Asustuse laialivalgumine on teatud hetkedel paratamatu. Ilma planeerimiseta jõuame aga mõtlematu tervikuni, millest ei võida keegi.

Eestlase elukohaunistusi seletatakse sageli eemaldumisvajaduse, loodusläheduse või ratsionaalse otsustusprotsessiga. Kuid kui kuulata inimeste päris lugusid, joonistub välja teine pilt. Me ei põgene mitte inimeste, vaid ruumi eest: kulunud keskkonna, laguneva taristu, mürarikka tänava, hajali teenuste ja tunnetusliku ebaturvalisuse eest. See ei ole elustiiliotsus, vaid pääsemine olukorrast, mis ei toeta heaolu. Käesolev artikkel heidab pilgu põhjustele, miks inimesed lahkuvad linnast ja kuidas me süsteemselt seda toetame. See ei ole lugu suurlinnadest, vaid puudutab nii 800 kui 50 000 elanikuga paiku.