid arvestades Mõjufondi toel luua sihtasutusele esmakordselt mõtestatud finantsplaani ja rahastusmudeli, millega saaksime järgmistel õppeaastatel võtta vastu vähemalt 25 uut kooli. Riik jääb meie puhul loodetavasti endiselt oluliseks rahastajaks ja kasvab ehk senisest strateegilisemaks partnerikski, aga tahame välja selgitada erasektori valmisoleku panustada.

Selleks, et finantssõltuvust kahandada ja seniseid kogemusi laiemalt jagada, peame plaani areneda kompetentsikeskuseks, mis suudab pakkuda teenuseid, nõustamist ja koolitusi ka lapsevanematele ning nendele koolidele ja haridusasutustele, kes mingil põhjusel KiVa programmiga liitunud ei ole või seda nt teha ei saa. Seda arengut läbi tehes peame aga endiselt oluliseks, et iga meie pakutud tegevus on tegelikult ka mõjus ja vähendab kiusamist Eesti haridusmaastikul. Mõjufondi poolt tuleb nii rahastus kui ka inimesed, kes toetavad nende eesmärkide saavutamist.

Mida soovitaksid teistele algatustele?

MOM – mõõtke oma mõju! Ja seda mitte selleks, et keegi nõuab, vaid selleks, et veenduda, kas teie teenused või tooted päriselt ka probleemi lahendavad. Mõju mõõtmine ja mõõdetavad tulemused on aina sagedamini argument nii erarahastajale, riigile kui teenuseostjale.

Mõõdikud on mõistagi erinevad ja kohe alguses ei pea mõõtmine olema rangelt teaduspõhine. Alustage maailmanäidete ja seniste teadustöödega tutvumisest – toetuge olemasolevatele argumentidele! Ka see on oluline. Võib-olla on uuringutega juba ammu ära tõestatud, et mõeldud lahendus on tegelikult hoopis vastupidise või olematu efektiga.

Riikliku kiusamisvaba haridustee kontseptsiooni eesmärk on, et 2020. aastaks oleks 90% põhikoolides ning 30% kutsekeskharidust pakkuvates õppeasutustes kasutusel tõenduspõhised kiusuennetusmeetmed. Kui reaalseks sa seda eesmärki pead?

Oleme selle eesmärgi nimel mitu aastat töötanud. Eesmärgini jõudmine sõltub aga selgelt vahenditest. Kui riigi või ühiskonna poolt tuleb julge kokkulepe, et igas Eesti koolis peab olema tõenduspõhine kiusuennetus- ja sekkumismudel ning selleks on pakkuda näiteks vajalikud 1,5 miljonit eurot, siis oleme valmis selle väljakutse vastu võtma!