Jazzkaare fookuses. Mica Millar: loeb see, kas kuulaja avastab mu muusikat kuulates midagi ka enda kohta

Mica Millar. Foto allikas: Mica Millari Instagrami-konto

29. aprillil astub Jazzkaarel Von Krahli teatris üles briti soulilaulja, laulukirjutaja ja produtsent Mica Millar, kelle muusikas põimuvad soul, R&B, bluus, gospel ja jazz. Manchesteri artist esitleb Tallinnas oma tunnustatud debüütalbumi “Heaven Knows” loomingut ja uut materjali peagi ilmuvalt plaadilt “A Little Bit Of Me”.

Intervjueeris Kertu Kärk.

Esinesid Tallinnas esimest korda 2023 Tallinn Music Weekil, mil olid siinsetele kuulajatele veel üsna uus nimi. Vahepeal on su karjäär arenenud muljetavaldava hooga. Mis on olnud selle teekonna tähtsamad pöördepunktid?

Ma ei tea, kas ma ise kirjeldaksin seda teekonda konkreetsete pöördepunktide kaudu, minu jaoks on see olnud pigem järkjärguline areng. Viimaste aastate jooksul on muidugi olnud meeldejäävaid ja tähenduslikke hetki: Stevie Wonderi kontserdi soojendamine, nädal Miravali stuudios, kus salvestasin oma uusimat albumit, albumi valmimine ja esimest korda Grammydele minek. Sellised hetked on kui verstapostid sel pöörasel teel.

Su muusikas kohtuvad R&B, soul, bluus, gospel ja jazz nii, et tulemus mõjub ühtaegu klassikaliselt ja kaasaegselt. Mis sind selle kõlapildi juurde tõmbab?

Mulle meeldib vanade souliplaatide toorus ja ehedus – see, et need on salvestatud ühes ruumis orgaanilisel viisil. See lähenemine on autentne. Samas ei meeldi mulle plaadid, mis mõjuvad pelga jäljendusena. Näiteks vinüülikrõbina lisamine kaasaegsele loole või püüe panna see kõlama nagu pala mõnest möödunud ajastust ei tundu edasiviiv ega huvitav. Neis vanades võimsates plaatides on palju muudki, millest inspiratsiooni ammutada, ja samal ajal elame ajastul, kus helikvaliteet, salvestustehnika ja tööriistad pakuvad loovuseks tohutult võimalusi. Ma tahan, et mu muusika kummardaks nende suurkujude ees, kes on mind inspireerinud, aga samas kõlaks ajatult ja tänapäevaselt. Mulle meeldib ruum, soojus, siidine ja pehme kõla, aga ka teatav kareduse tunne. Seetõttu ammutan eri kõlapalettidest seda, mida armastan, et luua midagi, mis tundub päriselt minu.

Su debüütalbum “Heaven Knows” on sinu kirjutatud, arranžeeritud ja produtseeritud. Kui tähtis on sulle loominguline iseseisvus ja mida see sul väljendada võimaldab?

Algul polnud loominguline iseseisvus minu jaoks valik, vaid paratamatus, sest ma ei saanud plaadilepingut. Alustades arvasin, et just nii see käibki: tuleb saada leping. Üks tuntud Londoni advokaat ütles mulle, et mine ja arenda oma demosid edasi, ning siis aitab ta mul kohtumisi kokku leppida, et lepinguni jõuda. Kui ma mõni aasta hiljem “Heaven Knowsiga” tagasi läksin, lausus ta, et nüüd ei oleks ükski plaadifirma enam huvitatud, sest see on valmis album, aga nemad tahaksid, et A&R oleks loomeprotsessi kaasatud.

Tagantjärele ajab see mind naerma. Tundus, et ükskõik mida sa teed, ikka öeldakse, et oleksid pidanud tegema midagi muud. Lõpuks tüdinesin lihtsalt ära sellest, et peaksin justkui küsima luba või heakskiitu “tööstuse ekspertidelt”, kellel minu meelest polnud tegelikult aimugi, mis on hea muusika. Pärast seda on aga plaadifirmad ja levitajad ise mu uksele koputanud. Need samad inimesed, kes sind algul tagasi lükkasid, ilmuvad kohale kohe, kui oled natuke edu saavutanud, ja nad näevad võimalust raha teenida.

Iseseisvus ei tähenda mulle ainult loomingulist vabadust, kuigi see on muidugi suur osa sellest. Mulle loeb ka, et saan valida inimesed, kellega koos töötan.

Veedan elu oma tiimiga koos töötades. Lepingut sõlmides ei vali sa ise tiimi ega ole selles vaba. Kui see on sinu eest ära otsustatud ja oled seotud inimestega, kes ei jaga sinu väärtusi või hoolivad ainult kasumist ega mõtle su heaolule, võib sellest saada halb ja mürgine keskkond, kus oled lepinguliselt kinni aastaid lihtsalt sellepärast, et keegi laenas sulle raha.

Loomingulisest vaatenurgast ei kujuta ma ausalt öeldes ettegi, et peaksin saatma oma lood kellelegi teisele ja ootama nende luba või heakskiitu, et neid avaldada. Kui oled iseseisev, saad teha asju omal moel. Sa ei pea kellelegi aru andma, saad teha muusikat, millesse ise usud, tegutseda keerulises äris oma eetika ja põhimõtete järgi ning kaasata enda ümber häid inimesi, kes sulle ka päriselt meeldivad.

