Kes pikka juttu lugeda ei viitsi, nende jaoks lühikokkuvõte: KOV valimistel eksitavad parteilased kodanikke taaskord kolmel ummikusse viival viisil!

Nüüd täpsemalt. Esiteks jäetakse mulje, justkui kodanikud ja residendid saaksid valida linnapäid ja vallavanemaid. Teiseks on toodud taas mängu kahe-kolme-tagumikulised peibutuspardid. Kolmandaks kõneldakse mõnest liiderlikust suust nagu oleks tegu erakorraliste riigikogu valimistega ning Põlva ja Sillamäe volikogud otsustavad automaksu üle riigi tasandil.

Aga detailihuvilistele veel täpsemalt. Kohalike omavalitsuste valimiste seadus kehtestab reeglid ja ainult pime ei märka, et linnapea valimistega pole sel mingit pistmist. Kaudne seos seisneb vaid parteilistes lubadustes, et kui panete meie nimekirjale hääle, siis me nimetame linnapeaks selle või teise tegelase. Aga garantiid, et isegi juhul, kui nimetatud tegelase partei saab 51 protsenti häältest, keegi anda ei saa. Sest teatavasti tuleb pigem teha koalitsioon ning selle läbirääkimistel võivad partnerid nõuda üksteiselt mida iganes ja vallavanemaks võib saada ka Limpampaa.

See polekski oluline, kuid veerand sajandi eest on toda parteilist näitemängu juba etendatud. Tookord oli see vähemalt uus ja „modernne“ poliit-tehnoloogiline lähenemine ning sellisena ehk ka teatud piirini lubatav. Olin isegi üks Tallinna linnapeaks nomineeritu (toona Mõõdukate nime kandnud sotsiaaldemokraatide poolt, Toomas Hendrik Ilves ise palus mind abiks) ning meenutan siiani jaburat meedia-show‘d soojalt. Sest hommikust peale liikusin oma kooliaegsete kekaõpside Raimo Kägu ja Kalle Klandorfi vahetus haardes, kambas veel Jüri Mõis (Pärnust immigreerunud tallinlane), Rein Lang ja keegi vene vennike, kelle nime enam ei mäletagi. Kogu aeg oli miski debatt, küll ERRis, Postimehes, Delfis, Tehnikaülikoolis, Salme keskuses jne. Kuna tegu oli intelligentsete ja huumoritajuga parteilastega, siis tegelikult oligi meie debativäline suhtlus inimlik, armsalt aasiv ja me kõik tundsime pisut piinlikkust, et tehnoloogid-lavastajad on sundinud meile peale kodanike lollitamise tänamatu rolli. Me kõik saime aru võrrandist, et isegi kui Isamaa, Reformierakond ja Mõõdukad peaksid miski juhuse ajel Savisaare ja ta lasnamäelaste lõugade vahelt vajaliku arvu hääli tooma, siis kellestki meist linnapead ei saa. Sest Reform oleks välistanud Mõisa ja nõudnud Langi, Mõõdukad välistanuks Langi ning Isamaa oleks mänginud lõpuni Mõisa peale! Ehk kokkuvõttes oleks kaabust välja tõmmatud ilmselt mõni valge jänes ehk näiteks Urmas Sõõrumaa…

Miks vana asja meelde tuletada? Ainult sellepärast, et kuigi poliit-tehnoloogiliselt tundub parteidele ahvatlev oma nn. Spitzenkandidat’e tulevaste vallapeade ja linnavanematena afišeerida, siis eetiliselt on tegu kõige küünilisema valijate tüssamise katsega. Teisisõnu signaliseerivad parteilased meile järgmist: „Te olete nii lollid, et neelate alla mistahes sööda konksu otsas ja meil on sellevõrra kergem, sest me ei pea mitte midagi lausuma omavalitsusüksuse tegelike probleemide või nende lahendusvõimaluste kohta!“

Ma mingil määral endiselt, noorusliku idealismi mõjul, imestan: miks nad nõnda käituvad?

Sest vaatamata visadele parteilistele ponnistustele riigikogus pole ju KOV valimistel ka valimisliitude osalust siiski lõplikult ära keelata suudetud. Ilmselt tajutakse siiski, et olgu kodanikualgatus pealegi lubatud, ega väljaspool Valgat ja Haapsalu neil miskit šanssi niikuinii pole. Nemad ei saa ju riigi eelarvest toetusi ja kodanike üldise käegalöömise atmosfääris on riskid uute valimisalgatuste tekkeks maandatud. Ahjaa, osaleb ka kõige värskem partei Parempoolsed, mis mõistagi mõnelegi uudsuseihkajale mõjub prohvet Maltsvetina. Aga minusugusele vanale küünikule ei sisenda isegi nii vahvate inimeste nagu Ilmar Raag, Rainer Saks ja Margus Punab osalus kübetki kindlust. Kas te, mehed, pole tähele pannud, et parteiline süsteem ei saagi tuua lahendusi? Isegi kui saadaks 51 protsenti mandaate näiteks Tallinna volikogus? Ja üldse – poolsused on nii ajast ja arust XIX sajand, et haara või peast kinni.

