„Kust sa pärit oled?“ – küsimus, millele pean vastama siin Kagu-Aasias iga päev. Öeldes „Estonia“, vaatavad enamus inimesi mulle tuhmi pilguga otsa. Neil pole õrna aimugi, kas selline riik üldse eksisteerib. Õnneks on ka erandeid. Macbookides istuvad rändurid, keda kohtan siin ühiskontorites ja konverentsidel, teavad Eestit väga hästi. Nähes eestlast, hakkavad nad reeglina rääkima e-residentsusest, Eesti maksumääradest ja sellest kui väga neile Tallinna vanalinn meeldis.

Kuidas nad seda kõike teavad? Mis on pannud neid e-residentsuse ja meie väikese riigi kohta uurima? Need küsimused panid mind sukelduma e-residentsuse maailma, et saada oma koduriigi pakutavatest võimalustest paremini aru ning päästa mind piinlikest vestlustest võõramaalastega, kes tunduvad teadvat mu kodumaa kohta rohkem kui ma ise.

Mis on e-residentsuses nii erilist?

Peale seda kui e-residentsuse programm 3,5 aastat tagasi käima lükati, pole eestlaste jaoks väga midagi muutunud. E-riik, ID-kaardid ja e-teenused olid siis ja on seni meie jaoks elementaarsed vahendid. Kuid tuleb välja, et ülejäänud maailma jaoks on see uskumatu, et 99% suhtlust kodaniku ja riigi vahel toimub digitaalselt ilma kodust väljumata. Näiteks Indoneesia viisa kuu ajaliseks pikendamiseks pidin ma sõitma 3 korda 40km kaugusele migratsiooniametisse.

E-residentsuse programmiga hakkas Eesti oma e-teenuseid jagama sisuliselt kogu maailma elanikega. (Tingimusel, et nad läbivad elementaarse taustakontrolli.) E-residendid saavad dokumente digiallkirjastada, teiselt poolt maailma Eestis ettevõteid luua, sealt samast tuludeklaratsiooni esitada jne.

Selline võimalus on maailmas esmakordne. Kunagi varem pole ükski riik oma teenuseid pakkunud avatult võõra riigi kodanikele, kellel pole riigiga mingit varasemat seost. Pigem liigub maailm vastassuunas, püstitades müüre ja uusi kaitsepiirdeid, mitte ehitades digitaalseid sildu.

Selline avatus ja vastuvoolu liikumine on põhjus, miks Eesti on saanud palju fänne ettevõtlike rändurite ja vabakutseliste töötajate seas.

Nad saavad lähimast Eesti saatkonnast või jagamispunkist (hetkel kokku 41 kättesaamiskohta kohta üle maalima) oma e-residendi kaardi füüsiliselt kätte ja peale seda võivad kasvõi siit samast Bali saarelt Eestis ettevõtte registreerida. Sisuliselt on võimalik firmat edasi juhtida ilma kunagi Eestit külastamata.

Tänaseks on e-residentsuse programmiga liitunud 3,5 aasta jooksul üle 41 000 inimese. Varasemalt on e-residentsuse meeskond eesotsas Taavi Kotka ja Kaspar Korjusega välja hõiganud eesmärgi 10 miljonit e-residenti aastaks 2025. See on üle 200 korra suurem tänasest numbrist ja üle 7 korra suurem kui meie elanike arv Eestis.

Kas selline väga ambitsioonikas eesmärk on ka reaalselt saavutatav? Põhiküsimus on see, et miks mõni välismaalane peaks sellega üldse liituma. Mis võimalusi Eesti e-residentsusega liitumine loob ja mis probleeme lahendab?

Praeguseks liitunud e-residendid on oma avaldust esitades märkinud peamiseks motivaatoriks ettevõtte loomise (41% avaldustest) või ületoomise Eestisse (26% avaldustest). Sellest tulenevalt on e-residentsuse meeskond võtnud peamiseks eesmärgiks turundada just e-residentsusega kaasnevaid ettevõtluse võimalusi. E-residendid saavad luua Euroopa Liidu ettevõtte, mida saab hallata täiesti digitaalselt ilma elukohta muutmata. Tänaseks on seeläbi loodud Eestisse üle 4200 ettevõtte.

Siiani esineb kahjuks ka mitmeid tõkkeid ja e-residentide arvu kasvu pidurdavaid tegureid. Takistused on nii Eesti riigi seadustes, kui ka pankade kasvavates turvanõuetes, mis piiravad digitaalselt asjaajamist ning muudavad e-residentsust vähem atraktiivseks.

Teisest küljest, nähes hiljuti Indoneesias Bali saarel Running Remote konverentsil e-residentsuse teemalist ettekannet EASi ekspordinõuniku Indrek Pällo poolt, sain aru, kui kaugele ulatuv on e-residentsuse sõnum (distants Tallinna ja Ubudi linna vahel on 10 860 km). Samuti on välismeedias hulk kiitvaid artikleid ning mitmed prominentsed välismaalased eesotsas Saksa kantsleri Angela Merkeliga omavad Eesti e-residendi kaarti.

