Kaasaegse vene kirjanduse ühe suurkuju Vladimir Sorokiniga vestleb Nikolai Karajev, intervjuu toimus Tallinnas 2018. aasta mais kirjandusfestivalil HeadRead. Artikkel on algselt ilmunud ajakirjas Vikerkaar.

Kirjanduskriitik Aleksandr Genis on öelnud, et kui te temaga esimest korda kohtusite, siis küsimusele „Miks te kirjutate?“ vastasite: „Kui ei kirjuta, hakkab hirm.“ Miks hirm?

Seda ütlesin ma Sašale arvatavasti aastat kakskümmend viis tagasi. Impulss on mul ikka üks: kirjutada midagi sellist, et ma ise üllatuksin. Peamine on üllatada ja rõõmustada iseennast. Kui välja tuleb, üllatad ka teisi. Just seepärast püüan iga kord alustada otsast peale, kirjutada eri stiilides, otsida mingeid uusi süžeid.

Et endal igav ei oleks?

Jaa. Ja veel: kirjuta, kui on tahtmine kirjutada, ja mitte siis, kui on tarvis. See on kõige koledam, alati võitlen endaga selle tõttu: kõik peab olema loomulik. Nagu ka armastuses, näiteks.

Veel üks teie kuulus ütlemine: „Need on vaid tähed paberil.“

Aga seda ma ütlesin kolmkümmend aastat tagasi.

Mis te arvate, miks on ümberringi nii palju inimesi, kelle jaoks raamatud ei ole lihtsalt tähed paberil? Ühelt poolt usklike tunnete solvamine, teisalt aga – sõna on võimas asi, võib kutsuda teis ja minus esile mingi murrangu…

Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, ma ütlen, et raamatud kahtlemata pole üksnes tähed paberil. Sõna on asi, mis on inimestele seniajani tähtis, olgugi et viimase viieteistkümne aasta jooksul on piltkujutis sõna tugevalt kõrvale tõrjunud… Mulle näib, et pole vaja nii palju reflekteerida selle üle. Kui kirjanik, kunstnik, laulja jääb mõtlema „Mistarvis ma seda teen?“ – siis ta tahes-tahtmata seiskub. Harilikult tulevadki sellised mõtted, kui töös on seisak: sa ei suuda kirjutada, pole ideid, pole enam draivi, ja sa mõtled: „Milleks see kõik?“ Jällegi, palun vabandust, võib seda võrrelda armastusega. Armusid kellessegi, oli romaan, siis sai otsa – ja milleks küll see kõik? Sellised mõtted on täiesti loomulikud, sest tahaks ju elada mõtestatud elu. Kuid tarvitseb vaid lainel peale veereda, kui see kõik need mõtted maha pühib – ja hakkab jooksma tekst, ja sa hakkad elama üksnes temale, tegelema puhtalt loominguga, seadma endale puhtkirjanduslikke ülesandeid.

Veel sõna jõust: kui te märkate, et elu järgib teie tekste, mis tunne siis on? Kas ei tule mõtet, et võib-olla teie ise lootegi reaalsust – või kas võiks sellise maagiaga vähemalt katsetada?

See on niisugune spekulatiivne tunne: kirjutasid „Opritšniku päeva“, seda loeti Kremlis – ja läkski lahti. Kuigi ma tean, et seda romaani tõepoolest loeti… Mulle näib, et kogu asi on ainuüksi antenni tundlikkuses. Elu on karmim kui kirjandus ja ühtlasi ennetab seda. Lihtsalt midagi on õhus, on sealt püütav – ja ennustub tahtmatult. 1960. aastate underground-luuletaja Jan Satunovski kirjutas kunagi: „Teadvustatud eelaimused pole tõelised.“ Ilmselt on kogu asi antennis, kuid see on intuitiivne protsess, juhtida seda ei saa. Uskuge: ma ei näe tulevikku ette. Õnneks!

Te pole lausa popkirjanik, küll aga kultusautor. Teid ilmselt tuntakse tänaval ära. Teie raamatute üle arutamiseks peetakse konverentse, antakse välja teadusartiklite kogumikke. Ma kahtlen, kas te kuulsuse poole püüdlesite, kuid see, et te kuulsaks saite, on tõsiasi. Mil määral need fanfaarid, „kuulsuse vasktorud“, teid segavad?