See kõik tähendab muidugi palju tööd, investeeringuid, riski ja unetuid öid. Töö- ja eraelu pole tasakaalus ning loomiseks jääb vähem aega, sest iga päev tuleb tegelda nii palju muuga. Nii et see pole kindlasti nõrganärvilistele. Võib-olla ühel päeval annan õigel hetkel ja õige tiimi puhul siiski järele – ausalt öeldes olen kogu sellest administreerimisest päris väsinud.

Su laulud puudutavad isiklikke teemasid alates armastusest ja usust kuni jõu ja ebaõigluseni. Millised neist on sulle praegu kõige lähedasemad?

Praegu ilmselt jõud ja ebaõiglus, sest elame päris pöörasel ajal. See tundub kohati lausa apokalüptiline: sõda, vaesus, vihkamine, lõhed inimeste vahel, pettumus, usaldamatus. Need viitavad mingile kapitalismi äärmuslikule vormile, kuhu me näime olevat tasapisi unes kõndinud. Nagu see oleks ainus võimalik inimlik reaalsus.

Tööstusharud on kui maailma mudelid. Ma pole kunagi tahtnud olla kapitalismile nii lähedal, aga ma ei näe ka muud võimalust, kuidas jätkusuutlikult luua. Kapitalism tahab kasvu. Muusikatööstus tahab samuti kasvada.

Oled öelnud, et laulude kirjutamine algab sageli intuitiivselt. Kuidas sa saad aru, et mingis tundes või mõttes on peidus laul?

Ma ei kipu tundeid või ideid otse lauludeks vormima, vaid lähtun pigem muusikalistest ideedest ning seejärel need tunded-mõtted avavad ja näitavad end protsessi käigus ise. Ma ei usu, et olen kunagi kirjutanud midagi iseendale nii, et mul olnuks algusest peale ees kindel teema või idee. Ma lihtsalt kirjutan. See on minu viis nendesse ideedesse kaevuda.

Su teekond artistina hõlmab ka erakordset taastumist raskest seljavigastusest. Kuidas muutis see kogemus sinu suhet muusika, esinemise ja oma häälega?

Kui inimesed ütlevad “erakordne taastumine”, kõlab see nagu, et kogesin midagi ja siis paranesin sellest. Seljaaju vigastus tegelikult nii ei toimi. Ma elan sellega edasi, kohandad oma elu sellele vastavaks, muutes oma mõtteviisi ja elustiili, et kroonilise valuga toime tulla.

Valu ja millegi nii elumuutvaga toimetulek õpetab leidma sisemist jõudu ning annab uue vaatenurga sellele, kes sa inimesena oled.

Olen pidanud ja pean siiani iga päev endast seda jõudu üles otsima ning tunnen uhkust selle inimese üle, kes ma olen, ja selle üle, kuidas olen seni hakkama saanud. Arvan, et seda osa endast, mille ma selle kogemuse kaudu avastasin, on kuulda ka mu muusikas ning hääles, sest mõlemal albumil on lootusrikkust ja jõudu. Võtan selle endaga kaasa iga kord lavale minnes ja kasutan esinemiste jõuallikana. Selles on midagi võimsat.

Su uus album “A Little Bit Of Me” ilmub peagi. Mida sa enim loodad kuulajaid nende uute laulude kaudu sinu kohta avastavat?

Ausalt öeldes huvitab mind palju rohkem see, kas kuulajad avastavad mu laule kuulates midagi ka enda kohta. Kuidas lood nendega haakuvad ja resoneeruvad. Just see on mulle kõige tähtsam.

Oled esinenud koos selliste suurte nimedega nagu Gregory Porter ja Lionel Richie ning laulnud publikule üle Suurbritannia ja Euroopa. Kuidas on esinemised õpetanud sind inimestega ühendust looma?

Kontsertidel saab ruumi energiat tajuda ja inimestele silma vaadata. Ühendus publikuga on tõeliselt eriline. See side, tunne ja energia, mis publikust tagasi tuleb, toidab laval olles ja annab jõudu.

Kui saabud 29. aprillil Jazzkaarele, millist atmosfääri ja tunnetust loodad publikule pakkuda?

Iga inimese emotsionaalne teekond on isiklik. Sõnad, toonid, helid ja vibratsioonid mõjuvad eri viisil, see ongi laulusõnade ja muusika juures kõige põnevam. Võib-olla just seetõttu ei meeldi mulle, kui küsitakse, millest mu laulud “päriselt räägivad” – minu jaoks see ei määra. Usun, et kunsti ja muusika tähendus sünnib vaataja ja kuulaja tõlgenduses.

Kõik, mida mina teha saan, on luua vorm, tõusud ja mõõnad, mis kannavad publikut läbi muusika. See, millise emotsionaalse teekonna keegi läbi teeb, on täiesti subjektiivne ning sünnib temas endas. Ma tõesti usun seda. See sõltub sellest, mida nad muusikas näevad ja kuulevad ning kuidas see haakub nende enda kogemustega. Peaasi, et see puudutaks ja looks ühenduse.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.