Uno on peaaegu et legendaarne oma tegemiste, alati rõõmsameelsuse ja optimismiga. Tema tugev käepigistus ja sõbralik olek on meeldejäävad.
Ta on palju aega oma elust pühendanud spordile – Uno eestvedamisel ehitati Türile rajooni esimene suusahüppemägi. Ta oli ka kehalise kasvatuse õpetaja, keda kõik austasid ja kelle õpilased olid vabariigi tublimate sportlaste hulgas. Töötades hiljem kolhoosi spordimetoodiku-bussijuhi, Koeru Vallavalitsuse sotsiaalnõuniku ja Koeru Kultuurimaja direktorina, said alguse paljud suured ettevõtmised: laste töö- ja puhkelaagrid, kohtumised sõpruskolhoosidega teistest liiduvabariikidest, Koeru suve- ja talimängud, Väinjärve veepidu ja külade päevad. Uno on olnud abielus 55 aastat, tal on kaks poega ja viis lapselast. Pojadki on läinud elukutse valikul Uno jälgedes. Neile kõigile on ta alati olnud abiks, toeks ja suureks eeskujuks. Kasvatuses ei olnud ta moraalilugeja, vaid ütles mõne kõvema sõna seal, kus vaja. Pigem kasvatas ta eeskujuga.