Kas mäletete, et 18 aastat tagasi tegi teie valitsus otsuse leida investor, kes paigutaks tselluloositehasesse 825 miljonit USA dollarit…

Mäletan.

… et edendada Eestis puidutööstuse lisandväärtuse loomist ja vähendada väärindamata ümarpalgi väljavedu?

Väga hea idee ja tehas sai natuke teise kohta, kui plaaniti, Ida-Virumaale Kundasse. Investoreid oli siis juba võtta. See oli suur samm Eesti puidumassi väärtustamisel.

Nüüd on Isamaa sarnase tehase vastu, kui see Emajõe äärde tuleks.

Jumala abiga. Nii hullu ideed, ausalt öeldes, on raske ette kujutada, et sajanditepikkuse ülikoolilinna kõrvale ehitada tselluloositehas.

Aga suuri investeeringuid on Eestis niigi vähe?

Ega iga välisinvesteeringu pärast maksa lolliks minna. Neid on võimalik ka mujale saada, Eesti nüüd nii vilets koht ka ei ole.

Võibolla tänapäeval ongi keeruline suuri projekte teha.

Ma arvan, et ei ole keeruline, aga mõtelda tuleb. Ja kui kohe võetakse sihiks, et inimesed võivad arvata, aga meie sõidame neist üle, siis läheb asi untsu, põhjalikult.

Mis läks untsu Emajõe-äärse tehase ideega?

Esiteks, et ei räägitud [kohalike inimestega]. Teiseks paistis ikka väga silma, et kavatseti kõigest üle sõita. Kolmandaks on see ikka väga kahtlase väärtusega idee, sest inimesed peaksid teadma, mis linn see Tartu on – Skandinaavia üks vanemaid ülikoolilinnu…

Ise pidite tegema palju otsuseid, mida avalikkus – vähemalt alguses – ei toetanud.

Need otsused ei olnud selleks, et keegi saaks raha teenida, vaid selleks, et saaks mingi asi ära tehtud või [riigina] kuskile mindud. Näiteks arvan, et Rail Baltic on väga mõistlik, sest pakub Eestile ühe lahenduse. Vulkaanipurske ajal saavad kõik aru, miks on Rail Balticut vaja.

Mida te vulkaanipurskeks nimetate?

Seda, kui isegi president Ilves ei saanud Türgist muud moodi koju, kui pidi bussiga [kevadel 2010 Istanbulist Tallinna] sõitma, [sest Islandi ühe vulkaani purse kattis taeva Vana Maailma kohal tuhapilvega ja lennuliiklus seiskus]. Siis tundsime, mida tähendab Euroopast äralõigatus.

“Meil pole tulevikku vaadates eriti põhjust karta kedagi teist peale iseenda, sest kõige suuremad lollused suudame paraku ikka ise teha.” Tunnete tsitaadi ära?

Jah, see on minu oma.

Ja kuidas siis iseenda lollustest hoiduda?

Kõigepealt ei maksa iseennast alahinnata. Ei maksa karta. Ja kolmandaks, ei maksa liiga palju teistele mõtelda, vaid tuleb endale mõtelda. Kui teistele mõtelda, et mida nemad teevad või mida nemad tahavad, siis tehakse kõige suuremad lollused.

Eestlastele läheb ikka teiste arvamus eriti korda.

See ongi iseenda nõrkuse ülehindamise tulemus, kui pidevalt mõtleme, mida see elevant meist arvab. Siis on vahetevahel natuke raske elada.

Kui peaksite kedagi veenma, et ta tuleks siia investeerima, siis kuidas Eesti erineb Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist? Mis on meie konkurentsieelis?

Kui te niisama küsiksite, et mille poolest erineb, oleks mul raske vastata. Aga investeerimise soovi puhul mitte. Tegelesin pikalt ja pingsalt lepingu sõlmimisega soomlastega, kes tahavad minu mälestuste raamatut avaldada. Nemad saatsid mulle allkirjastatud lepingu ja palusid minu allkirjaga tagasi saata. Tegin automaatselt elektroonilise allkirja, aga nemad ei saanud seda lahti teha, sest ei tunne veel, millega tegemist. Siis tegin nagu muiste: kirjutasin paberile allkirja, skännisin lepingu ja saatsin ära. See ongi see väike vahe, miks tasub Eestisse tulla.