Kõneldes Kagu-Aasias elavate entusiastlike noortega kuulen, et e-residentsus lahendab nende reaalseid probleeme.

Osadel võimaldab see töötada üle maailma sõltumata asukohast, teistel pakub ettevõtte Eestisse üle toomine paremaid maksutingimusi ja lihtsamat asjaajamist. Lisaks avaneb ligipääs Euroopa Liidu turule ja tekib võimalus kasutada teenuseid, mis nende riigis puuduvad.

Selle info valguses mõistsin, et vaatamata senistele takistustele on e-residentsuses väga palju potentsiaali. Pähe lõi ambitsioonikas mõte, et kas ma saaksin sellest eestlasena mingit kasu? Kas on teenuseid, mida saaksin siin e-residentidele pakkuda? See pani mind e-residentide vajadusi kaardistama.

Ärivõimalus: milliseid teenuseid e-residendid erasektorist vajavad?

• Stereotüüpne vabakutseline ettevõtja: elab Tais, omab ettevõtet Eestis ja on ise Ameerika Ühendriikide kodanik. Kuhu peab ta ettevõte tasuma makse? Milline riik maksustab tema isikliku tulu? Millised on eri riikide maksumäärad? Kuidas optimeerida makse? Need on ühed levinumad küsimused selliste maailmakodanike seas.
• Raamatupidamisteenused. Kuigi teoreetiliselt on Eestis väikeettevõtjatel võrdlemisi lihtne oma raamatupidamist põlve otsas teha ning Maksu – ja tolliametiga suhelda, siis enamik e-residente ei võta seda kunagi ette. Võõra riigi raamatupidamise seadusesse ja põhimõtetesse süvenemine pole ajaliselt mõistlik. Lihtsam ja odavam on osta see teenus sisse.
• Virtuaalkontor ja -assistent. Iga Eestis registreeritud firma peab omama Eestis füüsilist aadressi, sealhulgas e-residentide loodud firmad. Kui ettevõtte juhatus resideerub Eestist väljas, on kohustuslik nimetada Eestis autoriseeritud kontaktisik. Neil põhjustel peab olema e-residentidel Eestis virtuaalne kontor ja inimene, kes edastaks kontorisse tulevaid kirju ja oleks kontaktisikuks riigi ja ettevõtte vahel.
• Pangandus ja makseteenused. Hiljuti võeti vastu Eestis seadusemuudatus, mis lubab pangakontot avada ilma füüsiliselt kohale minemata. Sellele vaatamata ei ole pangad seda püsivalt rakendanud. Uued rahapesu tõkestamise meetmed on pannud neid lausa e-residentide pangakontosid sulgema. See annab võimaluse fintech startapidele, kes saavad pakkuda e-residentidele IBAN konto, deebet- ja krediitkaardid, online makseteenuseid ja teisi finantsteenuseid.
• Turism ja ürituste korraldamine. Kuigi e-residentidel ei ole nõuet Eestit külastada, siis paljud tahavad seda ikkagi teha. See võib olla võimalus turismisektoril pakkuda neile lisaks tavalistele Tallinna vanalinna tuuridele midagi erilisemat. Tuur kohalikesse idufirmadesse? Samuti saab konverentside, kontaktide loomiste ja muud e-residentidele suunatud üritustega tulu teenida.
• Ühiskontorid (inglise keeles co-working space). Tallinnasse ja Tartusse on tekinud juba esimesed ühiskontorid, kus igaühel on võimalik rentida töölaud, juua tasuta kohvi, pidada koosolekuid ja töötada koos teiste põnevate inimestega. Aga kui arvestada e-residentide arvu kasvu ja vaadates, kuidas suureb vabakutseliste töötajate hulk ühiskonnas, siis on kindlasti ruumi uutele ühiskontoritele. Miks mitte suunata need otse e-residentidest külastajatele? Või lisada sinna ööbimise võimalus ja luua segu hostelist ja kontorist?

Lisaks nimetatuile võib listi lisada veel kõik traditsioonilised ettevõtetele suunatud teenused nagu õigusabi, auditeerimine, personaliotsingud jne. Samuti on hulk teenuseid, mis võivad olla seotud kindlast riigist tulevate e-residentidega või mõningate niši äridega (krüptoraha, investeerimine jms).

E-residentsuse programmi käima lükkamisest on möödas üle 3,5 aasta ning kuigi tänaseks on juba mitmed ettevõtted oma teenused neile suunanud (suurem osa neist üles rivistatud ka e-residentsuse kodulehel), ei takista see uutel ettevõtetel kasvaval turul oma osa vallutamast.

Vaatamata takistustele terendab tõenäoliselt e-residentsuse programmil ees helge tulevik. Miks mitte sellest kasu teenida? Mina igaljuhul tegutsen selle nimel.

Loe lisaks:

• E-residentsuse koduleht
• Statistika
• E-residentsuse blogi
• E-residentsuse Youtube kanal
• Facebooki grupp e-residentidele