Rein Veidemann lahkab seekordses autorikolumnis maksiimi “Kuningas on surnud, elagu kuningas” päritolu ja tähendust.
Kui paavst Franciscus 21. aprillil 2025 suri, siis oli see surm lihtsalt ühe inimese, kaheksakümmend kaheksa aastat kestnud eluaja täissaamine, hääbumine haigusesse ning vanadusse. See ei olnud juhuslik ega vägivaldne, mille käigus elu v õ e t a k s e, nagu võetakse elu tuhandetelt, rahumeelseid inimesi terroriseerides, tappes või sõjas, kõiges selles, mida praegu kogeme Venemaa barbaarses katses hävitada Ukrainat ning tema rahvast. Või siis teistpidi, see ei olnud ka elu, millest inimene i s e l a h k u b, jätab elu (meenutagem Albert Camus’ “Arutlus absurdist” algusteesi: “On üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp”). Igal juhul hakkas mind Franciscuse loomuliku, resp. loodusele omase surma päeval kummitama maksiim “Kuningas on surnud, elagu kuningas”, nii et võtsin ette tehisaru abil selle maksiimi päritolu ja tähenduse otsingu.
