Staadion on rahvast täis. Mitte “peaaegu täis”, vaid nii täis, et õhk on paks, telefoniekraanid helendavad nagu tähistaevas ja kümned tuhanded inimesed teavad iga laulusõna peast. See ei ole lihtsalt kontsert. See on nähtavuse fenomen – selline, mida ei seleta üks hea album, üks õnnestunud turundusprojekt ega ühe ajastu trend. Kui üks inimene suudab panna maailma liikuma rütmis, mille tema ette annab, pole see enam muusikaäri, vaid strateegiline juhtimine.
Just siin on Taylor Swift tegevjuht ning seda mitte metafoorina, vaid sisuliselt. Väljamüüdud staadionid ja fännide massid näitavad populaarsuse kõrval ka süsteemi ja usalduse infrastruktuuri. See räägib strateegiliselt disainitud nähtavusest, mis toimib kampaania asemel ärimudelina. Eesti juhid kipuvad aga nähtavust käsitlema kõrvalise lisana: teeme siis, kui aega üle jääb, kui tuju on või kui midagi olulist juhtub.






