Seekordse episoodi külalised on majandusteadlane Heido Vitsur ja ettevõtja Indrek Neivelt. Saatejuht Hardo Pajula eestvedamisel tuleb juttu tuleb geopoliitikast, majandusest, sõnavabadusest. Kas meil on käsil omaaegase perestroika neljas etapp ehk süsteemi kokkuvarisemine?

Hardo Pajula kaassõna

Seekordne saade tõukus Heido värskest artiklist “Kibestunult uude aastasse”. “Minu arvates on see viimase kümne aasta kõige parem arvamuslugu,” ei olnud Indrek kiitusega kitsi (16. minut). “See lugu nõudis julgust,” jätkas Indrek, “sest mõni aeg tagasi oleks seisukohta, et Ameerika hegemoonia ei kesta igavesti, peetud kremlimeelseks.” “Olen elanud kaua ja näinud ka seda, kuidas inimesed Stalini surma järel nutsid,” selgitas Heido oma söakuse tagamaid (21. minut), “mul on nendes küsimustes teatud närv olemas. Ma tunnen, millal võib natuke rohkem haukuda.” – “Perestroika on alanud! Võib jälle rääkida!” rõõmustas kuuldu peale Indrek.

Mulle endale meenusid siinkohal NLKP viimase peasekretäri Mihhail Gorbatšovi omaaegsed meelisklused perestroika erinevatest etappidest. Kõigepealt oli kiirendus (uskorenije) – s.o süsteemi tuunimine etteantud raamistikus —, sellele järgnes avalikustamine (glasnost): arutelu sotsialistliku süsteemi kitsaskohtade üle. Avalikustamine tõi endaga kaasa demokraatlikud eksperimendid, 1989. aasta mais tuli Moskvas kokku Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongress. Sealt läks Nõukogude impeeriumi laialisaatmiseni veel ainult pisut enam kui kaks aastat. Niisiis, kokkuvõtvalt: 1) uskorenije; 2) glasnost; 3) demokratisaatsija; 4) raspad (kokkuvarisemine). Olgu selle teema lõpetuseks lisatud, et Gorbatšovi ja Trumpi vahele on huvitavaid paralleele vedanud Rootsi ajakirjanik Malcom Kyeyune (“Trump’s Gorbachev moment”).

Keskustelu teise poole alguses (62. minut) viisin ma jutu briti ajaloolasele Simon Schamale (saate tunnuspildil paremal), kelle sulest on ilmunud suurepärane Prantsuse revolutsiooni lahkav raamat “Citizens”. Minu mõtlemist on viimasel viieteistkümnel aastal olulisel määral mõjutanud tema 2010. aasta mais Finacial Times´-is ilmunud artikkel “On the brink of a new age of rage”. Olen teda seetõttu palju tsiteerinud, näiteks kaheksa aastat tagasi ERR-i portaalis ilmunud loos “Globaal-Revali äng”.

“Ajaloolased teavad rääkida, et majanduskatastroofile järgneb rahva raevupuhang sageli väikese viivitusega. Esimeses vaatuses toob kriisi põhjustatud šokk kaasa hirmunud peataoleku ja poliitilise messia ootuse, instinktiivsed enesekaitsemeetmed, kuid mitte veel viha organiseeritud mobilisatsiooni. Olgu aasta 1789 või 2010, tavaliselt jääb tormi harjal ametisse astuvale valitsusele üürike hetk kriisi ohjeldamiseks. Kui nähakse, et see ei säästa olukorra parandamiseks oma jõudu, võib valitsus mõneks ajaks saavutada ka ajutise legitiimsuse. Teine vaatus on keerulisem,” kirjutas Schama pea kuusteist aastat tagasi.

Kui uutmise uue näitemängu esimene vaatus algas 2008. aasta 15. augustil Lehmani pankrotiga ja jõudis teise vaatusesse 2022. aasta kevadel (mis makromajanduslikus mõttes kujutas endast 2008. aasta kordusetendust steroididel), siis ei jää süveneva eelarvekriisiga maadlevatel valitsustel õige pea midagi muud üle kui kutsuda kokku rahvasaadikute kongressid (või generaalstaadid, nagu analoogset nähtust nimetati revolutsioonieelsel Prantsusmaal). “Inimesed ei saa aru, et kogu planeet on pankrotis ning algamas on hullumeelne maksuralli,” iseloomustab kujunenud olukorda lühidalt endine BlackRocki portfellihaldur ja Robert F. Kennedy valimiskampaania finantsjuht Edward Dowd. Need sõnad võtavad olukorra kaunis napilt kokku.

Vestluse lõpumõtted:

Hardo Pajula: Minu jaoks jäi kõlama see, et peaksime omavahel suutma rääkida ka nende inimestega, kellega tingimata ei pruugi nõustuda. See on see, mida mina proovin teha selle saatesarjaga ja kutsuda erinevaid külalisi, et see saade siin ei läheks kõlakojaks.

Heido Vitsur: On päris selge, et kui ei ole sellist ühtset väärtussüsteemi, millest ühtemoodi, või peaaegu ühtemoodi, vähemalt mitte vastu rääkivalt aru ei saada või kui me ei suuda sellist asja konstrueerida, läheb olukord üsna nukraks. Kindlasti on vaja, et inimesed oskaksid jääda inimeseks. Samal ajal mulle tundub, et riigitelevisoonis ja suurtes kanalites vastupidi õpetatakse inimestele, kuidas keerata käru ja olla mittemõistev inimene, sest selle peale plaksutakse – ah, küll tegi ära!

Me peame siiski pingutama selle nimel, et meil oleks kaasa mõtlevaid inimesi, sest ilma tõelise kodanikkonnata, kes saab asjadest ligikaudseltki ühte moodi aru ja suhtleb ühte moodi, ongi kodusõda käes.

Indrek Neivelt: Ma arvan, et inimesed saavad aru, et midagi toimub ja ka seda, et see, mida me oleme siin viimastel aastatel teinud, ei ole normaalne. See teadmine, et suured muutused on ees, tundub et jõuab järjest enamatele inimestele kohale. Inimestele läheb korda, mis hetkel toimub. Näiteks, rohepööre ei tähenda ju seda, et sa kulutad ressursse enam, vaid sa tarbid vähem, sööd vähem. Ja kristlike väärtuste juurde tagasitulek, võrdsem ühiskond, need on põhilised märksõnad. Tuleb aru saada, et oleme valel teel olnud ja kui hakkame liikuma, küll inimesed tulevad kaasa.

“Tähenduse teejuhid” on Edmund Burke’i Seltsi saatesari, kus saatejuht Hardo Pajula vestleb inimestega, kellest ta lugu peab, ja asjadest, mis talle korda lähevad.

Edmund Burke’i Selts on kodanikeühendus, mille liikmed peavad oluliseks lääne tsivilisatsiooni alusväärtusi – üksikisiku vabadust ja vastutust, turumajandust ning riigivõimule seatud konstitutsioonilisi piiranguid. Seltsi liikmed astuvad vastu ohule, mida kujutavad endast nii poliitilise spektri vasak- kui paremtiivalt pärit totalitaarsed ideoloogiad. Oma seisukohtade tutvustamiseks ja selgitamiseks annab selts välja oma raamatusarja, korraldab loenguid ja kasutab muid haritud avalikkuseni jõudmise vahendeid.