“Kerstin, on ju äge, et me ikka veel ei anna alla.” Artikli autor Ingrid Nielsen on taastuvenergia spetsialist ja naiskodukaitsja.
“Kurat, kuidas me jälle sellises jamas oleme?” oigan ma Kerstinile, kes minu kõrval endast suuremat sõdurikotti selga vinnab. Tal on seljas killuvest, kiiver kisub peas viltu, kotis on kogu metsavarustus, kaela ümber kõlgub automaatrelv, lisaks on tal tankimiin ja minu relva moon – kuulipildujasse KSP 58 läheb kokku 800 padrunit. See on mitu kilo hülsse, kuule ja püssirohtu. Pool sellest on Kerstini taskutes, pool minul. Mul on seljas samasugune varustus. Ühe käe otsas tilpneb patrullseljakott, mille kaasavõtmist ja pooli asju selles hakkan ma juba kolmandal tunnil sügavalt kahetsema. Paremal õlal proovin ühe käega tasakaalus hoida moonale sobivat kuulipildujat – ausat, aga rämerasket metalli, ligi 12 kilo ning 1,2 meetrit pikka. Saame oma kotid kuidagi selga ja tatsume teosammul pehmel soisel pinnasel teiste järel rivis laagrikoha poole. Jalad vajuvad sisse, neid annab välja sikutada, juurikad panevad komistama ja iga samm võib tähistada väljaväänatud jalaga kojusõitu. Astun kümme sammu, ja võhm on väljas. Kell on üks öösel, õues –7 kraadi ja mina mõtlen, et oma kodus sooja voodisse pugeda oleks tõeline õnn…
