Marko Mäetamm: pildikesi varasuvest

Working in My Magic Garden. Marko Mäetamm. Akrüül lõuendil 70x100cm, 2018

Kevad. Või õigemini suvi. Jah, mis ta nii kevad enam, suvi ikka juba. Või ikka kevad? Ma ausalt öelda ei teagi, mis ta kalendri järgi on. Ilma järgi on muidugi ammu suvi. Avastasin end juba pooles mais mõtlemast, et ei tea, mis ma jaanipäeval teen. Tükk aega mõtlesin, enne kui sain pihta, et sinna on veel üle kuu aja aega.

Nahk on on ka mul juba korra maha tulnud. Kõhu pealt. Käisin palava suvepäevaga ilma särgita sörkimas ja et üks kolmandik oli otse vastu keskpäevast päiikest, koju tulles olin ühelt poolt nagu küpsetatud part. Kõhu alt hea pehme ja küps, selg täiesti toores. Pärast panin muidugi veel murul lebades natuke sinna otsa ka. Ikka kõhu poolt. Tegelikult ma selga eriti päikesele ei näitagi, seal on mul paar suuremat sünnimärki ja juba lapsena hirmutati mind ära, et neid päevitada ei tohi. Nii et ainult eestpoolt.

Nädalapäevad hiljem olin mingil üritusel, viigipüksid jalas ja pintsak seljas. Ja vaatan, et midagi muudkui pudeneb särgi alt pükstele. Mingit nõmedat valget puru. Rapsan käega ära, aga mõne aja pärast on jälle. Läksin siis peldikusse uurima ja avastasin, et küpse pardi rind ajab nahka. Just õigel ajal! Toppisin siis oma muidu pealkantava särgi püksi, kuigi mulle üldse ei meeldi särki püksis kanda, ja olin ürituse ikka lõpuni ära. Pärast kodus koristasin.

***

Aknad on jube mustad. Tegelikult on nad mustad talvel ka, aga siis on tavaliselt pime kui ma kodus olen ja see ei paista välja. Praegu aga on koguaeg valge ja kõik on näha. Isegi kassi ninaga tehtud triip elutoa aknal, täpselt kaheksa senti akna alumisest raami servast on näha. See tekib nii, et kass istub akna ees oleva madala kapi peal ja vaatav aknast välja. Kapp on kogu akna pikkuses ja iga kord istub kass natuke erineva koha peal. Aknast paistab Pärnu maantee liiklus ja et meil on kuues korrus, siis ka linnud ning kui kass seda kõike õhinal vaatab, läheb tal nina vastu klaasi. Nina on mõistagi niiske ja jätab klaasile täpi. Triip ongi nende lõpututute täppide kogum. Mida sel korterikassil ikka muud teha on kui aknast välja vaadata. Kui inimesed kodus, siis veel, aga päeval üksi olles on akna taga raudselt huvitavam kui toas.

Valgel ajal paistab tolm ka jubedalt välja. Ma tean päris mitmeid inimesi, kes ei taha päeval kodus olla, sest siis on näha, et peaks koristama. Tõsi ta on. Tolm on igal pool. Eriti rõve on praegusel ajal umbes üheksa-kümne tuuris rõdult sissepaistva madala õhtupäikesega, mis iseenesest loob korterisse imelise varjude ja valguse kaskaadi. Aga toob nähtavale ka halstamatu tõe, et ma ei ole ammu imenud. Õhtul ma tavaliselt ei hakka ka ja mõtlen, et hilja on ning see seegaks naabreid jne. Et homme. Homme kordub aga täpselt sama, sest hommikuti ma tahan arvuti taga tööd teha ja päeval olen tavaliselt ateljees. Nii ma siis jooksengi õhtuti harja ning kühvliga ringi ja ajan taga korteris ringi siuglevaid tolmutorte. Rohkem nii eneserahustuseks. Ja et mittetöötava teleka mustalt ekraanilt paistab samuti tolm jubehästi välja, panen teleka käima.

***

See on hea, et ilmad ilusad on. Mulle kuum väga meeldib. On hakanud meeldima. Kui noorem olin, ei pööranud ma ilmale mingistugust tähelepanu. Praegu aga millegipärast väga pööran. Meil on rõdu õhtu suunas ja see köeb niisuguste ilmadega nagu praegu korralikult kuumaks. Peaaegu ikka nagu saun kohe. See on niisugune rõdu, millel on klaasid ümber. Neid saab ka ühte nurka kokku lükata aga meie ei saa, sest siis võib kass kogemata rõdult alla hüpata. Ükskord alguses juhtuski nii, et meil oli rõdul paar klaasi eest ära lükatud ja kass hüppas maast rõdu serva peale. Rõdu serv on maast nõks üle meetri kõrge, ning kass ilmselt arvas, et seal üleval on aknalaud või kapp või mingisugunegi horisontaalne pind, kus istuda. Juhul kui ta muidugi üldse midagi mõtes. Horisontaalse pinna asemel oli seal aga ainult sentimeetri laiune serv ja selle taga sügavik. Kuues korrus ikkagi. Kass hüppas, maandus kõigi oma nelja jalaga täpselt sellel sentimeerer laial plekist serval ning jäi sinna tasakaalus kõikuma. Koogas seal sabaga tasakaalu hoides vaikselt üles-alla ja uuris ümbrust. Ma ei julgenud ta selja taga hingatagi. Selge ju, et nagu tal natuke jalg vääratab, siis kusagilt kinni võtta ei ole. Kassile aga meeldis. Lõpuks hakkas tal igav ja ta üritas seda serva pidi edasi liikuda. Sel hetkel õnnestus mul ta sülle kahmata.

