Ameerika fantaasia- ja märulifilmide tulva jätkudes vaatleb Emel-Elizabeth Tuulik Euroopa kino seisu ja küsib selle taustal, miks on meie viimased vähegi rahvusvaheliselt kinnistunud täispikad mängufilmid kaasproduktsioonis valminud 2013. aasta “Mandariinid” (Zaza Urušadze) või 2017. aastal esilinastunud “November” (Rainer Sarnet). Kas ei saada aru, mis suunas liigub globaalne filmitööstus, või ei juleta rääkida teemadel, mis pakuks vähegi pinget kellelegi teisele kui eestlasele?
Väärtfilmi edukuse määramine on alati olnud keeruline küsimus, millele globaalne filmitööstus igavesti vastata üritab. Kui kommertskino eest kõnelevad universaalselt kõrged vaatajanumbrid, siis on iseseisvad filmid, sealhulgas dokumentaalid ja animatsioonid, oma rohkuses kordades subjektiivsem valdkond, mida hinnata. Nii keeruline kui teema ka poleks, tuleb filme paraku kuidagi mõõta, sest tihedast konkurentsist on vaja välja paista ning midagi peab peale superkangelaste ja kuulivestide kinolinadele, voogedastusplatvormidele ja pika distantsi ühistranspordi ekraanidele jõudma.
