Ei juhtu just tihti, et eri riikide artistid klapivad nii hästi, et sellest areneb püsiv koostöö. Nii juhtus Jõulujazzil esineva koosseisuga Svante Söderqvist THE ROCKET, mille moodustab Rootsi ühe nõutuma kontrabassisti Svante Söderqvisti trio ning neid imeliselt täiendav Eesti muusik ja helilooja Tuulikki Bartosik. Uurisime Tuulikkilt ja Svantelt, kuidas sündis juhuslikust kohtumisest koostöö ja milleni see teekond muusikas on viinud.

Intervjueeris Kristiina Malm-Olesk.

Kuidas teie koostöö algas?

Svante: Kohtusime 2022. aastal ühel showcase-kontserdil Stockholmis. Tuulikki mängis vahetult enne Svante Söderqvist Triot.

Tuulikki: See oli mu jaoks päris esimene kord astuda üles pedaalide, süntesaatori ja luuperiga, mistõttu olin veidi närvis. Pärast esinemist jäi aega märgata ka teisi ja jäin kuulama, kuidas Svante oma trioga kuskil jazzi, pärimus- ja klassikalise muusika piirimail seikles.

Svante: Tuulikkit kuuldes tundsin kohe, et tema muusikalises väljenduses on midagi erilist. Võibolla ka sellepärast, et mul on lähedane suhe pärimus- ja maailmamuusikaga. Mäletan, et mõtlesin: peaksime kindlasti midagi koos tegema. Huvitaval kombel tuli ta pärast meie esinemist ise meie juurde ja ütles sama.

Tuulikki: Tõesti, meil tekkis ühine võluv äratundmine üksteist esimest korda kuuldes, tähed joondusid tol õhtul õigesti.

Loote pealtnäha erinevat muusikat: Tuulikki rohkem indie’t, pärimus-, alternatiiv- ja elektroonilist muusikat, Svante ja tema trio kalduvad jazzi poole. Kuidas teil õnnestus oma muusikaline nägemus ühildada?

Svante: Suhestun Tuulikki pärimusmuusika taustaga, sest kasvasin üles Rootsis, Hälsinglandis, mis on tuntud rahvamuusika traditsioonide poolest. Mulle näib, et pärimusmuusika on olnud mu loomingus alati kesksel kohal. Samuti oli põnev lisada klaveritrio koosseisu mõni muu instrument puhkpilli asemel, mis kipub tavaliselt esimene valik olema. Soovime mõlemad luua žanriülest meloodiatele keskenduvat kõla.

Tuulikki: Minu muusikaline taust on eklektiline ja seda märkasin ka Svante, Adami ja Calle muusikas. Ilmselt see vabadus eri žanre tõlgendada ja tohutu improvisatsioonijanu oli siduv element kohe esimesest hetkest peale. Mulle meeldib musitseerida helidest lähtuvalt nii, et kõik sagedused oleks enam-vähem kaetud, et muusika ei jääks mingitele sagedustele justkui puntrasse kokku.

Kuidas jõudsite ühise albumi „The Rocket“ loomiseni, milline oli loomeprotsess?

Svante: Enamiku albumi lugusid kirjutasin 2022 sügisel ehk umbes samal ajal, kui Tuulikkiga kohtusime. Detsembris salvestasime ning 2023 kevadel mõistsime postproduktsiooni käigus, et Tuulikki oleks imeline täiendus. Algul katsetasime ühe looga, kuid lõpuks osales ta pea pooltel plaadi lugudel.

Kas olete mõelnud ühise albumi loomisele?

Svante: Töötame praegu uue albumi „Like In The Movies“ kallal, mille kavatseme juba märtsis välja anda Naxos Sweden plaadifirma alt. See on algusest peale kvartetina mõeldud. Kirjutasin kõik lood meie ühist orkestratsiooni silmas pidades, seejärel hakkasime koos seadeid kirjutama.

Tuulikki: Viimased aastad on toonud Svante loomingusse märgatava küpsuse ja enesekindla helikeele, mis peegeldab tema kasvavat meisterlikkust. Uue albumi lood on kirjutatud konkreetseid mängijaid ja pille silmas pidades. See on olnud meile kõigile ääretult loominguline protsess: oleme seadete tegemisel saanud kaasa rääkida ja ühist kõlapilti kujundada.

Teie kõlapildis on tähtsal kohal Rootsi traditsiooniline muusika ja Eesti-Rootsi kultuuripärand. Milliseid elemente te traditsioonidest teadlikult kasutate ja millised tekivad ise?