Kui rääkida „fanfaaridest“, siis neid ma kogesin kõige rohkem pärast skandaali „Sinise pekiga“ ja ooperiga „Rosenthali lapsed“.^[1] Kõigest sellest räägiti uudistes, inimesed hakkasid mind tänaval ära tundma, siis algatati kriminaalasi, algas juurdlus, me käisime koos advokaat Genri Reznikuga prokuratuuris… Lähen kord Moskvas mööda tänavat, jään ülekäigukoha ees seisma. Juurde sõidab must džiip, juht pistab aknast pea välja – selline 90ndate ere esindaja. Vaatab mind ja ütleb: „Silmad oleks sul justkui täitsa ausad, mis kuradi pärast nad sulle kallale tükkisid?“ Ja sõidab minema…

Ütleme nii, et see pole väga mõnus tunne, kui sinust saab objekt. Aga kui sa ei töllerda kogu aeg televisioonis, unustatakse su nägu ruttu. Praegu võidakse mind samuti ära tunda, kuid see äratundmine pole enam nii pealesunnitud iseloomuga. Ja veel, ma pole enam noor, mu trummikile on juba päris paksuks kasvanud, nii et „fanfaarid“ kannatan täiesti välja. Mul on omaenese lugeja – ja tänu jumalale, temast mulle täitsa piisab.

Teid võib võtta kui dekonstrueerivat kirjanikku – alates „Normist“ ja „Marina kolmekümnendast armastusest“, „Sinisest pekist“, kus on isegi Nietzsche moto: „Maailmas on rohkem iidoleid kui reaalseid asju“. Kuid vaadake: on inimesi, kes purustasid ebajumalaid sotsialismi ajal, pärast aga, kui kord vahetus, vastupidi, asusid seda ülistama. Teiega nii ei läinud. Te lülitusite „Sinises pekis“ nõukogude kultuuri dekonstrueerimiselt ümber vene kultuuri dekonstrueerimisele: Ahmatova, Brodski… Mis teiega 1990. aastatel juhtus – nõukogude ja postnõukogude Sorokini vahel?

Ma hakkasin töötama teiste kirjanduskonventsioonidega. Nõukaelu kasvatas endale juba 1970. aastatel ja 80ndate algul ümber surnud keelest kesta: nõukogude kirjandus, filmikunst, teater, rääkimata ajalehtedest. Selle kärbunud keelega oli töötada hea ja lihtne, seda koorikut sai kuidas tahes prepareerida, temaga sai kirjanduslikel eesmärkidel ette võtta talle hukatuslikke manipulatsioone – ta oli erakordselt haavatav. Siis varises NSVL kokku ja sellest koorikust sai muuseumieksponaat. Lakkasin töötamast nõukogude diskursusega juba 1984. aastal. Aga 1985. aastal hakkasin kirjutama – muide Eestis, Käsmus – romaani „Roman“/„Romaan“^[2] –, kus veidi tegelesin 19. sajandi lõpu keelega.

Ma sain aru, et sotsrealism oli stilistiliselt ja ideoloogiliselt palju üle võtnud suurelt vene kirjanduselt, eriti 19. sajandi lõpu omalt, meie habemega taatidelt. Selle keelega töötada oli huvitavam – ja keerulisem – juba iseenesest. Babajevski ja Pavlenko^[3] keel jäi kahtlemata alla Lev Tolstoi ja Fjodor Dostojevski keelele. Ainult et see pole iidolite purustamine – selles mõttes, et põrmustada Tolstoid, Ahmatovat, isegi Brodskit on võimatu. Ma ei õiendanud arveid mitte nendega, vaid neist loodud müütidega, „Sinises pekis“ ma kirjutan AAA-st – nii nagu Ahmatovat kutsusid need, kes olid temast endale jumala teinud.

No tõsi: jutt ei ole mitte inimestest, vaid nende loodud ebajumalatest. Esoteerikas vist nimetatakse sellist kuju „egregoriks“ – nad on sündinud mingi inimrühma mõtetest ja emotsioonidest ning omandavad iseseisva eksistentsi.

Jaa, egregorid. Müütide purustamine on minu tegevusala. Rohkem pole meil õieti keegi sellega tegelenud, kusjuures see on puhtanisti kunstiline ülesanne, mis kutsub esile ka kunstilist naeru ja naudingut, sest purustamine leiab aset paberil.

