Kui nüüd hoolega järele mõelda, siis peab vist tõesti tõdema, et mina ja raadio on käinud kokku nagu sukk ja saabas. Või särk ja istmik teisisõnu. Aegade algusest saati.
Mulle tundub, et mäletan enda lapsepõlve päris varasest east. Esimesed, küll veidi ähmased pildid on salvestunud ajast, kui olin kahene. Sealt edasi on materjal üha selgem ja detailirohkem. Ja seepärast julgen väita, et olen praktiliselt raadioga koos üles kasvanud. Meil oli kodus selline puust massiivne ilmselt 1950ndail toodetud lampraadio Daugava. Korralik kummut, aga takkajärgi võib öelda, et ilusa elegantse joonega. Külgpaneelid niisugused veidi lainelise siluetiga, beež tekstiil varjamas üpris tummist häält tegevat kõlarit (koukisin selle pubekana tolleks ajaks juba sahvris jõude seisvast Daugavast välja, rakendasin oma makile taha ning saund oli kohe midagi hoopis muud), suured pruunist bakeliidist nupud kahel pool korpust, ühesõnaga – raadio nagu peab. Ja see raadio, mäletan, käis meil kodus kogu aeg. Öösel muidugi mitte, aga nagu silmad lahti tegin, nii ta juba mängis. Vanemad mul mingid muusikafriigid polnud, aga taustaks mängis pidevalt midagi. Repertuaar muidugi aastatega varieerus. Kui päris väike olin, siis nii kuuekümnendate lõpus, tuli sealt igasugu muu estraadi vahele mäletamist mööda tihti ka soomekeelseid jenkasid.
Marko Mäetamm
Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (102)
