Me kõik puutume vähemal või rohkemal määral kokku levimuusikaga. Isegi, kui see ei ole meie teadlik valik, kostub popmuusika tahes-tahtmata meie kõrvu. Enamikule ongi just popmuusika ainus kohtumine muusikaga – see, mis raadios ja teleris esitatakse, võib paljude jaoks ollagi ainus muusika.

Tänapäeval, teadagi, on kõike liiga palju ja nii mõnelgi on muusika suhtes tekkinud teatud tüdimus – iga päev tuleb peale uut muusikat ja kõigega ei jõua ega soovigi enam kursis olla. Muidugi on ka tänapäeval noorte jaoks suunatud hitid, mida plaadifirmad ja meediakanalid populaarseks krutivad, aga miskipärast ei ole enam laule, mis eristuksid, meeltesse jäädvustuksid. Vähemalt mitte meloodilise muusikaga harjunud kuulajale.

Digiajastu täpseks rihitud (sünteetilised) helid ja kompresseeritud hääled ei puuduta enam hingekeeli nii nagu muusika võiks puudutada. Paljud mu tuttavad on öelnud, et hea muusika lõppes üheksakümnendatega ära. Ning nad kulgevad ses mõttes oma muusikalises “hea maitse ajas”, 50-80ndates…

Olen osaliselt nõus, et seoses 90ndate nüri tümaka pealetungiga midagi tõesti popmuusikas muutus, kuigi see pole muidugi täielik tõde ja eks tehakse ka tänapäeval head muusikat. Kahjuks jõuab sellest vähe peavoolumeediasse. Teadlikumad kuulajad leiavad ikka väärtmuusika üles. On alternatiivsed raadiojaamad, väiksemad festivalid, nn. underground plaadifirmad…Aga mitte kõik ei jõua ses virrvarris teadlikult orienteeruda.

Valikuid on liiga palju, aega ikka järjest vähem.

Tahaksin aga seekord meenutada aega, kui meie ainsad valikud muusika avastamiseks olidki peamiselt Eesti Raadio ja Eesti Televisioon. Juurdepääs välismaa muusikale oli piiratud, meid mõjutas kohalik popmuusika. Sealjuures ei teadnud me tihti, et suur osa sellest muusikast ongi tegelikult lääne muusika, cover’id. Seda teadsid muusikud ise ja ehk huvitas see ka asjatundjaid, aga tavatarbija tihti laulude päritolust ei hoolinud.

Nagu ka tänapäeval, ei huvita tegelikult paljusid loo autorid, öeldakse ikka esitaja järgi: “Ivo Linna lugu”, “Anne Veski laul”…Kelles teadlikkus ja huvi ajaga kasvas, sai alles ehk aastakümneid hiljem teada tegeliku tõe. “Sõnad ja viis…” öeldi küll vahel mõne laulu ette raadio- või telesaates, aga see läks meelest ja pealegi tekitas muusikalises mõistes vale arusaamise laululoomisest.

Loomulikult koosneb üks laul mitte ainult sõnadest ja viisist. Viis ehk meloodia on laulus muidugi oluline, aga sama olulised on ka harmoonia, rütm, tempo, stiil. Õigeim ja lihtsaim oleks öelda laulu puhul lihtsalt “muusika ja sõnad”.

Tegelikult just laulusõnadest ma juttu teha tahtsingi

Niisiis, süvenedes Eesti popmuusikasse, ilmneb, et lõviosa sest moodustavad läänemaailma palad. Tänapäeval tehakse Eestis küll rohkem omaloomingulisi laule (juba autoritasude pärast!), kuid eeskujud tulevad ikka Läänest. Juba aastakümneid on see ihaldatuim suund. Kapitalism pole enam ammu taunitav. Laulda võib mis iganes stiilis ja millest iganes. Kõik võivad laule kirjutada ja avaldada – kultuurikomisjon ei otsusta, mis on väärt, mis mitte.

Ajal, kui praegused keskealised ja vanemad inimesed olid muusikale vastuvõtlikud, saime maitsta lääne kraami läbi muusika. Ehk, meile enestele teadmatagi mõjutas me ajurakke biitmuusika patune kõla. Mällu on jäänud nii mitmedki poplaulude süzheed ning nende refräänid tekitavad meis muhedat nostalgiat.

Kes ei teaks “Jaak Joala laule” – “Sulle, Leyna”, “Sa olid see õige” või “Truudus” – olgu öeldud, et kõik nimetatud on mitte Jaak Joala laulud, vaid originaalis loodud ja esitatud  USA muusiku Billy Joeli poolt.

