Head Riigikogu liikmed! Austatud professor Taagepera! Ma toon teid tagasi Eesti konteksti ja mitte selle Tootsi gloobuse juurde. Võib-olla ma pakun mõningaid lahendusi, kuidas seda rahvareformi teha, ehk räägin sellest, mis on hästi ja mida me saaksime veel paremini teha. Teen seda kahe näite varal. Kõigepealt räägin Anija Lülitist ja siis rahvaalgatustest.
Edasi toob lugejani 4 teemakohast ettekannet (Rein Taagepera, Ülle Madise, Jaak Aaviksoo, Teele Pehk) hiljutiselt riigikogu istungilt, kus arutati ”Riigireformi ja hea halduse põhialuseid” olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Neljanda ja ühtlasi viimase ettekande autor on SA Eesti Koostöö Kogu juhataja Teele Pehk.
Tänase riigikorralduse kasutamata potentsiaal
Kas teist keegi üldse teab, mis asi on Anija Lüliti? Väga hea, Artur Talvik teaks ka. See on kogukondliku koostöö kiirendi selles üle 6000 inimesega vallas Kehra linna ümber. Tänavu kevadel korraldasid kohalikud vabatahtlikud seda juba teist korda. Kõigepealt koguti elanikelt ideid, kuidas kodukohta paremaks muuta. Siis hindasid kohalikud eksperdid, st nendest moodustatud kogu, kas iga ettepanek ikkagi esindab avalikku huvi ja kas see on teostatav. Seejärel aidati meeskondi moodustada, varustati need vajalike tööriistade või töövõtetega ja 12-tunnisel tegevuspäeval viidigi 24 väljavalitud ideed ellu.
Valla ja kohalike ettevõtjate toel said näiteks korrastatud mänguväljakud, pargialad, lasteaia hoov, klassiruumid. Arutati ka selle üle, kuidas valda kiire netiühendus saada ning kuidas jäätmekäitlust keskkonnahoidlikumalt korraldada. Seda kõike 300 inimese jõu ja nõuga. Tõesti, paljud ettevõtmised, mis said ära tehtud, on sellised, mille eest peaks hoolitsema justkui vald. Samas, kui kohapeal on olemas tahe ja energia, siis on omavalitsuse roll ju pigem ikkagi võimaldada, mitte takistada.
Nüüd teine näide, rahvaalgatused.
Ei pea teile seda palju seletama, te teate väga hästi, et õigus kollektiivselt Riigikogule ettepanekuid esitada tekkis tänu 2013. aastal toimunud rahvakogule. Eesmärk oli tekitada laiemaid osalemisvõimalusi ühiskonnaelu korraldamises. Kaks aastat tagasi alustanud rahvaalgatus.ee kaudu on tuhande digiallkirjaga läkitatud parlamendikomisjonidele juba 19 ettepanekut. Igal nädalal lisandub osaluskeskkonda uusi algatusi ja arutelusid, rahvaalgatusveebi kasutajaskond on tõusvas trendis. Samas, nelja aasta peale, mil see kollektiivse pöördumise õigus on kehtinud, on vähe tulemusi. Ega eesmärk ei olegi seadusi vorpida, uusi seadusi luua või olemasolevaid muuta, pigem mingitele probleemidele osutada, lahendusi välja pakkuda, avalikku arutelu käivitada või ühisele otsusele jõuda. Näiteks, rahvakogu teise tulemise ehk uue eakuse rahvakogu kaudu tuli eakana hakkamasaamine ja hoolduskindlustuse teema siiasamasse saali riiklikult tähtsa küsimusena.
Miks ma teile nendest näidetest üldse räägin? Kas neil on midagi ühist? Ühine on see, et mõlemad, nii Anija Lüliti kogukondliku arengu meetodina kui ka rahvaalgatus laiema osalemisvõimalusena on meie tänases ühiskonnakorralduses kui kidurad taimed.
Neile pole loodud soodsaid kasvutingimusi, et levida ja õitseda, mistõttu on ka meie riigikorralduses ühisloome arenguvaru kasutamata. Miks muidu toimub Anija Lüliti üle kahe aasta, mitte regulaarselt ja ka teistes Eesti kohtades? Miks muidu suhtuvad neli aastat pärast kollektiivse pöördumise õiguse teket Riigikogu komisjonid nendesse pöördumistesse kui murelike kodanike kirjadesse, millele on vaja vaid viisakalt vastata? Ma praegu üldistan. Miks muidu näevad rahvaalgatuse autorid kurja vaeva, et need tuhat digiallkirja üldse kokku saada, seda isegi kogenud huvikaitseorganisatsioonis?
Kuidas suurendada kodanikualgatust?
Vaatame tänast riigikorraldust. See toimib püramiidina, mille tipus on poliitiline tahe (või tahtmatus), püramiidi sees on ministeeriumide eraldatud tornid kitsalt oma valdkonda suunavate arengukavadega ning püramiidi allosas rahvas, keda on vaja mingite otsuste seadustamisse kaasata. Aga sellise korraldusega raiskame me ühiskonnaliikmetena liiga palju energiat, ajusid, teadmisi ja närvirakke vastandumisele, hirmule, vihale, oma seisukohtade või teadmiste tõestamisele. Samal ajal tõstavad nii meil kui ka mujal maailmas pead sellised nähtused nagu kaasav eelarve, mis oli ka Anija Lüliti üks osi, samasugused rahvaalgatused, ühisloome, ühisrahastus, strateegiline filantroopia, isetegemise kultuur, vabatahtlikkus kui elustiil, tõhus altruism, sotsiaalne ettevõtlus, spontaansed võrgustikud ja kogukondlikud liikumised.