Lisaks lolluste eest hoiatamisele olete muretsenud, et “kui pole enesekindlust, läheb inimene kurjaks ja tigedaks ja solvunuks ning siis tulevadki asjad, mida pole rõõmus näha”. Kust see vähene enesekindlus tuleb?

Eks seda peksti 700 aastat meisse mõisatallis sisse. Esiisa ja esiisa ja esiisa ja esiisa on kuskil mõisatallis peksa saanud, nii on enesekindlust maha kraabitud. Ja tugevalt maha kraabitud. Seepärast on mõtet enesekindlust endas ikka hoida.

Kuidas seda kasvatada?

Kõigepealt ei maksa iga asja peale ahastusse sattuda. Tuleb vaadata rahulikult, kes sa oled, mida oskad ja mida ei oska, mitte üritada ennast kogu aeg igaühega võrrelda ja eriti ennast halvemaks võrrelda. Loen aegajalt imelisi kirjeldusi, kuidas eestlased on viletsad ja me ei oska midagi teha, aga vaat kus ikka seal välismaal tehakse. Tegelikult oleme maailmas teistega samasugused, nii heas kui halvas, ei ole siin mingit erinevust.

Milles me tugevad oleme, peale e-allkirja?

Kui vaadata, mis tuleneb ID-kaardist peale elektroonilise allkirja, siis on seal ikka väga palju muid asju…

Eesti on suutnud enda väiksust ära kasutada, oleme väiksuse suuruseks muutnud ja võtnud sealt viimase välja.

Mõnes mõttes on see meie uus rahvuslik imperatiiv. Jakob Hurt rääkis, et kuigi me ei ole suured arvult, peame saama suureks vaimult. Kaasaegne imperatiiv on, et põrgusse meil seda suurust vaja, et väiksus saab paremini hakkama. Maailmas, kui peab hästi palju muutma, on Eesti küll näidanud, et oleme kiiresti pööratav. Kui see oskus püsib ja ei mandu ettevaatlikusse ja poliitika tegemise õhinasse, siis läheb meil ka edaspidi hästi.

Vaimult peab aga ikka suur olema?

Vaimult peab ikka suur olema, ega see eelmine imperatiiv kuskile kao. Lihtsalt uus tuleb juurde.

Milles me nõrgad oleme?

Nõrgad olemegi selles, mis meil puudu jääb – enesekindluses. Sellest hakkab tulema muid nõrkusi.

Kas Eestis on riiki liiga palju, liiga vähe või parasjagu?

See on lõputu arutelu. Kuigi praegu mulle tundub, et natuke hakkab palju olema. Kui hakkasime Eesti riiki ehitama, oli eesmärk, et riiki oleks võimalikult vähe. See oli õige eesmärk, sest olen tähele pannud, et riigil on omadus pisitasa kasvada, kui sa teda ei kärbi. Mulle tundub, et praeguseks on riiki liiga paljuks kasvanud.

Kas toetate riigireformi mõttekoja moodustanud ettevõtjaid – vähendame ametnikkonda poole võrra?

Vaat see on nagu Donald Trump, kes ajab rahvusvahelist poliitikat nagu ärimees, kes ta ka kahtlemata on. Aga ei ole eriti õige ajada samade meetoditega äri nagu teha poliitikat.

Kui kellelgi on suhtumine, et meie oleme grupp valgustatud tarkpäid ja teised kuulaku, siis on see algusest peale läbi kukkunud. Riigireformi saab teha koos kellegagi, aga mitte kellegi vastu. Neil võivad olla head ideed, aga paraku ei hakka keegi neid tegema.

Kust peaks Eesti riiki õhemaks lõikama?

Kindlasti olen kõigi riigireformi tegijatega nõus, et bürokraatiat peaks olema vähem. Praegu tundub, et haldusreform toodab lõpuks varasemaga sama palju või isegi rohkem ametnikke. Tahaksin väga loota, et eksin ja see on vaid ajutine tundmus.

Üldiselt võiks ametnike arv olla väiksem, ka seadusi, keeldusid ja käskusid võiks olla vähem. Iga käsu ja keelu kohta on inimene, kes seda kontrollib. Kui keegi kontrollib, on alati võimalus, et Eesti korruptsiooniindeks kerkib jälle sinna, kust ta õnneks on langenud, mis on meie vastavate ametivõimude hea töö. Mida rohkem ametnikke, seda rohkem seadusi ja mida rohkem seadusi, seda rohkem ametnikke. See on suletud ring.

