Me võime olla samade vaadetega elule ja spordile, aga meile lähevad naha alla erinevad asjad. Hetked, millel ei pruugi parimagi sõbra jaoks samaväärset tähendust olla. Minu Milano-Cortina hetked on kirjas allpool. Nad on pandud kirjasõnasse, aga nende hetkede tähendust sõnadega seletada tegelikult ei saa. Need on minu hetked, südames sügaval.
Petrõkina naeratus
Iluuisutamise lühikava järel oli Niina Petrõkina kõrges mängus, aga medal tundus olevat ikkagi ebareaalselt kaugel. Ometi julgen väita, et Petrõkina on viimasel paaril aastal olnud Eestis üks enim armastatud sportlasi. Tema lühikava oli kammitsetud ja Niina tunnistas ka ise, et seekord said närvid temast võitu. Siis oli vabakavapäev. Lutz, Axel ja kõik need teised keerulised nimed. Õnnestumine, õnnestumine ja õnnestumine. Ma pakun, et iga kord, kui Niina õhus oli, kerkis maast ka kogu Eesti telepublik. Kui ta maandus ja kõik õnnestus, ohkas seesama publik erilise kergendusega. Siis tuli kava lõpp, viimased poognad, muusika vaikib… ja ei pidanud olema väga suur kehakeeleekspert, et näha juba viimaste taktide ajal, milline rõõm pulbitseb Petrõkina kehas. Siis toimus plahvatus, rõõm purskus ekraanidele ja julgen pakkuda, et samasugust õnnetunnet koges iga kaasa elav teleperekond. Oli arvata, et medalini Niina ei küüni, aga see vist ei olnudki oluline. Me olime osalised ühes erilises hetkes ja sarnaselt Niinale vabanesime erakordsest pingest.