Kui me tahame olla uuenduslik ja inimsõbralik riik, siis on meil vaja väga kiirelt välja mõelda, kuidas seda ühisloomelist voogu meie ühiskonnakorraldusse süstida.
Ja kuidas need ilmingud ja praktikad nutika Eesti vereringesse ringlema panna. Meil on vaja ületada konflikt esinduskogude, omaalgatuse ning koosloome vahel.
Nüüd te küsite, kuidas. Paar näpunäidet.
Enne Anija Lüliti käivitamist leppisid kohalikud elanikud vallavalitsuse esindajatega kokku, et mitte ühelegi kohaliku elaniku ideele ei vastata “ei saa, sest raha pole” või “niimoodi küll ei saa, sest alati on hoopis teistmoodi tehtud”. Lepiti hoopis kokku, et me saame ja me saame koos palju paremini. Kuidas me saaksime sellist ühise eesmärgi nimel koos tegutsemist riigi tasandile laiendada? Kuidas me saaksime oma ühiskonnakorralduse uut moodi sisse lülitada? Kuidas Anija Lüliti sarnaste ettevõtmistega ja ka rahvaalgatustega kasvatada üldist usku koostöösse ja ühisloomesse ning selle kaudu suurendada üldist usaldust?
Mis oleks, kui me pööraksime tänase riigikorralduse püramiidi hoopis ümber ehk sellisest selliseks? Seal ülemises, laias osas oleksid ühiskondlikult kokkulepitud pikaajalised eesmärgid, mis teenivad iga inimese heaolu ja õnne. Selle tagurpidi püramiidi keskmes oleks koosloome, partnerlus, arutelukultuur, koostööoskused, digivõimaluste kasutamine just nende pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks – kogu see voog, mida ma enne kirjeldasin. Ümberpööratud püramiidi allosas oleks administratsioon, mis võimaldab vabaühendustel ja ettevõtjatel koostöös asju ära teha, loob soodsa keskkonna ühisloomele, abistab abivajajaid ja tagab tingimusi, aga ei takista ega reguleeri üle.
Helsingi linnas on niimoodi juba tehtud, kümnete ametkondade asemel on loodud hoopis neli valdkonda ning elanikukeskne osalusmudel on ümber mõtestatud ja korraldatud.
Eestil on kõik eeldused olemas, me oleme väike, paindlik, nutikate inimestega ja digieelistega riik. 25 aastaga oleme ära õppinud menetlemiskesksuse ja seaduste kuuleka täitmise. Mis oleks, kui me järgmise paarikümne aastaga õpiksime ära kodanikukeskse riigikorralduse? Kasutajakeskne riik aitab inimestel õnnelik olla. Hollandi sotsioloog Ruut Veenhoven on tõestanud, et halduskorraldusel ja inimeste eluga rahulolul on otsene seos. Mida vähem bürokraatiat ja vohavat seadusloomet, seda paremini saavad ametnikud, huvikaitsjad, ühendused ja ettevõtjad tegeleda oluliste küsimustega. Mida rohkem on usaldust ja toetavat keskkonda, seda strateegilisem ja suurem mõju on kodanikualgatustel, sotsiaalsel ettevõtlusel, vabatahtlikel tegudel. Mida avatumalt ja rohkemate omanikega ühiseid kokkuleppeid või strateegiaid ellu viiakse, seda väiksem on vajadus kontrollida selle muutuse edenemist. Mida rohkem on avatud andmeid, seda kergem on nurjatute probleemide põhjuseid leida ja kasutajakeskseid lahendusi luua.
Lõpetuseks.
Mõelge, kui palju aega ja energiat me hoiaksime kokku, kui õpiksime ühiskonnaliikmetena tegutsema ühiste eesmärkide nimel. Kui suuname oma energia koostööle ja koosloomele, tekivad väga tõenäoliselt palju võimsamad ja mõjusamad lahendused kui täna. Kujutage ette kuidas Anija, Valga ja Võnnu Lülitiga ehitatakse näiteks eakate ja noorte perede ühiseid kortermaju, korraldatakse inimeselt inimesele sõiduteenust hajaasustusalal, kuidas tänu mõjusatele rahvaalgatustele lahendatakse keerulisi keskkonnaprobleeme ja testitakse uusi mudeleid. Kas või selliseid, mida Soome juba katsetab (konstruktiivne arutelukultuur ja digitaalsed diplomaadid konfliktide lahendamisel), või sellist mudelit nagu Šotimaal, kus valitsus hindab eelnevalt kokkulepitud raamistiku alusel oma edusamme ja edenemist inimõiguste ja säästva arengu eesmärkide täitmisel. Meil kõigil on oma roll koostööoskuste parandamisel.
Allikas: riigikogu.ee
Kõiki riigireformi teemalisi artikleid saad lugeda siit
***
Riigireformi sisu ja initsiatiivrühmade kohta rohkem infot:
