Euroopa demokraatiad on pärast Teist maailmasõda näinud mitme ühiskondlik-poliitilise konsensuse murdumist: 1970. aastatel murenes üksmeel sõjajärgse heaoluriigi osas ja asendus neoliberalismiga, viimase majanduskriisiga pandi aga ka see küsimärgi alla, kuid pigem liberaaldemokraatia vaimus. Mis juhtub pärast liberaaldemokraatliku konsensuse hajumist? Kas tõesti võidab autoritaarne populism ja milline hakkab see välja nägema? Ida-Euroopas on ju pinnas autoritaarse populismi juurdumiseks eriti soodne. Kas ka Eestist saab osa Ida-Euroopa uuest „avangardist“?
Politoloog Tõnis Saartsi artikkel on esmalt ilmunud Sirbis.
Neoliberaalse konsensuse tulek & mõranemine
Neoliberaalne konsensus asendas 1980. ja 1990. aastatel keinsiaanlikul majanduspoliitikal põhineva heaoluriigi. Madalad maksud, minimaalriik, heaolukulutuste kärpimine, usk turgude iseregulatsiooni, laiaulatuslik erastamine, finantsturgude dereguleerimine jms muutus aastatel 1980–2008 uueks ortodoksiaks. Tegu oli lausa religioonilähedase uskumusega, et alternatiive ei olegi. Neoliberaalne konsensus ei piirdunud kaugeltki majanduseluga, vaid tungis kõigisse ühiskonnaelu sfääridesse, kujundades ümber väärtusi (meritokraatia, igaüks on oma õnne sepp), organisatsioonikultuuri (maksimaalne efektiivsus minimaalsete kuludega), ülikoole, meediat ja ideoloogiaid (vasaktiiva neoliberalismi kriitikud asusid kuulutama hambutut kolmanda tee ideoloogiat).1
Hoolimata suurest edust külvas neoliberalism algusest peale iseenda hääbumise seemneid.
Turufundamentalism, püüd heaoluriiki ja sotsiaalseid garantiisid võimalikult õhukeseks viilida viis paratamatult varandusliku kihistumise jõudsa süvenemiseni peaaegu kõikjal, kus uusliberaalseid majanduspoliitilisi retsepte järjekindlamalt rakendada üritati.2 Tänu rahaturgudele seatud regulatsioonide mahavõtmisele oli võimalik kaotajatele luua illusioon, et odavate laenudega on neilgi võimalik ühiskonna jõukamale osale peagi järele jõuda. 2000. aastatel käivitati laenuralli, mis viis järjest hoogsamalt finantsmulli paisumiseni ja 2008. aastal see ka lõhkes. Illusioonide purunemisel oli lääne ühiskondadele karm hind, mille üheks järelmiks on Donald Trumpi tõusmine USA presidenditoolile.
Teine neoliberalismi vastuolu tulenes aga hoopis muudest allikatest ja seda võib nimetada väärtusliberalismi pealetungiks või vasakliberaalseks hegemooniaks. 1968. aasta rahutuste taustal sai selgeks, et marksistlikus stiilis liikumine võrdse ühiskonna poole ei ole läänemaailmas võimalik ning vasakliikumine pidi oma rõhuasetused ümber paigutama. Tööliste õiguste eest võitlemise kõrval hakati ühiskonnas võrdset kohtlemist nõudma palju laiemalt. Tulipunkti tõusid soolise võrdõiguslikkuse, seksuaalvähemuste, rassilise ja etnilise diskrimineerimise lõpetamise jms probleemid. Nõudlikud liikumised saavutasid ka märkimisväärset edu. Kuigi sotsiaal-majanduslikes küsimustes vastandusid neoliberaalid uusvasakpoolsetele, siis staatuslik võrdsus, mis ei sõltu inimese soost, rassist või seksuaalsest sättumusest, haakus liberaalse agendaga väga hästi. Niinimetatud vaikne väärtusrevolutsioon3soodustas postmateriaalsete väärtuste levikut ja muutis lääne ühiskonna järjest sallivamaks nii elustiilide kui ka ühiskondade kasvava (etnilise ja rassilise) kirjususe suhtes. See näis õige ja tagasipööramatuna.