Võibolla peaks alustama Eesti Pangast, vähendaks seal töötajate arvu poole võrra, nagu vist Indrek Neivelt ette pani?

Panen suu kinni, muidu ma ütleksin midagi. Jään parem viisakaks.

Ma võin mütsi ära süüa, et Eesti Panga president Ardo Hansson on kõik need küsimused põhjalikult läbi uurinud ja ka panga nõukogu on ta mitu korda selles üle kuulanud. Eesti Pangal on palju funktsioone ja on teada, kui palju inimesi nendeks vaja läheb. Ei ole mõtet arvata, et oleme nii väiksed ja viletsad, nemad seal Frankfurtis [Euroopa Keskpangas] teevad ja teavad kõike, pole meil oma keskpanka vaja. See oleks tõesti radikaalne lahendus.

Eesti välisministeeriumi osa rahvuslikust koguproduktist on kindlasti suurem kui Saksamaal, mida härra Neivelt armastab näiteks tuua. Aga kui tahame riigi ülesandeid täita, tuleb teatud asjad ära teha.

Teie eelkäija Eesti Panga nõukogu esimehe kohal Jaan Männik tegi ettepaneku, et Eesti Pank…

Ma jätaksin selle parem kommenteerimata.

Nooh… Ütleme siis nii: on kõlanud ka ettepanek, et Eesti Pank võiks kolida Tartusse.

Võibolla odavam oleks see kolida Kuu peale. Seal oleks tingimuste loomine lihtsam.

Ma ei saanud naljast aru.

Tartusse viimise hind on enne mind välja arvutatud, et mis see maksma läheks. Tulemus on niisugune, et seda mõtet polegi mõtet edasi arutada.

Saan aru, jutt on keskpanga turvalisusest, hoidlatest, sularahaga seotud toimingutest jne. Aga Männik pakkus ka välja, et Eesti Panga muuseumi saaks Tartusse kolides liita Eesti Rahva Muuseumiga.

Eesti Panga muuseum on üks armas koht, kus on kolm inimest tööl. Mulle ei tundu, et selle kaotamine oleks suur kokkuhoid, pealegi meeldib inimestel seal käia.

Kuidas kõige lihtsamalt seletada, miks on vaja Eesti Panka, kui ta ei hoia rahvusvaluutat püsti, oleme euroalas…

Sama hästi võib küsida, milleks on Euroopa Liidu liikmesriigil vaja välisministeeriumi, miks parlamenti, miks on NATO liitlasel kaitseministeerium, milleks meil üldse riiki vaja on.

Kui palju Eesti Pank annab nõu valitsusele?

Seda nõu annab panga president ja panga nõukogu kontrollib, kas ta seda ikka teeb, üsna tihedalt kontrollib. Seetõttu võin kinnitada, et Eesti Pank on andnud korduvat ja tugevat nõu valitsusele, lisaks annab ka meie loodud eelarvenõukogu. Meie enda istungil osaleb ka rahandusminister, Toomas Tõniste käib väga korralikult kõikidel panga nõukogu istungitel.

Ja kui palju valitsus seda nõu kuulda võtab?

Vaat see on juba teine küsimus. Kuna ma valitsuse liige ei ole, siis sellele küsimusele vastata ei oska. Tagasipeegeldus on nii ja naa. On olnud ka tormilise vestluse vormis, näiteks eelarvenõukogu ettekande peale.

???

Las see jääb…

Kui kaua kestab praegune majanduskasv, mis meenutab aastaid 2006-2007?

Õnneks on asjad teistmoodi. Veel ei ole hakatud niimoodi tühjadele platsidele Tallinna ümber ehitama, nagu siis. See on hea märk. Kaua see kestab, ei oska keegi öelda. Maailmas tugineb see kasv välisturgude ärkamisele.

Eesti Pank on soovitanud konservatiivset joont, mida teataval määral – just teataval määral – on valitsus ka hoidnud ja päris lusti pole peetud. Aga olukord on selline, et võiks tegeleda tuleviku [reservide] kasvatamisega. Ardo Hansson on selle ideoloogia autor, et halbadeks aegadeks reservid luua ja vähemalt Eesti Pank on jõudsalt reserve kasvatanud.

