Ethiopian Airlinesi lend ET 846 (Cape Town – Addis Ababa), juuni 2018. Istusime juba teist tundi Cape Towni lennuväljal ja vaatasime läbi akna tüüpilist Kaplinna ilma – vihm, päike, vikerkaar, vihm ja vihm. “Väike tehniline probleem” hoidis Ethiopian Airlinesi Dreamlinerit kinni ja ühel hetkel sain ma aru, et jaanipäevaks ma koju ei jõua. Addis Ababa lennujaamas ümberistumiseks ja Stockholmi lennukile jõudmiseks kuluv poolteist tundi oli juba ära kulunud.
Vihm Cape Townis on muidugi rõõmustav. Juba pikemat aega vaevleb linn veepuuduses ja veevärki toitev reservuaar on kriitilise piiri peal. Päev X, mil linlaste vesi lõplikult kinni keeratakse ja tuleb minna oma kanistriga linna ühte 200-st veevõtupunktist, on alanud vihmae tõttu lükatud juunist augustisse. Aga kokkuhoiumeetmed on ranged: muru kasta ei tohi, autot pesta ei tohi, vanni võtta ei tohi, basseini veega täita ei tohi. Ka minu hotellis oli vannist kork ära võetud ja kõikjal oli kleebitud üleskutseid vett kokku hoida.
Olin Ethiopianiga varem korduvalt lennanud ja kogemused olid meeldivad – kui jätta kõrvale kaos Addis Ababa Bole lennujaamas. Ethiopian oli üks maailma esimesi lennufirmasid, mis soetas endale Boeingu uued Dreamlineri lennukid ja need on päris innovaatilised – näiteks akende ette ei käi plastikust klapid nagu tavaliselt, vaid klaase saab nupust tumedamaks keerata. Pardal olev meelelahutussüsteem on muidugi sama vilets kui enamikel teistel lennufirmadel – mis tähendab seda, et mõistlik on endale ise Netflixist lennuks sobiv programm alla laadida. See tegevus on LAVis päris suurt kannatust nõudev, sest muidu päris kõrgelt arenenud riigis on maailma üks aeglasemaid internetiühendusi. Etioopia kööki, mis on üks mu lemmikuid, see lennufirma siiski ei paku – ikka see kana-riis-herned ja kilesse pakitud kukkel. Igal juhul väljavaade Bole lennujaamas terve ööpäev veeta tundus pisut hirmutav.
Boles maandudes selgus, et Stockholmi lennuk on äsja lahkunud ja enne homme õhtut enam Euroopasse ei saa. Õnneks Bole lennujaama tasuta WiFi töötas ja sain klienditeenindajaga paralleelselt uusi variante otsida. Tegin ettepaneku panna mind kohe väljuvale lennule London Heathrow’ sse ja olin valmis ise sealt edasi kojulennu kulud katma. Aga tuli välja, et nad on kohustatud mind piletil märgitud sihtpunkti (Helsingi) saatma, iga hinna eest.
Lennufirma korraldas suhteliselt kiiresti mulle transiitviisa, hotelli ja toidutalongid ning koos kirju rahvusvahelise seltskonnaga suundusime Etioopia jahedasse öhe (sooja oli vaid 15 kraadi). Meie kambas oli erakordselt nördinud sakslaste paar (terve tööpäev läheb kaduma!), kahele bussiistmele vaevu mahtuv Egiptuse proua ja rohelise jopega korealane. “Kas olete Hiinast?”, püüdis Egiptuse proua Aasia mehega juttu teha. See küsimus meest ilmselt ei rõõmustanud ja vastuseks kordas ta oma riigi nime umbes viis korda. “Kas Põhja- või Lõuna-Korea?” oli egiptlanna poolt ilmselt juba liiga naiivne küsimus, sest kogu ülejäänud veerandtunni olime suunatud kuulama rohelise jopega mehe vihast puhkimist.
***
Ärkasin hommikul kell pool kaheksa trummipõrina ja rõõmuhõisete peale – otse hotelli ees oli tänav liikluseks suletud ning tänav ise laulvaid, tantsivaid ja skandeerivaid tuhandeid inimesi täis. Selgus on tegu on Etioopia peaministrit Abiy Ahmedi toetava meeleavaldusega. Abiy peale on rahvas pannud suured lootused, tegu on uuendusmeelse mehega, kes peaks riigi stagnatsioonist välja tooma.
Saan hotelli fuajees kliente varitseva taksojuhiga kokkuleppele, et 30 euro eest sõidutab ta mind kaks tundi mööda Addist ringi. Hind tundub soolane, aga ega mul eriti valikut ka ei ole. Liiklus on meeleavalduse tõttu mitmetel peatänavatel suletud.
Otsustan minna Etnoloogiamuuseumisse, mis asub imperaator Haile Selassie endises palees. Kuigi tegu on Tripadvisori järgi Addise tipp- vaatamisväärsusega, on muuseumis peale minu veel vaid üks Itaalia paar. Addises on turiste väga vähe, väljaspool hotelli ja muuseumi ei hakanud silma mitte ühtegi heledanahalist. Muuseum on siiras, armas ja kodukootud – nagu üks koduloomuuseum olema peabki. Natuke kunsti, mõned rahvariided, fotod ja imperaator Selassiele kuulunud esemed. Eraldi ära märkimist tasub keisri armastatud lõvi topis.
Tagasiteel hotelli satume keset meeleavaldust – rahvas on jätkuvalt rõõmus ja südikamad taovad ka vastu meie ummikusse kinni jäänud Toyota katust. Aga emotsioon on siiralt rõõmus ja ohutunnet ei teki.
Teel hotelli helistab kodust isa, ja küsib, kas minuga on ikka kõik korras. Just äsja oli tulnud uudis, et meeleavaldajate sekka visatud granaat tappis 80 inimest. Ilmselt juhtus see kusagil eemal, sest minu ümber on kõik rõõmus ja rahulik. Hotellis olles püüan asja uurida, aga info on äärmiselt vastuoluline. Tänaseks on selgunud, et inimohvreid oli siiski vaid kaks ja vigastatuid muidugi rohkem.
Enne lahkumist joon lobbybaaris tassi erakordselt halba kohvi (kuigi Etioopia on kohvi sünnimaa, siis kohvijoomise kultuur pole arenenud ja tassi läheb ikka lahustuv Nescafe). Jätan hüvasti rohelises jopes korealasega, kelle tuju on tänu Korea võistkonna jalgpalli MM-il saadud kaotusele veel viletsam. Ja ainult 24 tundi plaanitust hiljem jõuangi jaanipäeval koju!
Praktiline info
Lennupiletid: Ethiopian Airlines
Mida koha peal teha? Kus ma käisin?
***
Reisitähestiku teekond punktist A punkti Y:
- A – Accra, Ghana
- B – Botswana, Kalahari kõrb
- L – Ljubljana, Sloveenia
Hando Sinisalu on korraldanud konverentse rohkem kui 30-s riigis ja turistina külastanud umbes 70 riiki. “Reisitähestik” on tema reisimuljete sari Edasis. Lood ei ilmu alfabeetilises järjekorras, aga aasta jooksul saab kaetud kogu tähestik A-st kuni Y-ni. Mõnel juhul mahub tähestiku tähe alla linn, vahel riik, aga vahel ka mõni linnaosa, tänav või lennufirma. Kõiki lugusid ühendab meeleolu – siit ei tasu otsida klassikalisi reisinõuandeid või fakte. Pigem püüab Hando edasi anda kindla kohaga seotud meelolu, tundeid, kohtumisi inimestega ja seiklusi.
