Mustad jõulud, vat seda inimesed ei taha! Igal aastal detsembri saabudes hiilib see jälle ligi, see hirm. Ei metsavanad ega kuusetaadid suuda inimesi rahustada, on kas must või valge, muud võimalust polegi ja ei usuta enne, kuni pole oma silmaga näinud esimest lumehelbekest aknale langemas. Tasa! Ja KÕIK on vaja jõuda enne aasta lõppu ära teha: verd anda, projektiaruanne esitada, kogu suguvõsale villased sokid kududa, raamatud raamatukokku tagastada, kuuseäpp alla laadida.
Mõne uskumuse kohaselt olevat hoopis 13. detsember aasta pimedaim öö, mitte pööriöö, nagu olen alati arvanud. Sel kolmeteistkümnenda ööl jalutangi üle pika aja kõrgepingeliinide all. Liinid on uued, pingul ja säravad, ainult vana tuttavat särinat ma ei tunne, sellist, mille pärast lapsepõlves liini alla kiskuski. No tänaseks on ka mu lapsepõlve kõrgepingeliinid maha võetud ja asemele moodsad püstitatud, nende kõrged kurejalad kohmetanud heinas, kandiliste oma aja ära seisnud murenevate betoonpostide virnad lösutavad ehk veel raskete töömasinate sõidetud rööbaste kõrval võsa varjus minemaviimist oodates, liinialune väli on aga lage ja puhas, härmas rohi paindub ja ragiseb saabaste all, pealambi valgusvihus muutub maa hõbedaseks, nagu oleks see sädeleva tuhksuhkruga üle puistatud. Tähetolmuga.
