Hingede- ja õõvaaega sobivalt on seekordse “Süütu pilgu” lahatavaks persooniks Ameerika abjektikunstnik Mike Kelley, kes oli kväär olemata kväär veel enne kvääri. Nagu paljudele ei sobi õudusfilmid, ei talu kõik ka Kelley ebaõdusat ilma. Aga kui teda vaadata ei kannata, tasub siiski proovida mõista, mida ta meie teadvustamata registrites toimetamisega teeb.
“Ma olin osa TV-põlvkonnast, ma olin popp. Ma ei tundnud vähimalgi määral, et oleksin seotud oma perega, oma maaga või isegi tegelikkusega; maailm näis olevat meediafassaad ja kogu ajalugu näis fiktsioonina – kõik kokku hunnik valesid. Ma kogesin seda, mis sai tuntuks postmodernse olukorrana, teatud laadi võõrandumist, mis erines täiesti Teise Maailmasõja järgsest eksistentsialismist, kuna sel puudub igasugune ajalooline mõte – puudub kadunud tõe kontseptsioon, selle asemel on tühik.” – Mike Kelley (“Cross Gender/Cross Genre” – PAJ: a Journal of Performance and Art, vol 22, no1., January 2000)