Miks postnõukogude inimene, nagu te ütlete, osutus nõukogude inimesest halvemaks? Ja kuhu me nüüd teel oleme – postpostnõukogude inimese poole?

Ja siis postpostpostnõukogude? (Naerab.) Asi on selles, et nõukogude inimese nõmedusele lisandusid küünilisus ja mis tahes ideaalide puudumine üldse. Isegi kui vaadata inimesi, kes 1991. aastal Moskvas Valge maja juures seisid – tänapäeva moskvalaste massi näod erinevad neist nägudest, ja mitte heas mõttes. Need on kõik suure allakäigu etapid. Tänapäeval käib alla juba ka postnõukogude inimene – omaenese viisil. Nõukogude inimene käis alla teistviisi, tal säilisid lootused. Nagu ütles vist Tšernomõrdin: „Varem olid meil bardak ja lootus, nüüd on lootusetu bardak.“ See on tänapäeva ühiskonna täpne kirjeldus. Kas jõuab postnõukogude inimene muteeruda postpostnõukogude inimeseks – ma ei tea. Sotsiaal-kultuurilise lagunemise märgid ja lõhnad on liiga tugevad. Millega see lõpeb, pole veel selge.

Ühes hiljutises intervjuus ütlesite, et Venemaa paistab teile Titanicuna, vana impeeriumiaurikuna. Sarnased metafoorid kerkivad postnõukogude ajal sageli esile: rokkbändil Nautilus Pompilius oli laul „Titanic“ juba 1990. aastate algul, aga enne seda laulis Boriss Grebenštsikov: „see rong on leekides“. Ma tean, et teile ei meeldi vene rokk, vabandust… Ja ikkagi: võib-olla nõukogude trauma sunnib nägema enda ümber Titanicut?

On siiski olemas objektiivsed tunnused – majanduslikud, poliitilised. Õigupoolest kokkupõrge jäämäega oli meil ära, see etapp on meil läbitud. Paar aastat tagasi oli niisugune tunne, et laevakeres on juba auk ja baaris küll inimesed veel joovad, söövad ja tantsivad, kuid mööbel on juba libisema hakanud…

Täitsa nagu Nautiluse laulus: „Ülemisel tekil mängib orkester ja paarid tantsivad fokstrotti /…/ kuid keegi ei taha mõeldagi sellest, kuhu Titanic on teel…“

Nojah. Kuid täna näevad kõik, et mööbel sõidab – nii majandusmehed kui poliitikud. Kultuuriinimesed halavad üldse õuduses. Tajumus millegi lähenemisest on kõigil, kes on suutelised kaasaja üle reflekteerima. Küsimus on selles, kui kaua see saab kesta – ja millega lõpeb. Protsess võib võtta mitmeid aastaid, aga võib ka lõpule jõuda väga ruttu. Venemaa on ennustamatu maa. Mul on alatiseks meeles 1984. aasta, väga sünge aeg, perestroika järele ei lõhnanudki, KGB, kellel enam millegagi tegelda polnud – dissidendid olid kas istuma pandud või minema sõitnud – võttis ette kultuuri, underground’i, kirjanduse. Sünged olid nii väljavaated kui ka meeleolud, näis, et tuleb kas emigreeruda või kuivikuid järama hakata. Kuid läks mööda paar aastat – ja järsku kõik muutus.

Nii et jah, ma arvan, et kuigi mööbel tekil juba liigub, on veel aega vein ära juua ja lõpuni süüa praad.

On üks vältimatu teema: Sorokin ja Pelevin – vaat et kaks peamist tänapäeva vene kirjanikku. Pole saladus, et teie raamatutes on palju sarnast, teie mõlema teosed kuulutavad ette tulevikku ning te otsekui asute ühel ja samal väljal. Seda on näha kasvõi teie hiljuti ilmunud romaanist „Manaraga“ ja Pelevini viimasest romaanist „iPhuck10“. Räägitakse, et olete sõbrad – kuid „Telluurias“^[4] leidub sapine peatükk Viktor Pelevinist. Mis eest te talle siis niimoodi?