Tuulikki: Ma pole ise veel aru saanud, kuidas need kaks maailma mu sees põimuvad, aga kuidagi see juhtub – Eestist tuleb vist kõla ja Rootsist vorm. Kuna Svante kirjutab enamiku lugudest, siis ilmselt on tema Hälsinglandi mõjusid tugevalt tunda: meloodiate justkui pintsliga väljajoonistamine ja kohati ka Rootsile omane melanhoolne helikeel.

Svante: Mul on mitmekülgne taust: isa oli jazzsaksofonist, mina mängisin klassikalist ja pärimusmuusikat meie esimeses kodus Bollnäsis. Olen alati tundnud huvi eri žanrite vastu: soul, RnB, funk, pop-rock, kantri ja bluegrass on samuti mu mänguviisi kujundanud.

Mulle meeldib kirjutada tugevaid meloodiaid ja harmoonilisi struktuure, mis on korraga tuttavad ja üllatavad, ning sama mõtteviisi järgivaid rütmilisi struktuure. Seega mõtlen pigem žanriüleselt ja keskendun muusikalistele ideedele.

Kuidas läks tänavune esinemine ühel maailma suurimal jazzimessil jazzahead!, kas see täitis ootusi?

Tuulikki: Minu jaoks oli see märgiline hetk, sest olen aastaid proovinud Rootsit ja Eestit muusikaliselt ühendada – nüüd siis õnnestus see lõpuks tänu Svantele ja tema bändile. Päris uhke oli esindada korraga kahte maailma mastaabis ikkagi väikest maad. Publik oli ülevas tujus, tehniline pool sujus hästi. Oli mõnusalt pikk aplaus, mis inspireeris ja tekitas isu veelgi rohkem koos mängida. Järgmisel aastal läheme jazzahead!’iga koostöös Saksamaa tuurile.

Svante: See oli tõesti fantastiline! Käisin jazzahead!’il esimest korda 2022 ja sestsaati on see muutunud aina huvitavamaks ja inspireerivamaks. Nende aastate jooksul on päris palju toimunud. Tunnen, et olen saanud osaks Euroopa jazziperest. Tõsiasi, et meil õnnestus tänavu showcase saada, tundus loomuliku ja õnneliku arenguna. Olen oma ansamblit nii teadlikult kui alateadlikult kujundanud just jazzahead!’i kogemuste põhjal ning tundsin, et olime lõpuks tõesti valmis, kui see võimalus kätte jõudis.

Palun rääkige Saksamaa tuurist lähemalt.

Svante: Aprillis ootab meid Saksamaal kümne kontserdiga tuur, mis on osa projektist Green Pilot Tour koostöös jazzahead!’i, Rootsi organisatsiooniga Knutpunkt ja Green Touring Networkiga. Eesmärk on arendada rahvusvaheliselt keskkonnasõbralikku tuuritamist, eelistades rongiga reisimist – see on meile kõigile olnud kontsertreisidel alati teadlik valik.

Svante, kas olete varem Eestis esinenud?

Esimest korda käisin Eestis 18aastasena 1998. aastal, mil mängisin Rootsi noorte keelpilliorkestri koosseisus. Olime siin nädalasel tuuril, mängisime muuhulgas Võsul ja Narvas. Ansambliga esinesime esimest korda selle aasta aprillis Tallinn Music Weekil Fotografiskas. Mõlemad olid imelised kogemused!

Tuulikki, kui tihedalt on teie elu täna Rootsiga seotud?

Olen kui pendel kord ühel, siis teisel pool – seal, kus tarvis olla. Viimasel ajal olen sagedamini ka Saksamaale sattunud. Oma noore täiskasvanu ea veetsin vahelduva eduga kuni pandeemiani peamiselt Soomes ja Rootsis. Seega on mingi osa minust Rootsiga alati tugevalt seotud. Samas on mu juured põhiliselt ikkagi Võrumaal. Viimase viie aastaga olen suutnud ühendada Rootsi-Tuulikki ja Eesti-Tuulikki – see tunne on päris lahe.

Tuulikki, olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et Eesti artistidel on miskipärast raske maailmas läbi lüüa. Kuidas teil see õnnestus, mis oli põhiline tõukejõud? Ühe teemärgina saab kindlasti esile tuua, et esindasite mullu Eestit ühel tähtsaimal maailmamuusikamessil ja esitlusfestivalil Womex.

