Hardo Pajula: võnkuv muster välja peal – Edasi

Selle suve päevitusplaanid said alguse ussihammustusest, kusjuures salvajaks ei olnud lihtlabane rästik, vaid midagi sootuks müütilisemat. Uroboros, keda kujutatakse üldiselt ennast sabast õgiva maona, on mitmetes pärimustes maailmakõiksuse ja ühtsuse sümbol. Ta on ka tarkuse võrdkuju.

Tekst ilmus esimest korda 8. augusti Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen suvesarjas „Filosoof päevitab“.

Ma ei taha sellega väita, et ma oleks nüüd järsku targaks saanud. Seda ei ole vahepeal juhtunud. Pigem vaatas Uroboros mulle vastu Erwin Schrödingeri “Vaim ja aine” lehekülgedelt. „Maailm on konstruktsioon, mille moodustavad meie aistingud, tajud ja mälestused,“ kirjutab austerlane kohe alguses. Salvata sain ma siiski paar lauset hiljem, kui Schrödinger arutleb, et maailma „ilmsikstuleku tingivad väga erilised juhtumused sellesama maailma väga tavatus paigas“ – meie enda ajus. Teiste sõnadega, püüdes maailmast aru saada, kasutame selleks oma aju, mis on ometi osa sestsinatsest maailmast – siinkohal naksaski Uroboros oma sabast (ning ühtlasi minust) kinni.

Vastumürgi otsinguil jõudsin käänulisi radu pidi viimaks Rupert Sheldrake’ini, kelle teekond on olnud kordades kurvilisem ning toonud ta Cambridge’i ülikooli rakubioloogiast Schumacheri kolledži parapsühholoogiasse. Inglise õpetlase leebe stiil ja kaunis keelekasutus hajutasid aegamööda umbusu, mille võivad paljudes tekitada tema esmapilgul pöörasena tunduvad teooriad. Ükskõik, mida me ka Sheldrake’i morfilise resonantsi ideest ei arvaks, on tema ja teiste panpsühhistide* peaküsimusest võimatu mööda vaadata. Kui kõiksus koosneb erineva suurusega känkratesse koondunud teadvusetust mateeriast, siis kuidas on võimalik, et meie ajus leiavad aset sedasama kõiksust peegeldavad teadvuslikud protsessid?

Kui ma siis Sheldrake’ilt kuulsin, et kahekümnenda sajandi suurimaks panpsühhistlikuks filosoofiks oli Alfred North Whitehead, olidki selle suve päevitamisplaanid oma kuju võtnud. Juuni lõpus laenutasin Tallinna ülikooli raamatukogust Whiteheadi raamatu “Teadus ja moodne maailm” ausõna peal koos püsiva eksemplari. See raamatuke käis minuga kaasas Hiiumaal Riho juubelil (väga kehvad päevitamisolud) ja Haapsalus (päevitamist segas tugev tuul). Raamatu teise poole jaoks võtsin eraldi aja maha, sõitsin Tõrvasse ja saingi De Tolly võõrastemaja terrassil viimaks näo kenasti pruuniks.

Raamat ise muutus kogu selle päevitamistuuri käigus paraku veel püdelamaks, aga samas andsid need ajahambast puretud lehed ettevõtmisele mingi isevärki paatose.

Alfred North Whitehead sai kuulsaks oma sõbra ja õpilase Bertrand Russeliga kahasse kirjutatud kolmeköitelise Principia Mathematica’ga (1913), mis pani aluse nüüdisaegsele matemaatilisele loogikale. “Teadus ja moodne maailm” nägi trükivalgust tosin aastat hiljem. 1925. aastaks oli Whitehead kolinud Inglismaalt üle lombi Harvardi ning vahepeal olid Nobeli füüsikaauhinna saanud Max Plank (1918), Albert Einstein (1921) ja Nils Bohr (1922). Sheldrake’i sõnul oli Whitehead üks esimesi filosoofe, kes mõistis kvantmehhaanilise pöörde kogu tähendust. „Teaduse areng on nüüdseks jõudnud pöördepunkti,“ kirjutab Whitehead raamatu esimeses peatükis „Moodsa teaduse lähtekohad“ ja jätkab samas: „Mis mõte on rääkida mehaanilisest selgitusest, kui me ei saa enam aru, mida me mehaanika all silmas peame?“

“Teadus ja moodne maailm” on rünnak „teadusliku materialismi“ alustugede pihta, mida autor peab uues olukorras täiesti sobimatuks. Whitehead vastandab teadusliku materialismi mehanistlikule maailmakäsitlusele oma organismifilosoofia, mis on sisuliselt animismi uuendatud versioon. Tema sõnul on „elus“ isegi aatomid ja molekulid. „Bioloogia on teadus suurtest organismidest, samal ajal kui füüsika uurib väiksemaid organisme,“ ütleb ta ühes raamatu meeldejäävamatest lausetest. Kui möödunud sajandi esimesel veerandil aatomil põhi alt ära kukkus, ilmnes ühtäkki, et seni mateeria alusühikuteks peetud inertsed osakesed on tegelikult aktiivsed struktuurid – energiavõngete mustrid väljades. Universum ei ole seega känkratesse liitunud aatomite kogum, vaid interaktiivsete sündmuste võrgustik. Reaalsuse põhiühikuks on elementaarne tunnetusakt. Vähemalt nii sain mina Whiteheadist aru.

On aga üks asi, mida ma paari viimase aasta vältel Whiteheadi ja teisi mõtlejaid lugedes kindlasti mõistma olen hakanud: tõeline filosoofia ei ole mingi esoteeriline abrakadabra, vaid vägagi käegakatsutavate tagajärgedega kunst. Kuigi see ei pruugi esmapilgul nii paista, on vaks vahet, kas me peame end geneetiliselt programmeeritud bioloogilisteks robotiteks või lõimelõngaks katkematult pulseerivas sündmuskangas.

Sõitsin Tõrvast tagasi teadmisega, et ma olen võnkuv muster väljal. See ei tähenda seda, et ma kurguarsti juures sama juttu ajaksin, aga seni kuni pole tulnud paremat ideed, ei näe ma põhjust sellest fundamentaalsest enesekuvandist loobumiseks.

* panpsühhism – arusaam, mille kohaselt seondub teadvus mingil viisil iga põhilise füüsikalise süsteemiga selle reaalsuse alustasemel.