Viktor pole oma tekstides ka minust mööda läinud… See on normaalne. Et sõbrad oleme – see on müüt, mõnel korral on meie teed ristunud, ei enam. Jaapanis, kui seal toimusid kohtumised vene kirjanikega, käisime koos sushit söömas… Literaadid peavad ikka teineteisega mõõku ristama. See on märk elutervest kirjandusprotsessist. Kui minu suunas visati tomahook, ei sobi seda maasse kaevata. Tuleb kinni püüda ja tagasi visata, enne soola või tuhksuhkruga üle puistates. See on normaalne protsess, meenutagem Turgenevit ja Dostojevskit, Nabokovit ja Ahmatovat – ja kuidas Nabokov viimast parodeeris romaanis „Pnin“. Ma suhtun Viktorisse austusega ja kõnealune peatükk „Telluurias“ ei ole katse maha kiskuda tema autoriteeti. See on lihtsalt osa kirjanduselust.

Seoses Peleviniga veel üks, tõsisem küsimus. Niipalju kui ma aru saan, on teie vahel suur erinevus: teie olete dekonstrueerija ja teie dekonstruktsioon ei tunne piire, Pelevinil aga on piirid olemas, sest tal on usk, ta on budist. Kas see on paha, kui kirjanikul on usk? Sest teisest küljest eks kõigil ju on mingi kõrgem siht silme ees, teil samuti, ja selleks sihiks ei saa olla üksnes purustamine…

Ma olen üldiselt usklik inimene.

Raamatute järgi ei ütleks.

Pole tähtis. Olen kristlane, lasin end ristida 25-aastaselt, juba nõukogude ajal. Kirjandus ja usk – need on iseasjad.

Teil on tihedaid kokkupuuteid ulmekirjandusega, ja ega te seda varjagi: olete leidnud inspiratsiooni Stalini aja fantastikast, kirjutanud lähitulevikku suunatud düstoopia „Opritšniku päev“, loonud läbini ulmelise „Tuisu“, mis kummalisel kombel arvatakse steampunk’i alla…

Ega ma vastu vaidlegi.

Aleksandr Genis arvab, et „Tuisus“ te polemiseerite Strugatskitega…

Ma kasvasin üles nõukogude riigis, nooruses lugesin seda, mida trükiti ja mida rajooniraamatukogudest oli võimalik leida. Loomulikult lugesin ma nõukogude ulmekirjandust ja 12-aastaselt esimest korda ka Strugatskite romaani – „Purpurpunaste pilvede maad“. See tekitas mus terve hulga küsimusi ja näis lihtsameelne. Siis oli juba olemas ingliskeelne ulme – Wells, Clarke, Asimov. „Purpurpunaste pilvede maa“ aga oli puine ja jämedakoeline nõukogude proosa.

Kaotasin kauaks Strugatskite (tuntud vene ulmekirjanikud – toim.) vastu huvi. Üliõpilasaastatel räägiti mulle nende teistest raamatutest – „Väljasõit rohelisse“, „Põrnikas sipelgapesas“. Püüdsin neid lugeda, kuid – ei võtnud vedu. Olin siis juba mürgitatud Nabokovist, Kafkast, ja Strugatskid ei kujutanud endast tõeliselt kirjanduslikku sündmust – nad kirjutasid nõukogude keeles. Võtsin Strugatskid ette veel korra või paar, aga ikka tulutult. Hiljem nägin kord ühte fotot: nad seisavad mitmekorruselise nõukogude maja rõdul peaaegu et treeningülikondades – kaks sellist nõukogude insener-tehnilist töötajat. Nad tajusid väga hästi nõukogude tsensuuri poolt jäetud koridori – ja püüdsid end sinna sisse suruda, liikusid üksnes mööda seda. Mõistagi ei saanud see jääda avaldumata ka nende loomingus. Ausalt öeldes ma ei pea neid suurteks kirjanikeks. Mingit poleemikat nendega mul pole olnud.

Muide võrdlemisi hiljuti lugesin mingeid Strugatskite aforisme. Täielik banaalsus: „Pärast halle tulevad mustad.“ Nii ettenähtav kõik. Igav…

Kui noorsooliikumine Iduštšije Vmeste seadis Moskvas Teatri väljakule üles hiiglasliku WC-poti, et visata sinna muuhulgas ka teie raamatuid, ning seejärel põletas need, mis te siis tundsite? Kas polnud kiusatust minna sinna väljakule seda etendust oma silmaga vaatama?

