Saabudes 8. juuni öösel Londoni lennukilt, oli 9. juuni hommik üks segane lugu. Üle pika aja jälle oma tuttavas voodis maganud ja natuke Kloogaranna merebriisi kopsude vahele hinganud, kiirustasin peale lonksu kohvi Piritale, sest mul oli plaanis osaleda MyFitness Madness Race Pirita takistusraja etapil. Näitleja Piret Krummi emotsioonid ja mõtted peale enda proovile panekut teises rollis.
Suures ärevuses ajasin kellaajad sassi ja jõudsin kohale 2 tundi varem. Kuid nagu üks mu hea sõber, kes mingi suurema jama puhul alati nendib „Hull asi?!“, leidsin ka mina, et hull asi tõesti, saabki autos pisut unevõlga tagasi teha. Kell 11:48 ajasin ennast Škoda tagaistmelt püsti, pistsin veidi šokolaadi dopinguks põske ja suundusin starti.
Kui poolteist tundi tagasi oli asi üsna vaikne, siis nüüd oli olukord täiesti teine – inimesed värvilistes spordiriietes, enamjaolt mitmekesi, naiskonnad, meeskonnad ja segakonnad…mõned tiimid olid spetsiaalsetes kostüümides, mõned tiimi-särkides. Kõlarites vibreeris tümakas, erutust oli tunda nii õhus kui inimeste nägudel. Korraks tundsin kadedust, kui registreerimise järjekorda suundudes kaks noort naist minust möödudes teineteist motiveerisid : „Kuule, sa saad vabalt sellega hakkama, ära üldse mõtlegi teisiti. Kui mingi jama on, siis ma ootan sind järgi!“ Valguskiirusel lendas mu peast läbi isiklik dream team, kellega koos oleme trennis käinud ja oleks võinud seekord üksteist toetades raja läbida. Aga mis siis ikka – järgmisel etapil on meil see võimalus.
12:34 läks asi minu jaoks lahti.
Oi sa vana raisk, ma ütlen! Esimene raja pool tundus isegi liiga leebe, kuid kuskil poole peal, kui pidi merekonteinerist ennast köitpidi üles vinnama, kukkusin maha…heheee see tõesti juhtus…Õnneks oli ümberringi abistavaid mehi, kes mind lihtsalt püsti tõstsid ja põhimõtteliselt üle selle konteineri vinnasid. Jõudsin neile ainult õhus kisada: „Appiiiii mehed, suur tänu, issand!“, ja juba ma olin teisel pool…
Rada oli täis kõike: liiva, vett, muda, künkad, langenud puid jne…Kuigi vahepeal oli natuke veremaitse suus, siis teised võistlejad andsid jõudu ja motivatsiooni edasi rühkida. Võib isegi öelda, et tekkis mingis mõttes eufooriline seisund.
Hiljem märja, aga õnnelikuna finišis, hakkasin mõtlema, et eneseületus on see, mis sellist eufooriat tekitab. Samuti puhastab niisugune rühkimine ja takistuste läbimine ka oma mõtteid – need kuidagi korrastuvad ning päris palju pikalt settinud probleeme jõuab selgeks mõelda. Ma olen ülimalt uhke enda üle, et selle takistusjooksu läbi tegin.
Elus tuleb võtta endale võimatuna näiv ülesanne ja see ära teha, ainult nii on võimalik areneda, rikastuda ja armastada.
MyFitness Madness Race on lõbus ja väljakutseid pakkuv takistusjooks. Järgmine üritus toimub Keila Terviseradadel 28. juulil 2018.