Mida üldse tähendab läbilöömine? Juba lapsena tundus maailm mu sees palju suurem: tahtsin igale poole reisida ja uudishimu ajas inimestega tutvuma. Tänaseks valdan kuut keelt; seitset, kui võru keelt arvestada. Muusika on tegelikult veel kaheksas ja see osutus lendavaks vaibaks, mis viis igale poole.

Siit maailma väiksest suhteliselt külmast nurgast on keeruline juba igale poole lennatagi, rääkimata sellest, kuidas saada välja Ida-Euroopa boksist, kuhu ikka ja jälle väljaspool meie piirkonda satud. Samas see sunnibki olema nutikas ja edasipüüdlik.

Arvo Pärt on olnud meile tähtis teerajaja rahvusvahelises kultuuriruumis. Eesti muusikaeksport ongi ju tegelikult vaikus, ei teagi, kas ja mis peale seda veel tulla võib ja saab.

Svante, mis on teie mõtted sel teemal? Kas tunnete samuti, et põhjamaise artistina on välismaal pigem raske läbi murda? Kuidas teil see õnnestus?

Ma ei tea, kas see on mul täielikult õnnestunud, kuid tunnen küll, et mina või bänd oleme sellele eesmärgile nüüd palju lähemal kui veel paar aastat tagasi. Stockholmis on hea muusikuna tegutseda, sest see on Rootsi muusikute koondumispaik. Samas on see kaugel Kesk-Euroopast, mis on rahvusvaheline muusikamaailma tõmbekeskus.

Tean palju Rootsi artiste, kel on õnnestunud Euroopas karjäär üles ehitada, seega usun, et see on täiesti tehtav. Põhjamaadest Taani kasuks räägib lühem tee Kesk-Euroopani ja Norras on parim kultuuritoetuste süsteem, mis aitab Norra muusikute rahvusvahelise nähtavuse tõstmisele kindlasti kaasa.

Rahvusvahelise tuntuse kasvatamisega kaasneb siiski kõvasti rohkem tööd kui lihtsalt Rootsis tegutsedes. Eriti minu jaoks, sest soovin teha kõike võimalikult keskkonnasõbralikult. Kontserte väljaspool Rootsit andes on eesmärk vähendada reisimist, eriti lendamist, miinimumini.

Milliseid ühisjooni näete kummagi karjääris?

Tuulikki: Julgust ja isepäisust: oleme Svantega mõlemad edasiviiva energiaga katsetajad ja riskijad.

Svante: Jätkuv soov areneda ja mitte olla seotud ühe kindla žanriga. Olen viimastel aastatel mõistnud, et jazz on pigem muusika mõistmise viis koos harmoonia ja rütmi tajumise ning oskusega kujundada muusikat reaalajas improvisatsiooni kaudu. Usun, et sellist mõtteviisi saab rakendada kõigis žanres.

See on ka põhjus, miks kuulan ja inspireerun hästi erinevast muusikast: kõik kuuldu on kui ehituskivid isikupärasema ja rikkalikuma muusikalise keele loomisel. See aitab ka suhtlusel nii teiste muusikute kui publikuga, mis on minu jaoks muusikas kõige tähtsam.

Tuulikki, palun tutvustage lugejatele akordionite maailma: palun rääkige oma pillidest lähemalt, mille poolest nad erinevad ja miks on ühel akordionimängijal mitu akordioni tarvis?

Jaa, akordionid! Akordionist sai täitsa juhuslikult mu esimene instrument ja see oli lapsena kui pilet vabadusse: sain esineda igal pool ja kogu aeg, sest kõik tuli kohe välja selle tempereeritud pilli peal.

Hästi kõlav ja ülivilkalt õhusurvele vastavate keeltega akordion on omaette meistriteos. Sellise pilli tegid mulle aastaga Pigini akordionimeistrid Itaalias ja see on mu suurim akordion, millega osalen muusikuna projektides, kus kõlal ja artikulatsioonil on tähtis osa, nagu näiteks „The Rocket“. Ilma kotita kaalub pill 15 kilo ja lennates pean sellele eraldi koha ostma või kellegagi koos reisides kaks ühikut käsipagasit võtma.

Mu kõige väiksem pill pärineb Bugari tehasest Itaalias. Olen selle veidi ümber ehitanud, et bassi poolel oleks mõni lisavõimalus. Kõigil mu pillidel on kromaatiliste basside süsteem, mis võimaldab pilliti mängida kuni viie oktavi ulatuses eraldi helikõrgusi. Olenevalt suurusest ja kõlakambri ehitusest on igal mu pillil oma kõla, klahvitunnetus ja bassivaib.