Ma istusin sel päeval kodus, helistati – helistas filmi „Moskva“^[5]produtsent. Ütles, et sõidab just Suurest Teatrist mööda, näeb hiiglaslikku loosungit: „Pornokirjanik Suurest Teatrist välja!“ Kõrval seisab suur WC-pott, kõlab muusika „Jevgeni Oneginist“, inimesed rebivad puruks minu raamatuid… Tema jutustas sellest, aga mina arvasin esmalt, et luiskab. Ma ei sõitnud sinna. See oleks olnud rumal, juba niigi justkui oleksin avastanud end asuvat mõnes mu oma teoses. Pealegi näidati toimunut kohe ka teleuudistes.

Seal oli üks naljakas koht: raamatuid rebisid puruks mingid Iduštšije Vmeste värvatud pensionärid, eidekesed, ühelt küsis reporter: „Te siin rebite katki mingit raamatut – aga mis raamat see on? Kas te seda lugenud olete?“ – „Ei, ei ole lugenud, kuid ma tean, et see on halb raamat.“ – „Aga mis žanris see raamat on?“ – „Ei tea, ja ei tahagi teada!“ – „Kas see on detektiivromaan?“ – (V. S. jäljendab eidekest, kes kogu jõudu pingutades raamatut katki püüab käristada.) „Ei ole detektiivromaan! Ei ole detektiivromaan!“

Nii ma leidsingi end ühe väikse tsükloni keskmest. Kõik see oleks olnud lõbus, kui poleks algatatud ka kriminaalasja, mis venis pool aastat. Hea vähemalt, et asi kohtuni ei jõudnud: lähenes Frankfurti raamatumess, Venemaa oli peakülaline, Putin pidi kohale sõitma, ja võimud otsustasid, et kuidagi räbalasti kukub välja – Putin sõidab raamatumessile, aga meie siin mõistame kirjaniku üle kohut. Ülevalt tuli käsk ja kriminaalasi lõpetati. Kuid need olid veel leebed, vegetariaanlikud ajad.

Ometi, nii palju kui mina aru saan, on nüüd lood veidi paremaks läinud. Mõnikord te isegi avaldate arvamust Krimmi jms kohta, kuid näib, et aktivistid ei ülbitse teiega nii aktiivselt kui Bõkovi või Akuniniga…

1980ndatel aastatel mina ja minutaolised kirjanikud pidasime dissidentidest lugu, kuid me olime siiski puhtalt kunstnikud. Mul ei ole teravat kodanikutunnet. Tänavale tulla ei taha… Kui oleks võimalik tänavaletulekuga järsult muuta postnõukogude inimese olemust, siis ma muidugi tuleks. Aga seda teha on võimatu. Minu koht on kirjutuslaua taga.

Te elate palju välismaal, olete kirjutanud seal pooled oma teostest, ütlete: „Kaug-optika on üpriski kasulik.“ Meenub tuntud lugu sellest, kuidas Dostojevski Baden-Badenis soovitas Turgenevile osta teleskoop, et paremini Venemaad näha. Mida tähendab see „kaugoptika“ teie puhul?

Kaugoptika tõepoolest töötab. Ja aitab. Paljutki on paremini näha. Objektist kaugel tekib tugevam tõmme tema poole – ja see aitab kirjutamisel üsna tublisti. Sest miks on näiteks praegu Venemaal filosoofia kohatu? Ei ole distantsi objekti ja subjekti vahel, fenomenaalse ja noumenaalse vahel. Kõik on kokku kleepunud nagu veidi ülekeedetud pelmeenid. Lääs aga – see on eetiliselt süüdiv ja esteetiliselt läbimõeldud maailm. Ideaalne vaatlusplatvorm. Siin saab oma vaatlusaparaadi kindlalt üles seada, nii-öelda.

Ma elan vene kaose ja saksa ornungi vahel – ja see stimuleerib. Hakkad ornungist lämbuma – sõidad kaosesse. Kui kaos, matslus, ennustamatus ajab juba iiveldama – pöördud tagasi ornungisse. Vene klassikud nii elasidki, muide ka Gogol – nii kohanematu kui ta ka polnud lääneliku eluga, „Surnud hinged“ on kirjutatud välismaal.