Asjaolu, et vasakliberalismi kriitikud vaikisid, ei tähendanud, et nad olid läänemaailmast kadumas, vaid hakanud kujunema tühiseks vähemuseks. Tuntud ameerika politoloogid Pippa Norris ja Ronald Inglehart4 näitavad oma peagi ilmuvas raamatus, kuidas valgenahaline väiksema haridusega alamkiht (ja madalam keskklass) näeb oma töökohti üleilmastumise tõttu ohustatuna ja tunnetab, et ollakse järjest vähem „kodus“ ka omaenda ühiskonna väärtus- ja komberuumis. Nad tunnevad, et neilt kui lääne ühiskonna õigetelt peremeestelt ja põliselanikelt on nende loomulikud õigused käest võetud. Neoliberalistliku konsensuse mõranemine seoses viimase majanduskriisiga lubas neil mässu alustada ja nad avastasid, et nad pole sugugi tühine jõuetu vähemus, vaid uut võimalikku konsensust kujundav võimas jõud. Kui võtta arvesse Donald Trumpi edu viimastel USA presidendivalimistel, paremäärmuslike erakondade – nt Alternatiiv Saksamaale (AfD), Rahvusrinne (Front National)Prantsusmaal, Rootsi Demokraadid, Austria Vabaduspartei – märkimisväärselt häid valimistulemusi Euroopas, tundub tõesti, et (vasak)liberaalide hegemoonia murdub ja läänemaailm astub täiesti uude ajastusse.
Kujutlus autoritaar-populistlikust konsensusest
Uut, end kehtestada soovivat konsensust nimetavad Norris ja Inglehart autoritaar-populistlikuks.5 Populismi tuumikideeks on usk, et tänapäeva ühiskondades on olemuslik vastuolu õigeid ja moraalseid väärtusi kandva rahva ning korrumpeerunud eliidi vahel. Eliit on rahvalt võimu röövinud ja uute populistlike erakondade eesmärk on see rahvale tagasi anda. Kuna demokraatia ongi oma olemuselt rahva võim, siis mõõdukas populism tuleb demokraatia kvaliteedile isegi aeg-ajalt kasuks. Probleem seisneb aga selles, et tänapäeva populistlikud liikumised viskavad kinda liberaalsele demokraatiale tervikuna, soovides sealt liberalismi suuresti välja rookida.
Neoliberaalse konsensuse mõranemise üks suuremaid paradokse ongi see, et väljakutset ei ole esitatud neoliberalismile kui majandusprojektile, mis elab edasi, vaid liberaalsetele ühiskondlikele väärtustele ja liberaaldemokraatlikule riigikorraldusele.
Mis siis moodustab liberaaldemokraatlikus mudelis selle liberalismi komponendi, millest populistid soovivad vabaneda? Ohvriks soovitakse tuua võimude lahususe printsiip, kodanike õiguste ja vabaduste universaalne kaitse (sõltumata nahavärvist, etnilisest päritolust, seksuaalsest sättumusest jne), arusaam, et enamus ei tohi ja ei saa vähemuste õigustest niisama üle sõita.
Demokraatiat kujutletakse populistlikus projektis „õige“ rahvavõimuna ilma liberalismist tulenevate piiranguteta.
Autoritaar-populistliku konsensuse ajastul otsustab rahvas või rahva enamuse mandaadi saanud juht/partei, millised õigused ja vabadused on eri ühiskonnagruppidel. Kõikvõimalikel vaheinstitutsioonidel, olgu need siis kohtud, eksperdikogud, rahvusvaheline õigus, Euroopa Liit jne, ei ole enam sõnaõigust, kui rahvas on rääkinud. Kui rahvas näiteks otsustab, et miljonid immigrandid tuleb riigist välja saata või sotsiaalkindlustuse hüvesid tuleb hakata jagama etnilise päritolu järgi, siis võivad kohtud ja rahvusvahelised organisatsioonid küll kära tõsta, kuid rahva tahte vastu nad ei saa ega tohigi minna.
Autoritaarne pool analüüsitavast uuest konsensusest põhineb arusaamal, et demokraatlikud vabadused ja õigused võib alati ohverdada ühiskonna turvalisusele, pidades silmas „teisest“ (immigrandid, erineva seksuaalsusega inimesed, etnilised vähemused jne) lähtuvaid ohte. Kõige tähtsam on hoida „meie“ õiget elustiili, kombeid, väärtusi ja seista „meie“ eripäraste huvide eest. Autoritaar-populistliku konsensuse ajastul käib pidev „teiste“ vastu võitlemine: „teised“ võivad tulla väljastpoolt (nt immigrandid), kuid ka „meie“ enda hulgast (rahvuse reeturid). Kuna ohufoon on pidevalt kõrge, siis on demokraatlike institutsioonide ja vabaduste järkjärguline piiramine rahva turvalisuse huvides vajalik ja loomulik.