Pärast seda on meil rõdul kõik aknad koguaeg kinni, välja arvatud väike õhupragu. Mulle siis meeldibki neil harvadel pärastlõunatel kui ma kodus juhtun olema, rõdul istuda. Higi voolab nagu saunas ja tegelikult hakkab päike ka peale, kuigi jah – ka rõdu klaasid on ropult mustad, nii et valus vaadata.

***

Kui ma väike olin, siis kaasnes kevade ja suve algusega alati see kindel protseduur, et jalgratas võeti talvekorterist välja. Siis liikus aeg ju aeglasemalt ka ja sügise ning kevade vahel tundus olevat terve igavik. Nii pikk, et keha jõudis selle mõnusa jalgrattaga sõitmise tunde parasjagu ära unustada. Milline kaif see talvejärgne taaskohtumine jalgrattaga oli! Sadul tõsteti kõrgemale. Lenks ka. Ketile pandi õli. Päris esimesel rattal olid mul kõvad kummid, neid pumpama ei pidadud. Ainult selga ja sõitma! Praegu võib muidugi talv läbi sõita, eriti linnas. Mina aga reeglina talvel ei sõida. Sügisel jäi mul ratas mingil põhjusel Kunstihoone ateljeesse. Mu ateljee asub neljandal (või oli see viiendal…?) korrusel ja et kevadel oli Kunstihoone lift rikkis ning koridoris tehti remonti, siis ma pole ratast veel siiamaani välja ajanudki. Tegelikult ja kui nüüd aus olla, siis ega ei ole üldse aega ka olnud. Nii ta seal ootab, õrnalt tolmune. Kummid lõin vähemasti täis. Kummid peavad olema koguaeg täis kui ratas talvekorteris seisab. Seda ma tean maast madalast. Muidu pragunevad ära.

***

Sel kevadel osalesin üle pika aja taas Kunstnike Liidu kevadnäitusel. Ikka üle väga pika aja kohe. Olen seda üldse varem kaks korda teinud ja viimati oli see vist 1991 või äärmisel juhul 1992. See kevadnäituse formaat on kogu aeg olnud üks imelik formaat. Paras kapustnik tohutu hulga eri kunstnike töödest, mõnest pole kohe kuulnudki. Vanasti oli see muidugi väga kõva sõna. Siis ju eriti näituse kohti polnud ja Kunstihoone kevad- ning sügisnäitused olid tohutu tähelepanu all. Ja loomulikult züriiga, kuhu kuulusid meie kunstimaailma auväärt korüfeed.

Mul õnnestus esimest korda kevadnäitusele saada tööga “Jamaaha, Kavasaki ja Honda maitsevad muna”. Ise olin ma siis veel üliõpilane ja kõne all olev pilt oli tehtud 1990. aastal koolitööna maali tunnis ja mis seal salata – purjus peaga. Aga see oleks juba pikem jutt. Munamaitsjad aga äratasid tohutult tähelepanu ning pilt oli ära trükitud toona alles limuma hakanud Eesti Ekspressi tagakaanel lühikese näitusearvustuse juures. Kahju, et mul seda lehte alles ei ole.

Teist korda mul nii hästi ei läinud. Eelmisest korrast oli mul muidugi kõva vurts sees, tundus, et olen natuke isegi juba kuulus või nii. Viisin kaks suurt litot mis pidi olema justnagu paaristöö. Züriist läksid läbi mõlemad. Näituse avamisel avastasin aga, et välja oli pandud ainult üks ja seegi suhteliselt taha nurka. Mul jätkus jultumust ühe žüriiliikme käest küsima minna, et miks üks pilt, kui pidi olema kaks. Züriiliige muigas ja ütles, et see teine pilt lihtsalt ei meeldinud kujundajale ja ta jättis selle välja. Ei meeldinud!!???

Komberdasin masendunud meeleolus trepist alla. Ei meeldinud…

Kunstihoone esine oli rahvast täis. Kõik suitsetasid. Tegi ka suitsu. Ah et niimoodi… et ei meeldinud…. Üks pilt meeldis, teine ei meeldinud….. Tuttavaid mul seal ei olnud, sest üliõpilased siis väga tihti veel näitusele ei pääsenud ja mingeid kunstimaailma vägevaid ma ka ei tundnud. Ühte küll – Eha Komissarovit. Tema oli sel ajal meie kunstielu vaieldamatu võtmeisik ja kui talle midagi meeldis, no siis pidi hea olema. Ja kui ei meeldinud, siis – aamen.

Nägin, et tulebki Eha Komssaarov. Väljub tülpinud kõnnakul Kunstihoonest, peatub suht minu läheda ja ütleb kellelegi, keda ma ei tunne: “Jälle ei ole mitte midagi huvitavat.” Ning puhub taeva poole pika terava suitsujoa. Rohkem ma oma töid enam Kevadnäitusele ei viinud.

Nii ta on selle kevadega. Või suvega, ei saagi aru. Kogu see aastaaegade värk on tänapäeval kuidagi imelik.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Hetkel tegutseb Tallinnas ja valmistab ette osalemist mitmetel grupinäitustel väljaspool Eestit. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (81)