Võin eksida, aga mulle tundub, et teie armastuse vahel Euroopa vastu – mis kõige muu kõrval väljendub ka „Telluurias“ ja „Manaragas“ – ja teie armastuse vahel paljustiilsuse vastu on teatav seos. Kultuuride paljusus – see ongi stiilide paljusus, keerukas väli keerukaks mänguks. Sealjuures, nii imelik kui see ka pole, te ei kirjuta peaaegu midagi Ameerikast…

Euroopa on väga mitmekesine, omamoodi viimistletud maailm, mis erutab väga tugevalt. Ma tunnen teda, ma suudan teda mõista ja temaga töötada. Näiteks „Manaraga“ ma kirjutasin keskmises Euroopa keeles, selles nipp ongi. Üldiselt, ma olen valmis nutma, seistes Euroopa kividel. Nad on mulle palju andnud ja annavad veelgi. Aga Ameerika – see on siiski omaette tsivilisatsioon. Ma ei tunne teda nii väga. USA-s olen olnud palju kordi, kuid Euroopa ja vene maailm on mulle hoopis lähedasemad.

Ameerikal on oma stiililine, esteetiline kontekst, sellest peab erutuma, et temaga töötada. Nagu juhtus Nabokoviga – aga sedagi vaid üks kord, „Lolitas“. See-eest pärast seda, nagu ta kirjutas, „mu tüdruk andis mulle toitu kauaks“. Minul Ameerika-romaane seni pole. Ameerika on ilma igasuguse kahtluseta suur ja võimas maa omaenese kultuuriga, kuid mind pole ta veel seni endaga kaasa haaranud. Kas haarab…? Kuid muide, eks kolklust ja nõmedust on seal samuti küllaga, nagu Venemaalgi, selles mõttes jääb USA Euroopast samamoodi maha nagu Venemaa.

Teie raamatuid on tõlgitud kolmekümnesse keelde…

Eesti keelde samuti.^[6]

 Te räägite sageli, et hea kirjandus on konverteeritav, st originaalne. Sealjuures võib teie eristiilsus saada tõlkimisel takistuseks.

Üllataval kombel peaaegu kõik tõlgitakse kuidagiviisi ära – välja arvatud „Norm“, arvatavasti sellepärast, et väga keerukas on edasi anda nõukogude konteksti.

Nagu ka „Marina kolmekümnenda armastuse“ finaali, mis on kirjutatud nõukogude ajalehekeeles.

Jaa, see on õige märkus. „Marinat“ on üsna vähe tõlgitud. Kuid kui isegi „Finnegans Wake’i“ tõlgitakse…

Jah, kuid Joyce’i juured on Euroopa kultuuris, aga et tõlkida kasvõi sedasama „Sinist pekki“, tuleb üle pea sukelduda vene kirjandusse…

Muidugi, „Sinine pekk“ on mõeldud lugejale, kes mõistab, mis on „suure vene kirjanduse“ konventsioonid. Ja muide inglise keeles pole seda romaani seniajani. Õnneks kirjutan ma erinevaid raamatuid. Ja kui rääkida mu teoste vastuvõtust Lääne lugeja poolt, siis on asju, mis jäävad mulle seletamatuks. Saksamaal sai „Tuisust“ bestseller, tema trükiarv on suurem kui vene keeles, teda ostetakse nii paberil kui digikujul. Miks ta sakslastele sedasi hinge läks…? Nojah, vene arst, mingid lõputud lumised avarused. Kuid ikkagi on veider – on ju Tšehhov, Bunin, lugege. Aru ma ei saa.

Pelevini romaanil „Tšapajev ja Pustota“ on kaunis moto: „Vaadates hobuste koone ja inimeste nägusid, ääretut elusat voogu, mille on liikvele viinud minu tahe ja mis kihutab eikuhugi mööda hõõgavas loojangukumas steppi, mõtlen ma sageli: kus võiks olla Mina selles voolus?“ Rohkete eri stiilide voos, mida võib täheldada „Sinises pekis“, „Telluurias“, „Manaragas“ – kus on seal kirjanik Sorokin?

Kaadri taga.

Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

Nikolai Karajev

Nikolai Karajev on ajakirjanik. Loe artikleid (2)