Kuidas tundub, kas uued krokodillid ehk majanduskriisi aegse kärpekava koostajad peaksid juba oma hambaid teritama?

Need hambad peavad kogu aeg teravad olema. Tuleb püüda püsida olukorras, kus krokodillid ei peaks tegutsema.

Eelmise kriisi ajal tuli kahe protsendini tõsta kaitsekulutused ja samal ajal viia Eesti eurotsooni. Nende kahe eesmärgi korraga täitmine oli missioon impossible, võimatu missioon. Mõni inimene lõi käega ja ütles, et see pole võimalik. Aga oli võimalik ja sai tehtud.

Üks, kes tookord krokodillid tööle sundis, oli Eesti Pank.

Mõned kriisi-eelsed panga prognoosid olid küll pehmelt öeldes mööda, mille alusel rahandusministeerium andis valitsusele soovitusi, aga siis, kui asi läks päris metsa, läks just Eesti Panga nõukogust tungiv soovitus need krokodillid käima tõmmata. Ja me tulime sellest kõigest suhteliselt hästi välja.

Varsti esitate Riigikogule kinnitamiseks Eesti Panga nõukogu uue koosseisu, mis asub valima Eesti Pangale järgmist presidenti, sest Ardo Hanssoni ametiaeg saab juunis 2019 läbi. On teil juba ettekujutus, kes ta võiks olla?

Kindlasti ei kavatse ma sellele ametikohale kuidagiviisi toetada inimest, kes oleks ühel või teisel kombel mingite poliittagatubade käepikendus, ei ühest ega teisest leerist. Ei. Ardo Hanssoniga alguse saanud põhimõte, et Eesti Panka juhib mittepoliitiline autoriteetne ekspert, peaks jätkuma.

Euroopa Keskpanga presidendi Mario Draghi ametiaeg lõpeb oktoobris 2019. Kas Ardo Hansson võiks sellele kohale kandideerida?

Ei hakka salgama, et panga nõukogus on ka seda arutatud. Aga, olles vestelnud panga presidendiga, on Ardo Hanssoni selge ja konkreetne soov jääda millegipärast Eestisse. Nii ongi.

Milline on olnud Euroopa Keskpanga roll pärast majanduskriisi – maailmale, Eestile?

Euroopa Keskpangal on olnud suur roll Euroopat püsti hoida. Seda esiteks. Hästi või halvasti, võib vaielda, aga sellega on ka hakkama saadud,

Kas Euroopa majandus on agressiivse rahapoliitikaga uuesti käima saadud?

Nii julgelt ma veel ei väida. Mulle kui teada-tuntud konservatiivile ja ka Ardo Hanssonile tundusid need [abinõud] aegajalt liiga pehmed. Aga tuleb tõdeda, et Euroopas on inflatsioon natuke kasvanud ja majandus hakanud ülespoole minema.

Kas varsti Riias kogunev Euroopa Keskpanga nõukogu koosolek peaks otsustama võlakirjaostude programmi lõpetamise? (Nii otsustatigi – toim)

See pole nüüd küll kuidagi minu pädevuses. Usun, et meie Doctor Evil, nagu Ardo Hanssoni Euroopas kutsutakse, saab selle ülesandega hakkama.

Doctor Evil, Doktor Saatan… Miks tal on selline hüüdnimi?

Ardo Hanssonil oleks tegelikult võimalik Euroopa pangandusringkondades väga mõjukaid kohti püüda.

Miks ei ole Euroopa suutnud Hiina ja USAga sammu pidada uute tehnoloogiate valdkonnas?

Sellele on lihtne seletus. Kui Euroopa Liidu eelarvest läheb üle 50 protsendi põllumajandusele, siis pole rohkem enam vaja küsidagi.

Me kõik teame klišeed, et Mart Laar hävitas Eesti põllumajanduse. Ja te ajate ikka seda juttu?

Ajan ja jäängi ajama. Euroopa Liidu uues eelarvekavas mõned asjad mind ei rõõmusta, aga samm väga õiges suunas on see, et rohkem raha tahetakse anda teadusele, tehnoloogiale, innovatsioonile. Raha mõistlik kasutamine, ütleksin ma.