Eesti artistid esitasid paljude tollel ajal populaarsete välismaiste esinejate lugusid – Cliff Richard’i, Procol Harum’i, The Beatles, Smokie, Abba jt. loomingut. Üldjuhul püüti eestikeelsed sõnad luua loogiliselt originaalile sisus vastavad. See tähendab, kui originaalis lauldi “Yesterday”, siis lauldi eesti keeles “Eile veel…” , kui originaalis tegutses “Devil Woman”, siis eesti vaste sellele oli ka “Ohtlik naine”.

Jabur aeg tõi ka äraspidise loogikaga tõlkeversioone

Olgem ausad – olid jaburad ajad ja pentsikuid momente pudenes ka laulusõnadesse. Nimelt arvas keegi, et hea oleks tõlkida laulude pealkirjad kõlaliselt sarnaselt originaalile, kusjuures sisuliselt võis see olla hoopis midagi muud. See võis olla katse-eksitusmeetod või siis oli tegemist mõne naljanina väljamõeldisega.

Ja siit parimad näited taolisest, foneetilisest inglise keele integreerimisest meie emakeelsesse poplüürikasse. (Et seda fenomeni täielikult mõista, tuleks teil lugude pealkirju valjult välja hääldada või lausa laulda)

Kui Ivo Linna laulis haaravalt lugu “Kikilips”, siis originaalis oli selle laulu pealkiri “Lucky Lips”. Õnnelikud huuled, muidugi. Mingi seos võis loomulikult kikilipsu ja õnnelike huulte omanike vahel tekkida – “…kui sul kõrval kena tips…”

Löökmuusikas nii vajalikku – seksikust – voolas nii inglise- kui eestikeelsesse rokenrolli.

Kui Abba esitas 1973. aastal pala “Ring ring”, mis oli lihtne lugu sellest, kuidas armastatu võiks teisele telefoniga helistada, siis Marju Läniku lauldud versioonis käis “Ring ümber kahvatu kuu”. Midagi müstilisemat, ent pole vist põhjust arvata, et viide oleks käinud näiteks ameeriklaste uskumatuna näiva Kuul käigu kohta, külma sõja ajal?

Kui rokkar Dave Edmunds roomas välja (isikliku elu) varemetest, “Crawling From The Wreckage”, siis Rock-Hotel võttis lahedamalt – “Kroolin nagu jaksan” versioonis.

Marju Kuut aga leidis mõnusa vaste loole “Keep Falling”, kiikudes “Kiiktoolis”.

Drastiliseim näide on Kuldse Trio “Laip on laip”, mis triivib originaali “Life Is Life” tähendusest juba päris kaugele. Naljabändidele taoline paroodia muidugi sobibki. Pulli peab saama.

Meie edukaimad artistid Nõukogude Liidus, Anne Veski ja Jaak Joala esitasid arvukalt vene autorite palasid, mis tihti said ka eestikeelsed sõnad. Selles vahetuses kõlasarnasusi ei katsetatud, püüti tõlkida lugu ikka sisuga sobivalt. Eks me oleksime kergemini totrusest aru saanud! Sest Kesktelevisooni “Hommikupostis” tulid need palad ju venekeelsena kätte!

Aga üks kentsakas näide veel, minu enda repertuaarist.

Õigemini, minu ema Novella Hansoni kunagisest repertuaarist, kust ma selle loo ka endale leidsin. “Tuuled tulid” on üks palasid, mis oma maheduses publikule ikka meeldib. Mulle meeldib selle loo ette rääkida lugu, kuidas tol ajal tõlgiti välismaa laule kõlasarnasuste põhimõtetel. “Tuuled tulid” on originaalis 70ndate duo, Captain & Tenille esitatud pala “Do That To Me (One More Time)” – “Tee seda mulle veel üks kord”…Ega siis tollel ajal võinud ka laulus nii otseselt asju välja öelda, tuli leida ülekantud tähendusi.

Veel rangem oli asi ju jõuludega. Nüüd mängitakse magusaid jõululaule kaubanduskeskustes juba oktoobrist alates ja tõtt-öelda on neid tüütuseni saanud. Aga siis, kui jõuludest veel laulda ei tohtinud, oli variant laulda “Feliz Navidad” asemel “See viis haaras mind”.

Ja kõik oli korrektne, nii ideoloogiliselt kui kõlaliselt. Tagantjärele mõeldes muidugi absurdne.