Inimesed on ikka mõtisklenud, milline oleks elu Kuul või Marsil. Aga millisena tundub inimene ja tema elu, kui sellele kõrgelt ja kaugelt, näiteks Kuult alla vaadata?

On teada, et 99,9% Maal elanud liikidest on tänaseks välja surnud. Üks suhteliselt hiljutine liik, kes Maal veel elutseb – inimene – on aga väga edukas, ning inimkond kasvab jõudsalt. Ja ehkki paljud kaasaegsed loomaliigid on kahjuks väljasuremise ohus ning neid jääb järjest vähemaks, arvab inimene, et tema suretab välja hoopis inimkonna pidev kasv. Seni pole seda veel täheldatud, et üks liik sureks välja seetõttu, et ta on liiga domineeriv ja kiire kasvuga. Eks toitained jääb ikka vahest väheks, aga Kuu pealt vaadates paistab, et seni pole see sinist planeeti oluliselt muutnud. Pigem on muutuse põhjustanud just need edukamad liigid. Kaugemalt vaadates on ilmselt näha, et maalased armastavad elada puntrana koos ja leiutanud viise, kuidas Maa kenasti kuldselt särama panna, kui päike parasjagu üht planeedi külge ei valgusta. Neid valguslaike on Maal juba õige mitu, eriti paistavad need silma põhjapoolsemal osal, kus pool aastast on pidevalt pime. Nagu meil siin Eestis.

Kohusetundlik töörügaja, surmani

See põhjapoolne pimeala on eluks üpris vaenulik paik. Paljud linnud kasutavad võimalust ning lendavad siit talveks minema. Lõunasse, kus on soe. Paljud teised liigid viskavad end paariks kuuks magama. Üldse on suurem enamus liike Maal saanud aru, et kevadel saab särada, on jaksu tööd teha ja pesa punuda, suvel saab kasvada ning sügisel vilju nautida. Talvel tuleb puhata. Aga inimene on eriline liik. Tema töötab ka talvel. Nagu ka kevadel ja sügisel ning puhata eelistab suvel. Kogu töö käib vaid suve ootuses. Kuu pealt vaadates võib see tunduda üsna jabur. Inimene teab, mida ta teeb. Ta teeb palju. Oluline on, et kõik vajalik saaks tehtud. Aga sel kõigel on hind.

Kui inimene külastab panka, siis on ta sageli väsinud.

Klienditeenindajad pakuvad ikka lahendusi, kuidas elu nautida ja vanaduspõlve pikaks puhkuseks valmistuda ning muuhulgas ka seda, kuidas pensioni koguda. Kuid inimesed sageli ei vaimustu. Nad ütlevad, et nad ei elagi nii kaua. Ütlevad, et nad töötavad surmani. Ja neil on ka õigus. Mitte, et nad teaksid, mil viimne päev neile koidab, kuid see surmani töötamine paistab üsna tõetruu. Läbi aegade on inimene rabanud tööd teha, kuni püsti püsib. Viimasel sajal aastal, mil need valguslaigud on Maale tekkinud, on inimesed hakanud vanemaks jääma ja puhkama. Seda perioodi kutsutakse pensioniks. Paljud muidugi ei usu, et nad selleni välja veavad. Ja tõsi on ka see, et kõik ei saagi puhata ning peavad töötama, sest tulevikuks pole piisavalt raha kogutud. Ometi on tööd tehtud ju pikalt ja pidevalt. Kuhu see siis kaob?

Oma tuleviku loob iga inimene ise

Põhjus võib olla selles, et elatakse vaid lähituleviku ootuses. Oodatakse nädalavahetust, järgmist puhkust või jõule ja seda, et kõik läheb paremaks. Kogu selle ootamise juures unustatakse ära tänane päev. Raha kogumist lükatakse edasi tulevikku, sest küll jõuab. Aga kas ikka tegelikult jõuab? Järgmise puhkuse jaoks võib raha olla olemas, aga ülejärgmise? Lühiajaline säästmine on küll hea, aga mitte piisav. Kui püüda vaadata distantsilt, siis kui paljud meist saaksid tänase harjumuse pinnalt samasugust puhkust endale ka 10, 20 või 30 aasta pärast lubada?

Rahal on mitteteadliku tegutsemise puhul kombeks pigem väheneda, kui kasvada.

Saladus peitub pikaajalises teadlikus säästmises ja siin tuleb mängu ka tänane päev. Oma tuleviku turvatunde loomises mängib rolli just tänane päev. Võimalusi selleks on palju ja sobivaima saab selleks valida igaüks. Olgu selleks kinnisvara, pensionifondid või investeerimine mõnda muusse varasse. Miks mitte ka nende kombinatsioon.

Naudi pingutuse vilju

Selleks, et jõuaks tööd teha ja tulevikku nautida, tuleb jõuda ka puhata, täna! Siis jõuab rohkem. Samas tundub sageli ümbrust jälgides, et isegi siis, kui inimene on sügisel, talvel ja kevadel kõvasti tööd teinud, ei saa ta suvel oma elu nautida. Ta kihutab Tartu maanteel pinges grimassiga maakodu poole, et tööst ja töökaaslastest kaugemale saada ning kiiremini muru niitma ning remonti tegema hakata.

Kõik muidugi ei tee nii. Osad elavad teistmoodi. Nad lähevad tööst ja töökaaslastest veel kaugemale. Lähevad sinise ja sooja mere äärde ja vedelevad seal nagu surnud. Ei teagi, kumb meeldib enam, kas surnuna vedelemine või see, et ei pea tööd tegema? Loodame viimast. Selle valguses on muidugi kummaline, et inimene ei tunne huvi, kuidas endale rohkem aega ja vabadust kindlustada, et ei peaks surmani tööd rabama.

Lennutagem end korra mõtetes Kuule ja vaadakem ennast kõrvalt. Milleks meile need valguselaigud ja sinise planeedi sinised veed, kui me neid tegelikult ei täna ega ka tulevikus nautida saa?