Aga põllumajandus saab liiga palju?

Oleneb, millega võrrelda.

Teaduse arengu ja innovatsiooniga, näiteks.

Kui need valdkonnad saavad rohkem kui enne, siis on okei. Üks ala, mille Euroopa Liit lasi suhteliselt kiiresti vabaks, on telekommunikatsioon ja selles oleme jõudnud Ameerikale järele. Sest see on [EL-is] liberaliseeritud.

Olete vabakaubanduse veendunud toetaja?

Absoluutselt.

Ometi kehtestasite 1994. aastal kaitsetollid põllumajandustootjate kaitseks.

Selleks, et näidata, kui lollid need on. Pool aastat hiljem tulidki põllumehed ja palusid need ära kaotada, mida ma ka suurima rõõmuga tegin.

Kuidas hindate Trumpi käitumist USA valijate ja USA tööstuse huvides?

USA valijad teda praegu armastavad ja mõnda aega see kestab nii. Tööstuse puhul ilmnevad tema käitumise viljad alles mõne aja pärast. Vabakaubandusest loobumisest ei võida mitte keegi.

Kas me saame Trumpi usaldada?

Trump on ärimees, seda peab teadma.

Millise pilguga vaatasite viimasele G7 kohtumisele?

Arvestades seltskonda, kes seal kokku tuli, ei ole midagi imestada, et toimus see, mis toimus.

Sellised need maailma vägevad on.

Täpselt samasugused inimesed nagu me kõik. Olles neid väga lähedalt näinud, võin kinnitada: pole neis midagi väga erilist ei ühes ega teises suunas. Ei ole nad eriliselt salakavalad ega tõmba niite ja pole nad ka põmmpead.

Kas Trump ei tõuka lõpuks Läänt Venemaaga kokkuleppimise suunas, sest USA hakkab tunduma ebakindla ja ebausaldusväärsena?

Ütleme nii, et ta teeb seda aktiivselt.

Kas teadlikult?

Ei. Ma arvan, et tema, õigemini nemad, ei saa aru. Veelkord: Trump on ärimees ja nii tulebki teda võtta.

Aga ta ju lammutab kõiki seniseid suhteid?

See ongi ärimehe tegevus – selleks, et luua, tuleb enne kõvasti lammutada. Väga tüüpiline ärimees.

Ehk peaksime rohkem toetuma Saksa-Prantsuse teljele?

On see telg olemas? Siiamaani on sellest näha üks [Saksa-Prantsuse] tanki prototüüp.

Olete Euroopa suhtes skeptiline?

Ma ei ole skeptiline. Ma olen realistlik.

Kuivõrd on eelarve tasakaal – mille teie omal ajal peaministrina käibele tõite – möödapääsmatu aastal 2018?

Praegu on see veel möödapääsmatum, kuna nüüd on hirmus kihin hästi palju kulutada. Kui sellel kihinal saaks hoogu maha tõmmata, oleks väga teretulnud. See kihin lõpeb alati halvasti, sest oi kui raske on hiljem lahti saada hulgast püsikulutustest, mida muudkui luuakse.

Ärme räägi püsikulutustest, räägime Eestimaa ühendamisest. Ehitame maanteed Narva, Tartusse ja Pärnu kaudu Iklasse neljarealisteks ja võtame selleks laenu?

Ei võta. Valmis tuleb need teed ehitada kindlasti. See olekski hea võimalus mitte laenu küsida ja raha mujalt võtta, et siis ehitada. Mõju majandusele oleks sel juhul positiivsem [kui laenu võttes].

Mis te olete nii kategooriliselt laenu võtmise vastu?

Sellepärast, et laen on nagu heinalaast, mis põleb kiiresti ja seejärel kaob. Mina mõtlen, kes ja mis tingimustel hakkaks seda laenu tagasi maksma, sest paljud asjad on meil praegu hästi, kuna meil ei ole tagasi maksta tohutuid laene.

Intressiolukord on praegu ju ülisoodne.

Praegu. Alati tuleb ka vaadata, mis võib homme olla..

Teie endine majandusnõunik Kersti Kaljulaid arvab, et suur osa Euroopa toetustest on lihtsalt ära kulutatud. Aga mida arvate teie?

