Kunstnik ja Edasi kaasautor Kärt Hammer kirjutab sümpaatsetest süsteemidest elus ja sellest, kui võimatu missioon võib olla nende järgimine praktikas.
Muna
Laua ääres istub kolm väikest last ja ema teeb praemuna. Muna praetakse nii nagu peab. Sunny side up, sool ja pipar. Kõik muud versioonid on liigne dissonants. Esimene laps sööb muna sellisena nagu ta on, üleni ära. Teine laps sööb ainult munavalget, lõigates noa ja kahvliga tükkhaaval valget, kuni jõuab kollaseni. Kollane jääb alles, see ei kõlba. Seda peab ema sööma. Kolmas laps sööb ainult munakollast, lõigates noa ja kahvliga tükkhaaval, ei – opereerides end läbi valge, pikemate lõigetega kollaseni, kuni alles on totaalselt valgest vabastatud kollane ring. Valge jääb alles, see ei kõlba. Seda peab ema sööma. Teine ja kolmas laps omavahel kollaseid ja valgeid ei vaheta, sest ema peab saama täieliku muna.