Aga palju kuritegelikum sellest on nn kahe tagumiku seadus, mida Urmas Paeti pongestuse tõttu on arendatud lausa kolmetagumikuliseks. Mida ma pean välja lugema sellest, et uhkusega tuututakse meedias „Kõik Eesti MEPid kandideerivad Tallinnas kohalikel valimistel“? Häbi peaks ju olema! Mis mõttes te tulete Brüsselist korraldama minu linna asju? Brüsselis pole tuhkagi teha või? Aga ei, lihtsalt tuleme ja „saame rahulikult lennukilt jõuda volikogu istungile ning kogukonna asjades kaasa rääkida!“ Tühjagi! Isegi kui saate, siis ei tea te nendest kogukonna asjadest midagi ja teie hingele jääb patt, et keegi, kes oleks teadnud, suutnud ja tahtnud, ei saanud teie pärast volikokku. Sest tal puudus teie tõttu asetus nimekirjas. Ning kui te tüdite, siis tõstetakse volikokku hoopis keegi tundmatu tšikk või nolk noortekogust, kellest hakatakse vormima poliittoodet. Kuid kes kodanikelt valimistel sai 63 häält! Meenutan, et eriti ebausaldusväärsed on selles kontekstis endised keskerakondlased Mikser ja Ratas. Sest mis annaks kodanikele kindlusetunde, et nad kodusadamasse tagasi ei purjeta „maailmavaateliste otsingute“ ehk mingi parteilise tehingu nimel? Mehed ilmselt kahetsevad, (Kõlvarti reitingute taustal), et üldse sai „maailmavaadet“ otsima mindud.

Aga hullemaks läheb veel, sest näeme, et tippešeloni inimestest on vaid peaminister Kristen Michal suutnud hoiduda linnavolikokku kandideerimast. Hea seegi! Aga ülejäänud? Et päriselt tahame hirmsasti kaitseministri ameti kõrvalt ka kanalisatsiooni arenguga tegelda? Riigikogu liikmetest tahab iga teine Tallinna või Tartu volinikuks saada. Mina võin kinnitada, et Tartu Linnavolikogu (mis valimiste hetkel oli veel töörahva saadikute nõukogu) tegevuste kõrval ei tulnud ei minul, ei Toomas Savil, Aleksei Lotmanil, Jaan Kaplinskil, Peeter Talil, isegi mitte Olev Rajul ja Aadu Mustal, pähe mõte, et me võiksime samal ajal riigi parlamendis olla. Olid veel viisakad ajad…

Loo moraal on selles, et Urmas Reinsalu võiks kogu oma respublicaanliku rehnuti ja kõrge reitinguga näidata eeskuju ja lausuda, et tema erakond on valmis kahe tagumiku seaduse tühistama ja andma kohalikele inimestele võimaluse kohalikku elu korraldada. Aga kas ta teeb nii? Muidugi mitte. Kujutan juba ette, kuidas nad Riina Solmaniga parlamenditöö kõrvalt Tallinna jalgrattaliiklust korraldavad. Veel naljakam oleks Martin Helmet riigikogu opositsiooniliidrina Paljassaare reopumplas näha.

Viimaks ja mitte vähem! Eksisteerivat tarvidus erakorralisteks valimisteks ja justkui kohalike valimistega liigutataks jõujooni ka riigi tasandil, sest valitsus ja peaminister on nii ebapopulaarsed. Rating, my friend, rating!

Õnneks Põhiseaduse Assamblees polnud liikmeteks populistid ja lollpead, vaid vastutustundlikud isikud, kes taipasid oma kohustusi. Seetõttu ei muuda ei Võru, Narva ega Pärnu asju sendi eestki see, kas Kristen Michal on parasjagu populaarne või mitte. Eriti kuna ta kuskil ei kandideeri. Küll aga muudab partokraatlik ja Tallinna peakorteritesse koondunud parteiline toiduahel kohaliku elu arendamise võimatuks. Või vähemalt vähetõenäoliseks.

Mitte, et iga parteilane (neid on tegelikult kokku ainult 45 tuhat) paha inimene oleks. Ei. Aga nende süsteem ja selle vigurid on kodanikuühiskonda pärssiva loomuga ning parteilaste eemale tõrjumine mistahes võimuhoobade juurest on üliimalt tähtis. Vali inimene, mitte Part(ei)! Tuleb meelde läbi udu, eks? Kas me aga saame kohalike valimiste kaudu seda teha? Muidugi mitte! Sest meie menüüs on endiselt parteid, mitte midagi muud. (Pervoje, Vtoroje i Kompot nagu nõukogude liidu sööklas). Tahaks ent midagi maitsvamat! Nõnda palju siiski saame, et käitume targalt ja signaali andvalt: ärme anna europarlamendi ja riigikogu liikmete lahtrisse ühtegi häält! Nulltolerants, teate ju küll!

Kokkuvõtvalt: kohalike valimiste asi on juba praeguse seisuga täitsa tuksi keeratud ja selles pole võimalik süüdistada kedagi peale parteikontorite. Muidugi ka parteilasi-lihtliikmeid, kes alandlikult taluvad oma organisatsioonide ebademokraatlikku juhtimiskultuuri ning on sõltuvuses partei kaudu antavatest töökohtadest ja muudest soodustustest.

Ainus teadaolev labürindist väljapääsemise viis inimkonna ajaloos on Ariadne lõng. Ent kuidas ja kuhu peaks meie kohalik Ariadne (kui ta oleks olemas) selle siduma? Antud artikkel ongi selleks kirjutatud, et helgemad Eesti peakesed nendele asjaoludele mõtleks ja leiaks selle ukselingi, mis meid partokraatilise patiseisu pimedusest taas valguse ja värske õhu kätte tooks. Loomulikult mitte kohalikel valimistel, ammugi mitte erakorralistel valimistel (mida ei tule nii ehk teisiti). Aga 2027. aasta riigikogu valimistel võiks üritada! Poliitiline „turg“ tuleb taas liberaliseerida ja teha võimalikuks konkurents!