(Paus.) Huvitav, mida ta selle ütlemisega täpselt mõtleb…

Et Euroopa toetused on läinud ka tühja, raisku, neid on lihtsalt kulutatud.

Sõna “ka” on õige, siis olen nõus. Neid on läinud ka tühja, aga enamus on läinud õigesse kohta.

Loogiline, sest kui tuleb palju raha, hakkavad inimesed lollusi tegema ega mõtle nii palju, kui palju peaks. Väiksema raha puhul mõeldakse rohkem, kuidas ja milleks seda kasutada.

Kuidas Kersti Kaljulaid on presidendiametis kohanenud?

Eks ta kohaneb. Presidendiamet ei ole lihtne kanda.

Tuleme teie personaalia juurde. “Eesti Panga Nõukogu esimehe ametikoht peaks olema täidetud tugeva finantsanalüütikuga, mitte olema sinekuur IRL-i endisele esimehele, kes on finantsmaailmas võhik.” Nii kritiseeris teid EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme. Kuidas teda lohutate?

Tunnen kaasa. Just sain kätte Venemaa teaduste akadeemia majandusmedali ehk Leontjevi medali Eestis tehtud majandusreformide eest. Eks see ole päris vastus. Aga EKRE-le võiks kindlasti kaasa tunda, nende pahameel on suur ja õigustatud. (Muigab)

Ja Reformierakonna Jürgen Ligi nimetas teid üheks ämmaemandaks valitsusele, mis laseb potist alla just eelarvereeglid.

Kahju, et Ligi pole siiamaani üle saanud, et ta enam valitsuses ei ole.

Mida te arvate Jüri Ratase valitsusest?

Kindlasti on Jüri Ratas korralik inimene.

Kas teie arvates oli õige, et IRL läks rohkem kui poolteist aastat tagasi Keskerakonna valitsusse?

Pärast Savisaart pole enam põhjust neid [Keskerakonda keskvõimust] eemal hoida. Kuigi Savisaare mälestusest on veel palju alles, kasvõi Tallinna linnas. Aga mõned asjad said liikuma, Reformierakond oli valitsemisest ikka väga väsinud. Kui Jürgen Ligi võtab sõna Tallinna Sadama erastamise vastu, siis olen ma natuke hämmingus. Nemad suutsid valitsuses seda kõike edukalt blokeerida nagu ka muid [riigifirmade] börsile viimisi.

Ligi pahandas ka, et Mart Laari valides saame rahanduspoliitiku asemel parteipoliitiku, kes on andnud tingimusteta õnnistuse kõigele, mida tema partei teeb koos Keskerakonnaga, näiteks toetab astmelist tulumaksu. Kas toetate?

Kindlasti mitte.

Kas Eestis on praegu astmeline tulumaks?

Ei ole.

On teil hea retsept, kuidas lõpetada alkoralli Lätti?

Neid lollusi, mis sellel alal tehtud, on keeruline tagasi pöörata. Alkoholiaktsiisi mitte peatamine, vaid ränk alandamine – siin võiks olla üks vahend. Kas see aitab, ei tea. Eelarve jääks kindlasti vaesemaks.

See tava loodi Reformierakonna valitsuse ajal ja nüüd tiksub see edasi. Mul on kuri kahtlus, et seal ei aita muu, kui veenda Lätit alkoholiaktsiisi tõstma. Aga kui neil on vähegi mõistust, siis seda nad ei tee.

Kas Eesti valitsus peaks järgmise aasta eelarve tegemisel alandama kütuseaktsiisi, sest kütuse kõrge hind veab üles üldist hinnatõusu?

Hilja, sest järgmise aasta eelarve põhimõtted on juba kokku lepitud. Kuigi, teatud arutelud seisavad veel ees. Tegelikult ega see paha samm oleks, minu arvates. Paraku olen siin kõrvalseisja, sest Eesti Panga nõukogu esimehel pole maksualaseid hoobasid.

Kuidas te ise sõnastate enda praeguse suhte poliitikaga?

Kindlasti ei ole ma päevapoliitik, aga oma arvamus poliitika kohta mul on. Lõbus on kuulata etteheiteid, kus ühtedele olen liiga palju öelnud, teistele liiga vähe, kolmandate arvates olen küll palju öelnud, aga teinud seda valesti või valede inimeste kohta.