Tuulikki, milliseid instrumente lisaks akordionile veel mängite?

Mul on kolm kannelt, mitmeid süntesaatoreid, kontsertmarimba, harmoonium, klaver. Ma ei pea end enam ammu ainult akordionistiks, pigem muusikuks ja heliloojaks, viimasel ajal üha rohkem ka produtsendiks. Muusikatöötlustarkvara Ableton on olnud lahendus mu heliarmastusele, seal saan akustilistest helidest luua mida iganes. Mulle meeldib igasuguseid helisid ja pille salvestada ja erinevaid mikrofone katsetada. Akordionit on päris keeruline salve saada just selle dünaamilise heli ja lõõtsa liikumise tõttu.

Svante, mängite lisaks kontrabassile tšellot, mis on päris huvitav valik bassimängija puhul. Miks olete otsustanud tšello samuti mängu panna ja kumba pilli jazzis eelistate?

Tean päris mitut bassimängijat, kes alustasid tšelloga, ehkki paljud neist ei jätkanud sellega hiljem. Alustasin klassikalise tšello õpinguid seitsmeaastaselt, see oli mu põhiinstrument kuni umbes kahekümnenda eluaastani. Kontrabassi hakkasin paralleelselt mängima umbes 16-17aastaselt. Kõigepealt mängisin tšellot üsna harva, kuid muusikat tõsisemalt kirjutama ja ansamblit looma hakates sain aru, et tšello kaasamine annab tavalisele klaveritrio kõlale võimsa uue dimensiooni. Kuna mul on mõlemal instrumendil tugev klassikataust, on poognamängu kasutamine nii saateks kui ka meloodiate esitamiseks väga mõjuv väljendusvahend.

Tšello erineb näiteks selle poolest, et on häälestatud kvintides, mis võimaldab arpedžosid ja akorde veidi teisel viisil mängida. See sunnib mind ka improviseerides teisiti mõtlema kui kontrabassi puhul. Sama toimub rääkides ühelt keelelt teisele lülitudes: sõltuvalt oskustest ja keele iseloomust pead mõtlema, kuidas mõtteid teisiti vormida.

Ma ei oska tegelikult öelda, kumb mulle rohkem meeldib. Kontrabassiga tunnen end kodusemalt, sest see on mu põhiinstrument ja olen seda nii palju mänginud. Tšello on seevastu jazzis palju haruldasem. Mulle meeldib, et saan kujundada enda mänguviisi ka ilma tugevate eeskujudeta.

Tuulikki ja Svante, palun jagage, millised projektid teil veel käsil on.

Tuulikki: Olen juba paar aastat kirjutanud eelmise albumi jätkuks uut muusikat, mis võiks järgmisel aastal välja tulla. Selle kõrvalt osalen Rainer Jancise eksperimentaalmuusika projektis, kus saan enda helinohikluse poolt arendada nii akustiliste pillide kui ka elektroonikaga, – tänavu ilmus meil ka album. Järgmisel aastal on plaanis välja anda rootsi muusiku ja helilooja Camilla Ringquistiga Vincent Van Goghi elust rääkiv album ning üks eelkõige akustiline duoalbum. Adel Force’iga jätkame elektroonilise dubstep’i maigulise muusika loomist, tänavu ilmus meil esimene singel.

Enne Jõulujazzi käin veel korra Ühendkuningriigis, kus mul on briti muusiku ja helilooja Helen Anahita Wilsoniga kahasse kirjutatud teose esiettekanne Huddersfield Contemporary Music Festivalil. Peale Jõulujazzi on meil veel üks kontsert Berliinis koos Sander Mölderiga.

Minu jaoks on keeruline jagada stuudioaega laividega – jätkan ka edaspidi selle tasakaalu otsimist.

Svante: Mul on Stockholmis päris mitu eri tempos tegutsevat ansamblit. Kevadel kavatsen välja anda uued albumid Rootsi tuntud jazzpianisti Mathias Algotsson Quarteti ning Svenska Psalmjazztrioniga. Viimane on Rootsi kirikutes koraale esitav jazztrioga, mis teeb palju koostööd kooridega ning annab rohkelt kirikukontserte. Sügisel üllitame albumi Rootsi jazzartisti Gunilla Törnfeldt Bandiga. Lisaks tegutsen Rootsi pärimusmuusika ansamblis Grovt & Grant, mis keskendub viiulilugudele, mida mängitakse ka kontrabassil.