Inglehart ja Norris ei usu, et läänes võiks autoritaar-populistlik üritus kaua edukas olla. Autoritaarseid väärtusi kannavad endas vanem põlvkond ja töölisklass, kellele liberaaldemokraatliku konsensuse kriis on lubanud senisest häälekamalt protesti avaldada. Nooremas põlvkonnas on aga toetus autoritaarsele populismile ja selle väärtustele vähene. Isegi kui populistid ongi ajutiselt edukad, siis uut jätkusuutlikku konsensusrežiimi nad luua ei suuda. Küll on aga olukord täiesti erinev Ida-Euroopas, kus autoritaar-populistlik konsensus on leidnud viljakama pinnase.
Konsensuse murdumine Ida-Euroopas
Ida-Euroopas pole heaoluriigi konsensust olnud ja neoliberaalne konsensus oli teise rõhuasetusega. Kuna postkommunistlik siire toimus neoliberalistliku hegemoonia kõrghetkel, oli täiesti loomulik, et turufundamentalistlikud retseptid majanduse arendamiseks võeti kriitikavabalt läänest üle. Neoliberalismi ja „tagasi Euroopasse“ sünteesi alusel väljakujunenud euroliberalistlik konsensus oli niivõrd tugev, et lubas neil riikidel 1990. aastatel läbi elada palju tõsisema majanduslanguse, kui viimase kriisi (2008–2011) ajal.
Kuid nii nagu ka läänes, hakkas euroliberalistlik konsensus külvama omaenda hääbumise seemneid.6 Esiteks tõi neoliberaalne mudel kaasa märkimisväärse ebavõrdsuse suurenemise, võitjate ja kaotajate lõhe süvenemise. Paljud tundsid end kõrvalejäetuna. Teiseks sünnitas neoliberaalne jõhker erastamine mitmes riigis oligarhide klassi, kes hakkas õõnestama riigivõimu legitiimsust omaenda kodanike silmis. Kolmandaks, neoliberalismi tuules sündinud 2000. aastate esimese poole majandusbuum tekitas täiesti põhjendamatu illusiooni, et kohe-kohe jõutakse läänele järele.
Kui läänele kiire järelejõudmise illusioon viimase suure majanduskriisiga purunes, paiskusid eespool nimetatud vastuolud ja pettumusmeeleolud eriti teravalt esile.
Eliit kanaliseeris rahva rahuolematuse ja pettumuse osavalt natsionalismi ja populismi. Sündis narratiiv, et Ida-Euroopa hädades on ennekõike süüdi Euroopa Liit, kes esitab järjest uusi nõudmisi, ei arvesta nende omapäraga ning lisaks veel ei suuda Euroopat korralikult kaitsta „võõrase ja teiste“ eest. Idas tundus, et Lääne-Euroopa on kokkuleppeid murdnud: rikkad vanad liikmesriigid ei ole Ida-Euroopa majanduslikku järelaitamisse küllaldaselt panustanud ja see tekitas idas arusaama, et kui nemad ei hooli meist, siis miks peame meie järgima pealesurutud liberaalseid väärtusi ja demokraatiamudelit.
Hiljuti Tartu ülikoolis vene ja Ida-Euroopa uuringute konverentsil loengu pidanud USA politoloog Grzegorz Ekiert märkis tabavalt, et Kesk- ja Ida-Euroopa tuumikprobleem on selles, et majanduslik moderniseerumine on toimunud palju kiiremini kui kultuuriline moderniseerumine, s.t väärtuste muutumine arenenud läänemaailma sarnaseks. Antropoloog John Feffer märgib oma hiljuti ilmunud raamatus „Aftershock“,7 et erinevalt läänest ei ole ida kunagi kogenud 1968. aasta revolutsioonide järgset uusvasakpoolsuse esiletõusu ja seetõttu ei ole olemuslik tolerants „teiste“ ja ühiskonna kirjususe vastu kunagi saanud Ida-Euroopa kultuurilise DNA osaks – see on alati tundunud neile läänest pealesurutuna.