Teie üks teravamaid sõnastusi lööb Reformierakonna pihta. Ja nimelt “Kunagi oli Edgar Savisaar valitsuse juht ja kõik pensionärid arvasid, et ta on asendamatu. Tuli Tiit Vähi ja selgus, et ei ole asendamatu. Siis tuli Mart Laar ja vaadati, et igaüks võib olla peaminister. Aga Taavi Rõivas tõestas, et igaüks ikka ei või…” On teil Reformierakonna vastu isiklik vimm?

Ei-ei, siia tõmban suure joone vahele: seda ma ütlesin Taavi Rõivase, mitte Reformierakonna kohta. See on oluline vahe. Ma ei arva, et Taavi Rõivas oleks Reformierakond.

Reformierakonna vastu teil isiklikku okast ei ole? Ei saa siiski unustada, et Isamaaliit tegi 1999. aastal elegantse comeback‘i ja teie moodustasite oma teise valitsuse, kuid kaks ja pool aastat hiljem lõhkus Reformierakond koalitsiooni ja moodustas 2002. aasta algul koos Keskerakonnaga uue valitsuse.

Okast ei ole. Kui poliitikas hakkaks okkaid hinge koguma, oleksid ammu surnud mees, süda okkaid täis tikitud ja muud ei mahugi. Reformierakonna suhtes ei saa vihastada, kui näed, kuidas võimulolek on neid selgelt väsitanud. Mida sa ikka vihastad.

Kuidas tundub, kas nad võiksid ka aastatel 2019-2023 opositsioonis kosuda ja võimule naasmiseks valmistuda?

Ma ei tea, kui vaatad alternatiive, siis on pilt veel kurvem.

Alternatiiv on Keskerakonna valitsuse jätkamine.

Kardan, et alternatiivid võivad veel magedamad olla.

Millised?

Ma ei hakka parem ennustama. Reformierakond aga… Oleneb, kuidas nad ise arenevad. Eks me näeme, millised suured muudatused hakkavad uue esimehe [Kaja Kallase] all toimuma, kui ta lõpuks Brüsselist koju jõuab, õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma.

Kuivõrd toob Isamaa nime võtmine õnne IRL-ile?

Eks me näeme, aga tegelikult ei tohiks tuua.

Isamaa nimi eeldab, et erakond hakkab käituma poliitikas tavalises saanud reeglite ja poliitika soovitajate tahte vastaselt, ehk tegema asju, mille kohta teised ütlevad: ära tee!

Isamaa ja Isamaaliit tegidki asju, mida teised soovitasid tungivalt mitte teha ning Isamaa üks tunnus oli, et kui hakati mõtlema poliitikale, läks asi metsa. Teistel võibolla mitte, Isamaal küll. Ei tohi mõelda võimalikele kaotatud häältele, see tuleb unustada, tuleb teha seda, mida me õigeks peame, sõltumata sellest, kas see toob hääli või ei too.

Praegu vaatavad väga paljud teid nii, nagu oleksite tõesti Eesti Pangaga kolinud Kuu peale ja mõtlevad: halloo, Mart Laar, valimised on tulemas, meil on neid hääli vaja, millest sa räägid?

Kuu peale pole ma jõudnud, aga metsa poole olen kindlasti. Selleks pole vaja Kuu peale minna, et natukene imelik olla. Piisab Eesti looduslikest tingimustest, et lähed metsa või sohu.

Aga te ju saate aru, et iga erakond tahab hääli saada?

Saan, aga olen ühte erakonda suhteliselt pikalt juhtinud just selle filosoofia alusel, mida ma kirjeldasin.

Näete te Eesti parlamendierakondades kedagi, kes mõtleb samamoodi?

Kindlasti on Vabaerakonnas palju inimesi, kes niimoodi ka teevad. Aga palju rohkem ei ole, julgen arvata.

Kas 2014 suve lõpus tegi IRL strateegilise valeotsuse, kui astus jõuliselt kooseluseaduse vastu?

Arvan küll. Kõige hullem ongi, kui hakkad mõtlema kooseluseadusele ja strateegiale, et kas selle toetamine toob või viib hääli. Kui hakkad trikitama sellise mõtlemisega, siis ongi juba halvasti ja oled omadega rabas.

