Raul Oreškin: kuidas minust sai talvekohalik. “Maale elama”

Foto: Viktoria Arro

Kui on külm, leitakse alati lahendus, ja kui on talv, võetakse sellest parim.

Puuriit kahaneb hirmuäratava kiirusega ja aina selgemaks saab teadmine, et kevadeni tavapärase puude kogusega ilmselt välja ei vea. Jaanuari elektriarvet ei julge avadagi ja ausalt öeldes ei tunne ka vähimatki vajadust seda teha, õnneks on veel tähtajani aega. Tänutundega kannan kõiki neid jõuludeks kingitud villaseid sokke, mille olin varem hooletult sokisahtli tagumisse ossa surunud. Mida päev edasi, seda kindlamaks saab teadmine, et järgmine suurem investeering tuleb teha kas miinus kolmekümnesse sobivatesse riietesse või hoopis talviseks pelgupaigaks mõeldud mägimajja Liguuria Alpides, kuigi isegi seal tuli sel talvel lumi korraks maha.

Raul Oreškin

Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases HAKI galerii ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor ning käesoleval aastal ilmus Tartu linna tellimusel tema kolmas raamat "Tartu hääled". Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Loe artikleid (56)