Idaeurooplased tunnetavad, et seoses Euroopa integratsiooni ja turumajanduslike reformidega on nad pidanud läbi hüppama paljudest põlevatest rõngastest ja nüüd, pärast seda, kui läänepool on oma järeleaitamislubadust murdnud, nõutakse neilt aina edasi, et hüpake läbi soolise võrdõiguslikkuse rõnga, läbi gay-abielude rõnga, põgenike ja immigratsiooni tunnustamise rõnga … Idas öeldakse: „Aitab!“ – ning loodetakse, et Ungari ja Poola eeskujule üles ehitatud autoritaar-populistlikud režiimid on midagi palju omasemat ja just nende ühiskondade olemuslike probleemide lahendamises palju efektiivsemad.
Kuigi meile võib Eesti areng tunduda suuresti erinev muust Ida-Euroopast, siis tegelikult nii see ei ole. Pronksiöö järel suutis Reformierakond kiiresti formeerida uue nn rahvusliberaalse konsensuse, mille tuumaks on neoliberaalse majanduspoliitika säilitamine. Kuid samal ajal tugevnes ka rahvuslike nootide sissetoomine ning julgeolekuohu rõhutamine, tuli võidelda Kremli-meelsetega ja juurutada eestimeelset mõtlemist (pesuehtne autoritaarne tahk eespool analüüsitud autoritaar-populistlikus projektis). Kui Visegrádi maades võideldi teistsuguste rahvuse vaenlastega (Sorosi-sugused kosmopoliidid, liberaalid ja liialt Euroopa-meelne eliit), siis meil sublimeerisid paremerakonnad võõraviha edukalt venelaste ja Savisaare vaenamisse. Oluline lahknevus Visegrádi maadest seisneb siiski selles, et Eesti paremtiib ei söandanud puudutada liberaal-demokraatlikke institutsioone. Alles siis, kui kooseluseadus ja rändekriis hakkasid konservatiivse elanikkonna silmis ületama aktsepteeritavat ohulävendit, avanes aken ka EKRE-le, kes hakkas Visegrádi riikide eeskujul kahtluse alla panema Euroopa-meelsust ja liberaal-demokraatlikku konsensust.
Kuigi EKRE on suutnud rahvusliberaalsesse konsensusse lüüa mõrasid, on ikkagi vähetõenäoline, et populistlikust autoritaarsusest kujuneb Eesti tee.
Mitte seetõttu, et Eesti elanikkond oleks oma väärtuspildilt Ida-Euroopast nii erinev ja vähem vastuvõtlik natsionalistlikule ja sallimatule autoritaarsele populismile, vaid puhtalt geopoliitilistel ja rahvusliku julgeoleku kaalutlustel. Venemaa läheduse tõttu tasub väga loota, et Norrisel ja Inglehartil on õigus, kui nad väidavad, et vähemalt läänemaailmas on autoritaarne populism surnult sündinud ühekordne ähvardav sähvatus, mille osaks on peagi kuulsusetult hääbuda. Maailmas, kus kaob ühtne liberaalne demokraatlik väärtusalus ning rahvusvahelist elu juhib vaid riikide egoistlik omakasu ja määravaks on populistlik otsustusstiil (kus väikeste piiririikide saatuse pärast vaevalt riskima hakatakse), pole Eesti-sugusel väikeriigil enam erilist tulevikulootust. Meile on liberaal-demokraatliku konsensuse säilitamine elu ja surma küsimus.
1 S. Springer, K. Birch, & J. MacLeavy (2016). The handbook of neoliberalism. London, New York: Routledge; Aavik, K. Neoliberaalne vampiirülikool. – Sirp 27. IV. / 2 J. E. Stiglitz (2016). The great divide: unequal societies and what we can do about them. London Penguin Books. / 3 R. Inglehart (1977). The silent revolution : changing values and political styles among Western publics. Princeton, N. J.: Princeton University Press. / 4 Norris, P., & Inglehart, R. (ilmumas). Cultural backlash: The Rise of Authoritarian Populism. New York: Cambridge University Press. / 5 Norris ja Inglehart (2018) ei räägi küll konsensusest, kuid defineerivad oma raamatus autoritaarse populismi mõiste. / 6 A. Ágh, (2018) The Long Road from Neoliberalism to Neopopulism in ECE: The social paradox of neopopulism and decline of the Left. Paper presented at the 4th Prague Populism Conference Current Populism in Europe: Culture, History, Identity, Prague. / 7 J. Feffer (2017). Aftershock: A Journey into Eastern Europe’s Broken Dreams. London: Zed Books Ltd.