Mulle näib, et IRL tahtis endale hääli saada, aga tegelikult kolis nende noorem toetajaskond, eriti linnadest, Reformierakonna juurde.

Ilmselt on see õige. Tüüpiline Euroopa konservatiivsus on see, et oled konservatiivne majanduses ja välispoliitikas, aga selle, mida inimesed kahekesi teki all teevad, jätad nende endi otsustada.

Eesti välispoliitika pärast on te süda rahul?

Kas välispoliitika pärast saab tänases maailmas üldse süda rahul olla? Aga kui Eesti välispoliitika suurim eesmärk on saada ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, siis tunnistan jätkuvalt: tundub, et eesmärkide puudus kummitab seda ala kõvasti.

Eesti on kaitstud?

Jüri Luik on kaitseminister ja kaitsepoliitika pärast olen ma küll rahulik.

Kui vaadata kümne aasta kaugusele, siis milline Eesti tundub?

Kümme aastat on liiga lühike aeg. Vähemalt 20 aastat oleks vaja. Lugesin oma kõnet Eesti tulevikust, mille pidasin 2001. aastal Tallinna Tehnikaülikoolis, kus üritasin oma heade nõunike abiga ennustada, millised on Eesti teemad aastal 2020. Näiteks arvasin, et siis on üles tõusnud Tallinna-Helsingi tunnel. Aga selles panin ma mööda, et Eesti pääseb jalgpalli MM-ile. Samas, kui vaatan toona loodud geenipangale, mis hakkab nüüd tulemusi andma ja ID-kaardile, mille ümber käis koletu sõda, siis me mõtlesimegi tookord 20 aastat ette. Aga see on juba minu mälestuste raamatu teine osa.

Vaatame aastasse 2040. Millist Eestit me näeme?

See sõltub väga palju meist endist. Et vanemad tahavad oma lapsed meie koolidesse panna, et kaugemale läinud noored tahavad tagasi tulla, et oskame kasutada maailma näinud inimesi, et hoiame oma loodust ja keskkonda eripärasena, soode ja metsadega… Siis on Eestil lootust.

Kui avatud peaks Eesti olema teistele tulijatele?

Sama avatud nagu praegu. Eesti on piisavalt väike ja peame teadma oma piire. Ükski Eesti valitsus ei hakka ajama mingit massimigratsiooni. Karjuda “Oleme massimigratsiooni vastu!” on mõttetu, sest seda pole keegi kavandanudki. Aga kindlasti peaks Eesti ühiskond olema mitmekesisem, avatum, sallivam, sõbralikum. See tuleb meile ainult kasuks.

Millal saabub teie järgmine raamat Eesti hästivarustatud raamatupoodidesse?

“Jõuluriik” on pealkiri. 24. detsembril 1918 oli Eesti riik olukorras, kus polnud mingitki võimalust, et me välja mängime. Jõulude ajal hakkas väike tulukene paistma, siis hakkas valgust tulema ja tulema, kahe nädala jooksul kõik muutus. Nagu nõiaväel, kuigi nõia väge ei olnud, meestevägi oli küll. Kõik, mis oli olnud väga halvasti, muutus väga heaks.

Ja siis on järgmine raamat järgmise aasta kevadel – mälestuste teine osa.

Ma siiski pean veel ühe küsimuse küsima. Kui keeruline on harjuda sellise muutunud füüsilise olukorraga nagu teid on tabanud?

Mõnes mõttes pole see üldse keeruline. Mulle meeldis enne [insulti] ringi rahmeldada ja joosta, aga teistpidi on üsna mõnus, et ma ei rahmelda ega jookse. Igal halval asjal on ka head küljed. Muidugi on minule kõige tähtsam, et ma selle paugu üle elasin. Mitte ainult see, et üldse  ellu jäin, kuigi vahepeal olin natuke aega surnud ka. On suur edenemine, et ma nüüd siin olen. Arstid ja paljud teised on mind nagu jänest kõvasti kolkinud, sest kui jänest kolkida, hakkab ta trummi mängima. Mina nii kaugel veel ei ole.

Aga mõistus on terav ja vaim vahe.

Lauri Vahtrele kuulub tsitaat, et Laar demonstreerib enda puhul vaimu võitu mateeria üle.