Kirjanik Olev Remsu vaatleb raamatuaastale pühendatud essees raamatu tähendust täna ja läbi ajaloo.
Panen koduraamaturiiulile tagasi Jerome David Salingeri teose “Kuristik rukkis”. Mitmendat korda ma seda juba loen? Ei tea täpselt; arvan, et oma viis-kuus kaanest kaaneni süvenemist tuleb ära. Pluss ad hoc avamised, et mõnda kunagi kaasa kiskunud kohta üle kontrollida, kui mõtteuide on miskipärast sellele vilksanud. Olen tänulik keskkoolisõber Jürile, kes selle raamatu meie kampa tõi. Me kõik süttisime, ihkasime olla Holden Caulfieldid, vihkasime valetamist ning igatsesime elada New Yorgis. Ja mina tahtsin Holdeni kombel koolitolmu jalgelt pühkida ning mul oli kahju, et ma ei põe tuberkuloosi nagu tema. Vaat, nii sügavale ja nii kaugele viis see teos meid läinud sajandi kuuekümnendate aastate algul kahjuks umbsevõitu Tartus, kust välismaale pääs näis hoopis võimatu. Ent eneseehitamist ei takistanud keegi.
